Tulevikus võiks vaadata kultuuri laiemalt

Maria Mölder

Tänavuse „Stalkeri” festivaliga oli Kultuurikatlal hea võimalus anda avalikkusele aimu, kuidas võiks tulevikus toimida see maja, täis võimalusi, häid nõuandeid, professionaalset tuge, avalikkusele aga eelkõige elamusi ja kultuuri. Räägitakse, et tänavune „Stalker” tähistas publiku viimast kohtumist Kultuurikatlaga selle praegusel, räämas kujul. (Kas tõesti läheb lõpuks põhjalikumaks ehituseks?!) Nii Kultuurikatel kui ka „Stalker” muudavad tulevikus oma nägu. Kui mõtleme, et „Stalkerist” peaks edaspidi saama kord aastas toimuv Kultuurikatla esindusfestival (ja koguni nn showcase-festival, kuhu kutsutakse väliskülalisi), siis on väga oluline, et see oleks valdkondadeülene, nagu oli oma esimesel aastal. Kultuurikatel on ju ometi koht, kus eri lähenemisnurgaga kultuuritegijad kohtuvad, tehakse midagi koos, sünnivad uued sünteesid. Mullusega liigsesse võrdlusesse laskuda pole siin kohane, mõistan seda, ent pean oluliseks, et „Stalker” ei muutuks monotoonseks elektrolukslõbustuseks. Muusikavaldkonna showcase-festivali Tallinn Music Week’i poleks samuti vaja dubleerida, on aga kultuurivaldkondi, mille väliskontaktid vajaksid märksa rohkem turgutamist.

Muusikavalikust: elektroonikat leidus festivalil tõepoolest väga mitmesugust. Kaks õhtut valitsesid lavasid süntesaatorid, sämplerid, mäkid ja kõikvõimalikud muud vahendid, millega helisid töödelda, seal kõrval vaid mõningad akustilised instrumendid. „Tulevik on käes,” ütles festivali juhtlause. Kas see peaks tähendama, et akustilisel muusikal ja ülemhelisid tekitavatel instrumentidel on nüüd aeg põranda alla pugeda? Vaevalt, arvan ma. Pigem olen seda meelt, et miskipärast oli sel korral tegemist kuidagi ühekülgse nägemusega muusikast ja selle tulevikust ning kultuurist üldisemalt.

Muusikas on palju värve – mitte ainult must ja valge, vaid ka kõik vahepealsed. Vahepealsed olidki seekord nõrgalt esindatud. Füüsiliselt liiga tugevalt mõjuvale ja esteetiliselt olulisi nüansse peitvale bassile ei leidunud kohati alternatiivi, kurdeti. Elamusi pakkusid ometi paljud esinejad, nende hulgas Andres Lõo ja Talis Paide kaua oodatud koostöö (viimaste uudiste järgi vormistatud bändiks Faun Rocket), Mart Avi (ja Ajukaja ja Steve Vanoni), kes oma sisendusjõulisusega võiks tahtmise korral esineda lausa suurtel staadionidel või muusikalilaval. Vaikse ajavööndi staar oli Tiit Kikas, kes suudab elektriviiuli ja elektroonikaga teha, mida tahes, nii et see toimib. Üllatas Soome Nightsatan, kelle väline ebameeldivus pöördus kiiresti meeldivuseks, meeldis ka Rasmus Lille elektroonika. „Saundimuutuse” päeval, 28. septembril tegi kõige terviklikuma etteaste Broken Time Orchestra, kelle loominguga segunes Sven Grünbergi kantaat „Küsi eneselt”, ideaalse visuaali andis helidele Tencu punases toonis „joonistatud” kompott „Hukkunud Alpinisti hotelli” kaadritest.

Ei usu, et „Stalkeri” näol oli tegemist kunstivaldkonnale, filmile või teatrile olulise festivaliga, kuigi me võisime üksikuid elemente neilt elualadelt seal tõesti kohata ning peakunstnik Marit Ilison ja kõik teised, kes Kultuurikatla industriaalse ruumielamuse nimel tegutsesid, on väärt ülipikka paid. Minu meelest olid teised valdkonnad sel festivalil liiga muusika meelevallas ja see ei ole kõige innovaatilisem lähenemine; seda ütlen mina muusikainimesena, kuigi nautisin väga näiteks MIMprojecti perfokat „Threshing Mongrels”, maakeeli vist „Rehepeks”. Edaspidi vaatame ehk laiemalt, nagu räägiti ka Kultuurikatla arenduskeskuse avaseminaril – ja küllap käis sama teema läbi ka „Vaba linna” seminarilt –, et valdkondadevaheline koostöö saab Kultuurikatla tegevuses tõesti keskse koha.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming