Tunnustatud heliloojate esmaettekanded – kooliõpilastelt!

Heili Vaus-Tamm

Tallinna Muusikakeskkooli (TMKK) kontserttegevus väljub tavapärase õpilasmuusika raamidest: pakutakse tavatu emotsiooniga õhtuid ja tellitakse uudisteoseid. On see tavaline, et kooliõpilased toovad esiettekandele tunnustatud heliloojate uudisteoseid? Muusikakeskkoolis vist juba ongi, vähemasti oli 29. jaanuaril Mustpeade majas. Võib öelda, et direktorist helilooja või heliloojast direktor Timo  Steiner on viinud TMKK pere heliloojate ringi omainimeseks. Õpilased ja Risto Joosti juhatatud Tallinna Kammerorkester tõid sel kontserdil esiettekandele kolme teose seaded ja kaks uudislugu: Tauno Aintsi Kontsertiino klaverile, viiulile ja kammerorkestrile ning Age Hirve „Tuule” oboele ja kammerorkestrile. Mõlemad on laia ampluaaga ja vägagi tegevad noored heliloojad. Age Hirvelt meenub ühe viimase teosena lühiooper „Tuleloitsija” ja Tauno Aintsilt lavastatud oratoorium „Aeg armastada”, millega ta astub eeloleval suvel Birgitta festivali publiku ette. 

Timo Steiner aga haaras sõnast, et klaverimängijatel on vähe repertuaari, mida keelpilliorkestriga mängida, ja kirjutas neile lugudele, mida klaveriosakond esitamiseks pakkus, juurde orkestripartii. Tšaikovski „Lastealbumist” kõlasid uudse tsüklina „Nuku haigus”, „Lõokese laul” ja „Itaalia lauluke”. Valik Šostakovitši klaveriprelüüde oli samuti tsükliks liidetud. Pole varem kuulnudki, et klaveripalad orkestri sissejuhatuse ja üleminekutega niimoodi sarjaks liidetakse. Väga julge, ettevõtlik ja loominguline impulss direktorilt õpilastele! Kuna Tšaikovski „Lastealbumit” mängivad nii  noored pianistid, kes muidu veel soolokontserdiga orkestri ette ei astu, võimaldab selline orkestratsioon neilegi esimese orkestrikogemuse. Hea repertuaarilaiendus! Ega neid saagi lihtsalt arranžeeringuteks nimetada, sedavõrd läbi komponeeritud ja ulatuslike orkestrisoolode tõttu sai pakutust peaaegu uudislooming. Sama kooli vilistlane, noor helilooja Liis Jürgens seadis kontsertõhtu koosseisule ka Kennani flöödiloo „Öine monoloog”. Väike annus huumorit on TMKK kontserdisarja pealkirjas „Kivimäe virtuoosid” (nüüdne oli kolmas kontsert). Aga  muigest olulisem on suhtumine, et kõik, kes orkestriga esinema lähevad, ongi juba noored virtuoosid, mitte õppurid oma kohustuslikku ülesannet täitmas. Ja seda virtuoositunnetust tuli nii lavalt kui saalist. Kõik esinejad võeti vastu tugeva aplausiga, kutsuti tagasi, toodi lilli – noorte esituses, lavalolekus ja kogu õhkkonnas on midagi kordumatult rõõmsat ja värsket. Sellisel kontserdil saab kuulda meie noorte muusikute järelkasvu, n-ö heita pilgu tulevikku, akadeemiliste lavade uutele tegijatele.

Muusikakeskkool on nii hea tasemega kool ja maailm niivõrd avatud, et veel hiljaaegu koolikontserdil nähtud „virtuoos” on juba paari aasta pärast kontserdiorganisatsioonide ametlikus kavas kui külaline mõnest maailma tuntud kõrgkoolist. Nii on näiteks läinud viiuldajate Triin Ruubeli ja Mari-Liis Uibo ning viiuldajast helilooja Mihkel Keremiga. Tasub aegsasti tulla ja vaadata, enne kui meie noored Lääne-Euroopa saalides esinema hakkavad! Lõpetuseks uurisin korraldajailt TMKK kontserttegevuse põhimõtete kohta. Timo Steiner: Aastas antakse Tallinna saalides sadakond  kontserti: erialaõpetajate klassikontserdid ning suurema avaliku tähelepanuga õhtud suurtes saalides. Viimased on Estonia kontserdisaali galakontserdid, jõuluprojektid solistidele-koorile-orkestrile, mitmesugused koostööprojektid orkestrite, Otsa kooliga jpm. Eelmisel aastal esitasime jõuludeks Alo Mattiiseni „Näärmed”, nüüd valmis Ülo Krigulil sellele justkui jätk. Tahame need ka mingil helikandjal välja anda. Kuna kooli haridus on klassikakeskne, tahan tuua igapäevarepertuaari võimalikult palju uut muusikat, tellida lugusid heliloojatelt.  Kammeransamblid esinesid eelmisel aastal esimest korda ka Eesti muusika päevadel. Tallinna Kammerorkestriga on meil juba ühiskontsertide traditsioon – see annab õpilastele professionaalse orkestri kogemuse. Inspireeriv! Annab noortele tunde, et neid oodatakse Eesti muusikaelus. Konkursid tahame viia rahvusvaheliseks, eriti väikestel erialadel polegi riigisiseselt kellegagi konkureerida. Rahvusvaheline võistlus annab lastele teadmise, et Eesti tasand polegi see, milleks end ette valmistada. Enne iga sümfooniakontserti käime koolides  esinemas – Nõmmel, Inglise kolledžis. Ja muidugi repertuaar. Šostakovitši prelüüdid keelpillidega – see on intriig! Risto Joost: Üks orkestri ülesannetest on omavanusele publikule kaasaegse muusika tutvustamine. Niimoodi noorte esituses jõuab see hoopis teistmoodi kohale kui akadeemiliselt lavalt. Ja teine minule ülioluline aspekt on see, et esineja oskaks esimesest klassist peale pakkuda laval allahindluseta muusikalise elamuse: mitte õpilaslikult ülesande sooritada, vaid edasi anda emotsiooni.