Üle 300 aasta hiljem

Anu Sõõro

„Kirikupühad Maarjamaal”: Johann ValentinMederi „Matteuse passioon”, solistidTõnis Kaumann (evangelist, bariton), UkuJoller (Jeesus, bass-bariton), Kädy Plaas(sopran), ansambel Studio Vocale ja TallinnaBarokkorkester Toomas Siitani juhatusel31. II Tallinna Jaani kirikus. Johann Valentin Mederi (1649–1719) passioonsobis Tallinna kultuuripealinna-aasta raameslinna ajalugu elustama suurepäraselt. Seeteatavasti ka Tallinnas (ja Riias) tegutsenudbarokkautor oli oma aja tõeliselt tunnustatudhelilooja, kes pidas muuhulgas koguni niiprominentset ametit kui Danzigi, tolleaegseEuroopa tõelise suurlinna Maarja kiriku kapellmeistrikoht. Muusikateadlast Basil Smallmaniparafraseerides võib küll rääkida hamburgeriefektist:olla dateeritud Schützi ja Bachi vahelejäävasse ajastusse pole ühe helilooja jaoksmuusikaloolisest seisukohast ehk kuigi soodus.

Eriti kui suurem osa loomingust säilinud pole.
Muidugi, me ei suuda küll täna kuulata Mederi
„Matteuse passiooni” kõrvadega, mis ei tea
midagi Bachi muusikast ja eriti tema samanimelisest
teosest, kuid võime mõelda kontekstile,
milles Mederi passioon sündis.
Kui varasem saksa protestantlik passioon
oli muusikaliselt väga lihtne, siis XVII sajandi
teisel poolel hakati itaalia oratooriumi mõjul
seda täiendama kirikulaulude ja piiblivälise
luulega ning lisama instrumente. Deklamatoorse
evangeeliumijutustuse aga asendas
muusikaliselt väljendusrikkam retsitatiiv. Ja
selliste passioon-oratooriumide seas (nagu uut
žanri nimetatakse) on Mederi oma üks kõige
tähelepanuväärsemaid. Eriti – ja õigusega – on
esile tõstetud evangelisti partii retsitatiivi varasemast
hoopis suuremat muusikalist väljatöötatust,
paindlikkust, ilmekust ja kujundlikkust,
isegi ooperlikkust (Meder oli passiooni kirjutamise
ajaks kogenud ooperihelilooja). Mederi
piltlik ja värvikas helikeel tõstab esile afektiivse
kaaluga teksti ja maalib muusikas Jeesuse
ängi nn Getsemani stseenis, Jeesuse surma
järgse maavärina, kalju lõhenemise jne; ei
puudu ka ristifiguur. Ajastule omaste lühikeste
sinfonia’te lisamisega eriti Getsemani stseeni
Meder mitte üksnes ei too sisse kontemplatiivset
joont, suunates sinfonia’le eelnenu (või
järgneva) üle järele mõtlema ja osutades selle
tähendusrikkusele, vaid annab ka teoloogilise
kommentaari, rõhutades selles stseenis niiviisi
Jeesuse inimlikku külge, hirmu, surmaga leppimist.
Kuid samuti moodustavad esimese osa
sinfonia’d väärika muusikalise vastukaalu teise
osa koorinumbritele, eriti aga uhketele koraalivariatsioonidele
Johann Risti tollase ülituntud
laulu „O Traurigkeit, o Herzeleid” teemal.
Mederi „Matteuse passioon”, üks (ja ainuke
säilinud) tema teadaolevalt vähemalt neljast
teosest selles žanris, sündis 1701. aastal Riias,
kus Meder sai samal aastal just enne kannatusaega
toomkiriku organistiks. Uuelaadset
passioon-oratooriumi ei kirjutanud Meder
Riias sugugi esimest korda. 16 aasta eest, aastal
1685, oli ta loonud „Luuka passiooni”, mille
kohta leidis Riia konsistoorium tollal paraku, et
teos iseenesest on ju laitmatu, kuid palus, et
seda mitte kirikus ei esitataks, kuna uuele muusikale
kirjutatud, kaunistusterikas, ulatuslik ja
„paljude vaimulike lauludega ilustatud” passioon
ei laskvat kogudusel piisava hardusega
palvusele keskenduda. „Matteuse passiooni”
kirjutamise ajaks möödunud aastate jooksul
oli Riia konsistoorium uuema helikeele suhtes
võib-olla mõnevõrra leebunud, kuid tõenäoliselt
tuli Mederil konsistooriumi toonase
arvamusega siiski arvestada – vägagi võimalik,
et selleta oleks teos veelgi uuenduslikum.
Tegelikult oli Mederi uuelaadne (kahjuks mitte
säilinud) passioonimuusika kõlanud juba tema
Tallinna aastatel 1670.-1980. aastatel, nagu
arhiividokumentidest on selgunud – kuni 25
aastat enne „Matteuse passiooni”!
Kui Mederi väiksemaid vaimulikke teoseid
on Eestis varem korduvalt esitatud, eelkõige Viljandi
ja Haapsalu vanamuusikafestivali raames,
siis „Matteuse passioon” pole minu teada siiski
Tallinnas varem kõlanud. Eelmisel suvel kanti
see küll (peaaegu samas koosseisus) ette Haapsalu
vanamuusikafestivalil. On ülimalt rõõmustav,
et nüüd, peaaegu 330 aastat pärast Mederi
Tallinnast lahkumist, oli võimalik selle autori
passiooni ka pealinnas kuulda ja veel nii kaunis
ettekandes. Selle esituse puhuks oli continuogruppi
üsna tugevalt täiendatud: kahe viola
da gamba, tšello, fagoti ning teorbiga (Mederi
partituuris on ainsa continuo-pillina kirjas orel,
kuid ilmselgelt lisandusid ka tollal teised basspillid);
näiteks fagott sobis kas või koraalivariatsioonide
seitsmenda värsi bassi toredasti.
Üldse võimaldas selline täiendus pillide veelgi
mitmekülgsemat kombineerimist, kui Meder
seda juba niikuinii on ette näinud – küll tollal
tavalise väikese koosseisu raames –, ja Tallinna
Barokkorkestri mäng oli kohe väga nauditav.
Kiidusõnu võib öelda ka kahe ulatusliku rolliga
solisti kohta: Uku Joller, kellel on kaunis tämber
juba niikuinii, laulis Jeesuse partii suurepäraselt
ja väljendusrikkalt ning Tõnis Kaumann
kujundas eriti selles passioonis nii olulise evangelisti
partii sellele väärilise ilmekuse ja elavusega.
Esimeses pooles võinuksid koorinumbrid
olla ehk veidi kontuursemalt kujundatud – aga
võib-olla vajas kõrv akustikaga kohanemiseks
lihtsalt aega; näiteks koraalivariatsioonide kooriosad
või lõpukoor mõjusid küll kompaktsena.
Mederi helikeele kujundlikkus „maaliti” mõjuvalt
ja kaunikõlaliselt (nii et mõne dissonantse
või sõjaka joone isegi julgem väljatoomine,
näiteks Jeesuse surmale mõistmise ja Barabase
päästmise stseenis rahva poolt, poleks mu subjektiivse
taju kohaselt vahest kahju teinud). Esitus
jättis, ka tänu sobivalt valitud tempodele,
väga tervikliku ja väärika mulje. Ning lõpuks ei
saa kuidagi mainimata jätta teosevälist kahe
osa vahele pikitud soololugu suurepärase
teorbisti Eero Palviaineni esituses.
Mederi passioonis on õigusega nähtud
eemaldumist varasemast impersonaalsest kirjutuslaadist
ja lähenemist isiklikumale muusikalisele
väljendusele. Teosel on palju potentsiaali
naha vahele pugeda ning selle tõeliselt
haarava emotsionaalsuse vahendas kuuldud
ettekanne lausa hiilgavalt. Eriti kuna publik
oli ilmselgelt samal arvamusel (ja kuna tegemist
on küllalt nimeka ja, mis peamine, meie
oma barokkautoriga), võib vaid loota, et taas
kõlab Mederi passioonimuusika siin märgatavalt
lähemas tulevikus kui järgmise 300 aasta
pärast.