Tšempionid tunniplaani ees

Süvaõpe, mis andis varem paljudele tulevastele õpetajatele vajalikud muusikalised oskused, on toodud ohvriks ühtsuskooli põhimõttele.

JAANUS KANN

Eesti Muusikanõukogu avalik arutelu üldhariduskooli muusikaõpetuse ja muusikaõpetajate ettevalmistamise teemal 9. II Gustav Adolfi gümnaasiumi Kotzebue majas. Ettekanded pidasid Gustav Adolfi gümnaasiumi direktor Hendrik Agur, Saue gümnaasiumi muusikaõpetaja Kadi Kaja, koorijuhtide liidu esimees Heli Jürgenson, helilooja ja dirigent Rasmus Puur, Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna juhataja Marko Mägi, muusika- ja teatriakadeemia muusikapedagoogika instituudi juhataja Kristi Kiilu, lapsevanem Luisa Rõivas, Westholmi gümnaasiumi õpilased Katriin Eikin Sein ja Matthias Merelaine ning dirigent Tõnu Kaljuste. Tervituskõne pidas Eesti Muusikanõukogu president Ivari Ilja, arutelu juhtis Toomas Siitan.

„We are the champions,“ laulsid Gustav Adolfi gümnaasiumi õpilased Saara Kaldma ja Jaagup Tuisk 9. veebruaril uue koolihoone auditooriumis, kui algas muusikanõukogu korraldatud arutelu muusikalise üldhariduse teemal. Nad mõjusidki tšempionidena, kelle tehnilised oskused olid lihvitud peensusteni ning hästi ajastatud vorm tagas tugeva soorituse. Kuid tšempionideks ei sünnita, vaid kasvatakse õiges kohas õigete inimeste kõrval, tunnistasid ka esinejad ise. On olnud keegi, kes on andnud neile kätte õiged võtted ja julgustanud treenima, ning on olnud toimiv keskkond.

Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus on üles ehitatud terviklik muusikaharidussüsteem, ning pakutakse professionaalset õpet lasteaiast doktorantuurini, lisaks muusikakoolid ja -stuudiod ning elukestva õppe parima näitena rohked täiskasvanute koorid ja harrastusorkestrid. Sagedased lauluvõistlused ning regulaarsed aktused ja koolikontserdid õpilaste muusikaga on meie koolimuusika igapäev. Kõlab hästi? Jah, muu maailm kadestab Eesti laiapõhjalist muusikaharidust. Selle kinnituseks on 2012. aastal Eesti muusikaõpetajate aktiivi algatatud rahvusvaheline muusikaolümpiaad, mille üks suuremaid muresid on see, et riike, kes suudaksid Eestiga võrdväärselt võistelda, on maailmas vaid kümmekond. Meie muusikaõpetuse võimsaim vili on kahtlemata laulupidu, mis pakub järjepanu kõrget taset ja suurt osavõttu.

Kuid nagu nii mõnigi hästi õnnestunud heliteos on sündinud läbi helilooja kannatuste, tekib ka muusikat õpetades pidevalt haavu, mida siiamaani on hoolikalt varjata püüdnud vabatahtliku töö entusiasmiplaaster: mitmedki kitsaskohad on oma vabast ajast lahendanud südamega töö juures olev õpetaja. Nagu plaaster ei ravi hemofiiliat, ei jaksa ka kõige suurem entusiast lasta lõpmatuseni südamel verd tilkuda, kui organismi tervikuna ei nähta.

Laulupeod on küll nagu püha vesi, millesse iga paari aasta tagant oma Achilleust kastame, aga kandu tuleb hoida ka argipäeval. Fotol XII noorte laulupeo üks idee autoreid ja dirigent Rasmus Puur.

Raigo Pajula / Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA

Murekohti muusikaõpetuses jagub. Arutelupäeval oli võimalus pakilisem avalikkuseni tuua, kuid nagu meil sageli kombeks, kippus fookus kalduma põhiküsimustelt pseudoteemadele või probleemidele, mille lahendamine tundub võimatu põhimõttelise vastuseisu tõttu. Muusikaõpetajate „kooseluseadus“ või „pagulasküsimus“ ehk märksõna, millega trollida probleemidele keskendumist, on absoluutse ja relatiivse helisüsteemi võimuküsimus: kas koolides peaks õpetatama tähtnimetusi, et anda õpilastele pillimänguks vajalik tarkvara, või astmenimetusi, mille abil tagada parem viisipidamine, või mõlemat korraga, kuigi aega mõlema süsteemi treenimiseks üleliia pole? Saades küll aru mõlema poole argumentidest ning tunnistades, et osa õpetajate vastu­seis relatiivse süsteemi igapäevasele kasutamisele devalveerib JO-LE-MI-entusiastide pingutused, jätaksin selle teema ootele, kuni oleme kindlad, et meil üldse jagub õpetajaid, kes oskavad neid süsteeme kasutada. Seni leppigem teadmisega, et relatiivse süsteemi õpetamine on seadusega sätestatud.

Muusikaõpetuse riiklik ainekava on taotluslikult selline, mis lubab õpetajal suhtuda aine sisusse loomingulise vabadusega, eeldades, et vabadusega tajub õpetaja ka vastutust. Ideaalis on muusikatund, nagu ka terve kursus, üks terviklik teos, kus eri tempode ja dünaamika vaheldus viib meeleoluka kulminatsioonini. Õpetaja on kui helilooja, kes valib fuuga teema ning laseb sellel kõlada kõikides häältes. Nagu heliloojale ei saa ette kirjutada, milliseid noote kasutada tohib, tuleb ka õpetajale jätta otsustusõigus, milliseid laule laulda ja milliseid teemasid kui sügavuti käsitleda.

Siiski peab meil olema ühine arusaam, mis on muusikaõpetuses „absoluut“ ning mis seda toetav „relatiiv“, et õpilased ei jääks kooli või õpetajat vahetades hätta. Kas peamine rõhuasetus võiks olla laulmisel, pillimängul, omaloomingul, muusika kuulamisel, muusikalisel liikumisel, noodikirjal, teoorial või muusikalool? Kas kasvatada muusikuid või kontserdipublikut? Neist ühte esile tõstes justkui alahindaksime teisi. Arvan, et meie muusikaõpetuse ABC – või AHC? – ei saa olla üks või teine element, vaid süsteem tervikuna. Muusikaõpetus on nagu helistik, mis koosnebki eri nootidest. Kui helistikust üks noot kaotada, jääks suurem osa maailma muusikast esitamata. Kui akordi üks heli ei ole puhas, on must terve akord. Seega peame harmoonilise muusikatunni saavutamiseks tagama kõikide osaoskuste stabiilse arengu. Kui „absoluutne süsteem“ on kindlalt paigas, saab juba iga õpetaja asetada JO omale või õpilastele meelepärasesse asukohta.

Sama võrdlust kasutaksin ka kooli­süsteemi eri astmete puhul – kõik noodid on olulised! Kui lasteaedades ei töötaks professionaalsed muusikaõpetajad, jääks kasutamata kõige magusam aeg laste musikaalsuse äratamiseks. Kui põhikoolis poleks muusikalisele enese­väljendusele keskenduvat süsteemset muusikaõpetust, jääks väga väheks neid, kel oskusi. Kui ei oleks huvikoole ja laulustuudioid, jääksid paljud anded keskpäraseks. Kui muusikaõpetus gümnaasiumist kaotada, süveneks niigi liiga laialt levinud arusaam, et muusika on vaid emotsionaalne, mitte intelligentne kunstiliik. Kui nõrgaks lüliks osutub kõrgharidus, ei jagu õpetajaid noorematele. Iga kooliastme puudused nõrgestavad järgmist ning jõuavad kunagi ringiga – ja palju võimsamalt! – samasse astmesse tagasi.

Praegu veel ei ole muusikaklasside mehitamisega suuri probleeme, kuid teades, et keskmine muusikaõpetaja hakkab varsti pensionile mõtlema, sellal kui kõrgkoolid uute tudengite otsinguil meelt heidavad, võib oletada, et juba kümmekonna aasta pärast ei palka koolijuhid muusikatunde andma neid, kes on valmis tšempione kasvatama, vaid olude sunnil neid, kes natukenegi muusikaga kokku puutunud. Tööle võetakse neid, kes võib-olla isegi suudavad toredalt ja kaasahaaravalt õpilaste aega veeta, kuid mitte süsteemset õppetööd korraldada ja laulupeoks koore ette valmistada.

Oleme teel nõiaringi poole: õpilased ei vali muusikaõpetaja elukutset, sest koolis ei olnud head eeskuju – kuidas saakski õpilane tšempioniks, kui ta pole ühtegi sellist näinud? – ning koolidesse ei jagu häid muusikaõpetajaid, sest õpilased ei vali seda elukutset. Praegu veel töötab koolides suur hulk väga häid õpetajaid ning ringi on võimalik teistpidi pöörlema panna, aga see eeldab kõikide osaliste sekkumist ja üksmeelset tegutsemist.

Kui interpreetide puhul eeldatakse akadeemiasse pürgijalt väga konkreetset taset, siis muusikapedagoogika on aastast aastasse sunnitud sisseastujatele üha rohkem mööndusi tegema. Kuid muusikaõpetajaks – ehk korraga lauljaks, dirigendiks, pianistiks, haridusteadlaseks ja veel mitmeks rolliks – ei saa õppida viie aastaga, vaid ettevalmistus algab nagu teistegi muusikaerialade puhul juba varasest lapseeast. Lastemuusikakooli või muusika süvaõppega klassi läbimine peaks olema eeldus, mitte boonus. Süvaõpe, mis andis varem paljudele tulevastele õpetajatele vajalikud muusikalised oskused, on aga toodud ohvriks ühtsuskooli põhimõttele.

Seega oleks justkui põhjendatud kõrgkoolide püüd meelitada õppima ka neid, kel on huvi ja paremal juhul ka potentsiaali, ent mitte vajalikku taset. Kuid atraktiivsuse alusel koostatud õppekava võib küll ette valmistada teatud silmaringiga „atraktiviste“, ent ei suuda anda tippspetsialisti kvalifikatsiooni. Sama skeptiline olen õppekavade suhtes, mille sisustamist on alustatud šabloonist. Keegi Bolognas võis ju arvata, et mis tahes kõrgharidust on võimalik suruda samasse vormi, aga meie siin Eestis peaksime ometi paremini teadma, kuidas muusikat õpetada ja muusikaõpetajaid koolitada, ning kõhklema, kas kolm pluss kaks on alati see kõige parem viis. Vähemalt seni, kuni muusika süvaõpet pakkuvad koolid ei ole saanud tagasi õigust teha esimese klassi komplekteerimiseks piirkonnaväliseid katseid ning võimalust muusikatundide arvu suurendada, tuleks kõrgkoolidel kaaluda 3 + 3 õppevormi või viieaastast magistrikraadiga lõppevat õpet, kus nii muusikalisi kui ka pedagoogilisi aineid õpetataks kogu õppeperioodi jooksul.
Unistades olukorrast, kus ülikooli lõpetavad suure konkursi kaudu paarikümnele õppekohale pääsenud särasilmsed isiksused, kes pärast viit aastat on valmis rakendama oma loovust ja värskeid ideid ning varuvad hulgaliselt metoodilisi nippe ja sobivat repertuaari, toob reaalsusesse tagasi küsimus, kas fortuuna lubab neil õpitut ka rakendada. Õppekava sisuline paindlikkus on küll tervitatav, ent sellest ei ole abi, kui õppekeskkonda suhtutakse sama paindlikult.

On koole, kus muusikal lastakse kõlada napilt nõutud mahus, aga ka koole, mille galakontserdid jõuavad uudiskünnist ületades suurtesse kontserdisaalidesse. Ühes koolis on orel, põrandaklaver ja tasemel helitehnika, sellal kui teise kooli õpetaja kogub marakate imiteerimiseks üllatusmunade sisemisi kesti või mõtleb, kes võiks kõlapulgad treida. Mõned koolikoorid saavad sõita tundide ajast laululaagrisse, mõnes aga tehakse kooriproove söögivahetunni arvelt, sest tunniplaani koostaja muud ei luba. Mõnes koolis mõistetakse, et koorilaul on andekatele õpilastele vajalik ja rahvuslikust seisukohast oluline huvihariduse liik, mitte pelgalt huviring, millega toredalt aega sisustada – sellest ka lubamatult suur varieeruvus töötasudes. Erinevused ei sõltu niivõrd majanduslikest võimalustest kuivõrd inimestest, kes teevad valikuid, ning nende ambitsioonikusest ja väärtushinnangutest.

Teatud maani on arusaadav, et paljude probleemide leevendamine seisab rahanappuse taga ning vajaduste ja võimaluste vahel on tarvis kompromisse leida. See aga, et koorilaul tunniplaani ei mahu, ei ole arusaadav. Tunniplaani koostamine on keeruline, hoolimata sellest, kas koorilauluga arvestada või mitte. Jäetagu õpetajale võimalus teha tööd, milleks ta on pea terve elu valmistunud, mitte ärgu kulutatagu spetsialisti energiat õpilaste veenmisele, et nood vahetunnist loobuks. Koorijuht ei või endale lubada, et ta põletab oma kollektiivi läbi. Miks koolijuht võib?

Riho Päts, Heino Kaljuste ja tuhanded muusikaõpetajad on teinud oma elutöö, et Eestis kasvaksid tšempionid, kes suudaksid suud avades ja südant muretsedes meie kultuuri kaitsta. Laulupeod on küll nagu püha vesi, millesse iga paari aasta tagant oma Achilleust kastame, aga kandu tuleb hoida ka argipäeval.

Jaanus Kann on Eesti muusikaõpetajate liidu esimees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming