Tuld mitmest rauast

Leelo Kõlar

Vardo Rumesseni klaveriõhtu 28. V Tallinna raekojas. Vardo Rumessenist rääkides ei saa mööda minna tema ühiskondliku ja muusikalise tegevuse laiast haardest. Tema eesti muusika publikatsioonid ja eesti klassikute innukas ning järjepidev propageerimine on jälg, mis ei kustu meie muusikaloost. Ka kõnealune käesolev esinemine kajastas järjekordselt  Rumesseni mitmekülgsust, teenides korraga kahte eesmärki: kontserti ja raamatututvustust.

Chopini 200. sünniaastapäeva tähistamiseks antud klaveriõhtu võinuks kanda pealkirja „Dolce et rubato”. Kava algas improvisatsioonilises meeleolus, nagu otsides kontakti mängitava ja publikuga. Esimesed palad lõid imekspandava, pisut küsitava ja äraootava meeleolu. Kuid selline meeleolu jäigi kontserdil valdavaks, arenes enesesse haaravaks  ja võttis kuulaja järjest enam endaga kaasa. Võlus esituse küpsus, sihipärane süvenemine, vabadus, poeetilisus ja õrnus, laskumata salonglikkuse piirimaile. Sellisena ei ole õnnestunud Rumessenit varem kuulda. Üllatas lahtiütlemine teoste esitustraditsioonist, ehmatas mõningane vastuolu autori dünaamiliste taotlustega, samas veenis antud kontekstis oma süüdimatus siiruses.

Tekkis mõte – miks siis ka mitte? Kui väikevormidest oleks  masurkades oodanud enam sisemist energiat, siis kaks suurvormi Ballaad As-duur ja Skertso cis-moll ei loonud oma eraldi võttes kaunite ja mitmetasandiliste kujunditega päris head tervikut. Näib, et siin on veel ruumi mõelda. Rumessen nagu kartis väljuda oma mõnusalt mediteerivast „pesast” ja tõmbus otsustavatel hetkedel tagasi, tulemuseks hapravõitu arengulis-ehituslik mulje. Pianist valitses hästi raekoja akustikat ja klaveri kõla,  luues sellega eelise Kadrioru ja Mederi saali ees. Tänulik publik tellis lisapalu, neist oma lennuka kergusega jääb unustamatuks Fantaasiaeksprompt cis-moll. Kontserdile järgnes ahjusooja artiklikogumiku „Lisandusi eesti muusikaloole” esitlus koos CDga „Eesti klassikalise klaverimuusika tippteosed” ja DVDga „Rabaprelüüdid” Mart Saare klaverimuusikaga.

Kogukas raamat sisaldab Vardo Rumesseni  aastatel 1972–2009 ilmunud artikleid, sõnavõtte, arvamusi, intervjuusid ning mälestusi kolleegidest, õpetajatest jm. Tänuavaldustele raamatu ja plaatide kaastegijaile järgnes autori sõnavõtt, mis jahmatas otsusega lõpetada selle raamatu ja plaatide ilmumisega oma tegevus seoses eesti klassikute esitamisega kirjas, sõnas ja ettekandmises. Põhjuseks suutmatus taluda pidevat vastuseisu ringkondadelt, kellelt oma tegevusele  tegelikult võiks loota abi ja heakskiitu. Sõnavõtja valgustas publikut lähemalt oma tööde ja tegemiste ajakulust, jutust kumas läbi sügav kurbus ja pettumus. Palju me sellest üldse teame? Kui inimesed on hädas majanduslike probleemidega ja igapäevaelus toimetulekuga, tundub sobimatu rääkida kultuurivaldkonna kitsaskohtadest, professionaalsete muusikute alarahastamisest ja nende kehvadest esinemisvõimalustest. Aga  – kui auväärsed pead kõrgetel kohtadel on hakanud leidma, et meie elustiil (sic!) nõuab praegu valdavalt meelelahutuse eelistamist ja toetamist, peab paratamatult imestama, kas see on eesti kultuuri arendamise seisukohalt nüüd siis see kõige paremini kasutatud raha! Rumesseni võitlus kommertsliku suhtumisega on olnud „võitlus tuuleveskitega”, nagu ta ise nimetab. Ometi on ta ju nii mõnelgi juhul osanud seisva vee lainetama  panna. Me ei aima, millise hinnaga. Kurb, kui meie kultuur jääb võimuvõitluse hammasrataste vahele … Sellises meeleolus astusin raekoja uksest välja õllest lärmavale platsile. Tee peal mõtlesin: aga miks ometi ei võiks me ise aktiivsemad olla? ISE!