Testosterooni ilutulestik

EMLSi mees- ja noormeestekooride konkursiga kaardistati üsna üheselt praegune meeskoorimuusika seis kõigi selle võlude ja hädadega.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Eesti Meestelaulu Seltsi (EMLS) 30. aastapäevale ja Gustav Ernesaksa 110. sünniaastapäevale pühendatud mees- ja noormeestekooride konkurss 24. XI Tallinna ülikooli aulas. Neljas kategoorias osales 17 mees- ja noormeestekoori. Kohustuslik laul oli Riho Esko Maimetsa „Mu arm“ Ernst Enno sõnadele A-kategoorias ja Alo Ritsingu „Mis oli see“ Gustav Suitsu sõnadele B-kategoorias. Žüriisse kuulusid Valgevene koorijuhtide liidu esimees Inessa Bodiako, kodumaised koorijuhid Heli Jürgenson, Ingrid Kõrvits ja Raul Talmar ning helilooja Riho Esko Maimets.

Üle-eestilisest mees- ja noormeestekooride konkursist kujunes Eesti Meestelaulu Seltsi 30. aastapäeva tippsündmus. Konkurss oli täpselt selline, nagu konkurss olema peab: hea muusika ja erutavad esitused, pingeline kulgemine ja žürii osaliselt ootamatud otsused. Alanud laulupeoaasta tõttu olid meeskoorid planeerinud konkursi tarbeks väga pika ettevalmistusaja ja selle tulemusena oli suur osa sooritusi erakordselt nauditav.

C-kategooria kooride esinemisele mõeldes tuleks kõigepealt kõiki neid mehi kättpidi tänada, et nad laulmas käivad. Päriselt ka. Need on pika traditsiooni ja uhke ajalooga meeskoorid, kelle hiiglaslikud teod kultuuripõllul on ilmselgelt jäänud minevikku. Meestelaulu au eest pingutasid viimse võimaluseni kõik lauljad. Igal kooril on oma võlu ja kõla, kuid leiab ka ühist: kavadest õnnestusid paremini klaverisaatega teosed, kooridel oleks vaja hääleseadet, dirigentidele tuleks kasuks täiendusõpe või mentor.

Kui peaaegu 30aastane EMLSi Tartu meeskoor esindas väärikalt vanemat lauljaskonda, siis 1959. aastast koos laulnud Elva meeskoor oli oma ridadesse ei tea mis valemiga suutnud meelitada hulga noori mehi. 70 aastat kokku laulnud Pärnu Lüdigi-nimeline meeskoor jäi kõrva julge kavavalikuga, ent nii tõsise laulmisega, et mõni nõrganärviline oleks seda võinud pidada retsitatiivseks vaenuõhutuseks. Saja ja rohkemagi aastane Türnpu meeskoor julges aga veenvalt fermaadid välja kanda. Šarmantne kategooria!

B-kategoorias oli suhteliselt ühtlane tase, lakmuspaberiks kujunenud kohustuslik laul oli ärgitanud pigem häid tõlgitsusi looma. Kõigest kolmandat lauluaastat kõndiva Akadeemilise Meeste Lauluseltsi sümpaatses esituses mängis rolli lauljate sobiv vanuseaste ja dirigendi oskus teoste vahel lauljate ümberhäälestuseks pausi pidada. 45aastase Eesti metsatöötajate meeskoori Forestalia näol kinnistus, et kui teha palju tööd, on kõik võimalik. Enda sõnul eelkõige seltsielu nautiv 95aastane Haaslava meeskoor kaotas aeg-ajalt vokaali üle kontrolli, kuid esitusele andis omamoodi sooja tooni lavaloleku nautimine. Üle 60 aasta tegutsenud meeskoor Kaevur jäi intoneerimisel pigem hätta, kuid koori rahvusmeeskoori endisest lauljast dirigent peaks seda oskust küll suutma lihvida. 45 aastat tegutsenud Saaremaa meeskoori Süm kavas olnud Schuberti pala oli küll omamoodi julgustükk, ent Kadri Hundi teos tundus koorile sobilikum. Kümnendi jagu tegutsenud Tartu meeskoori Akadeemiline Emajõgi algus oli paljutõotav, kuid kenasti vormistatud vokaalile-intonatsioonile vaatamata lõppesid laulud kuidagi vägivaldselt, ebalevalt mõjus mõne laulja komme laulda käed selja taga. Järgmisel hooajal 90. tähiseni jõudval meeskooril Sakala olid kolmkõlades tillukesed häälestusprobleemid, kohmakas minemasaamine laulu alguses aga andestati, kui nähti nende erakordset kontakti dirigendiga (parima dirigendi eripreemia pälvis Kadi Ritsing). B-kategooria üldpilt oli rohkem kui sümpaatne: tummine, sisendas lootust ja mõjus väikeste puuduste kiuste meeliülendavalt.

A-kategooria kooride konkurss oli aga nagu tõeline Suurbritannia ülipopulaarne Grand Nationali hobuste võiduajamine – nii laetud oli õhk, nii pinges oli publik. Viis koori trumpasid üksteist muusikaliste esitustega üle, nii et õhku ahmis publik, aga kohati ka teravakõrvaline žürii. Oli see vast kirglik torm!

Siin mängitigi kõige kõrgemate panuste peale. Hiljuti 60. aastapäeva tähistanud Eesti Teaduste Akadeemia meeskoor laulis väga kiiresti koorijuhile reageerides ja tegi sisult tugeva ettekande. 30aastane Inseneride Meeskoor tundis end kindlamini forte-nüansis lauldes, pole ka kindel, et kava esimene laul oli just parim valik – sellegipoolest väärikas sooritus. Tartu Akadeemilise Meeskoori puhul kõlas julgelt vastu nii koori üle sajandi pikk ajalugu, ümar ja sulav liikumine andsid nõtkelt edasi teksti ning dirigent mängis värvikalt häälikupeegelduste ja keelekõlaga. Nende kõrval oli Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori kava ehk natuke vaesem, kuid erakordselt täpsed algused ning viimistletud ja tihe vokaal ei peegeldanud sekundikski juhuslikkust – tõesti nauditav! Tallinna ülikooli ja EMLSi Kalev ühendatud meeskoor värvis kooslaulmisel kõla mitu tooni heledamaks, ühtlasi rõhutas see koori dirigendi Indrek Vijardi mehisust jääda visionääriks ka lahinguolukorras – kaasata konkursile noored mehed. Sellises kooris kasvabki uus meeskoorilaulja.

Konkursi tase oli elegantselt kõrge ja rõhutas Eesti meestelaulu parimaid külgi. Samal ajal tiksus südames valu hääbuva kooriliigi tuleviku pärast. On ju üldteada, et meeskooride seis pole praegu kiita ja noori lauljaid on keeruline koorimuusikausku pöörata. Seda kinnitas ka tõik, et meestelaulu seltsi kuuluvast 30 meeskoorist ja 52 poistekoorist esindas nooremat põlvkonda vaid Saue Noorte Meeste Koor – südid, tulised ja alles õpiteel lauljad. Kus olid teised noored? Samuti tekitas küsimusi, miks kõlas nii vähe muusikat meeskoorile palju kirjutanud Ernesaksalt, seda enam et konkurss on talle pühendatud.

Konkursiga kaardistati üsna üheselt praegune meeskoorimuusika seis kõigi selle võlude ja hädadega. Vaatamata EMLSi rohkete ergutite süstimisele kooriliigi veresoontesse, on nood aasta-aastalt keskmise vanuse poolest järjest kaalukamad. Kui koorilaulust eemale jäänud mehed selle juurde praegu tagasi satuvadki, on see pigem juhuslik, pigem segakoori kasuks ja selle tagant paistavad läheneva juubelilaulupeo suured kõrvad. Aga edasi?

Kuigi laulupeoregistri andmetel on meil viie aasta taguse peoga võrreldes eeloleval suvel 200 meest laulukaare all rohkem, siis jääb nende arv ikkagi umbes 1400 juurde (siia on arvestatud ka 50-liikmeline rahvusmeeskoor ja kõigi kooride dirigendid). Pole ju palju.

Juubelilaulupeole vastu sammudes oleme kummalisel kombel jõudnud meeskooriga peaaegu samasse seisu, nagu see oli 150 aastat tagasi: esimeselgi laulupeol laulis tuhatkond meest. „Suu laulab, süda muretseb,“ ütleb regiviis. Meeskooride võistulaulmise heale geeniproovile vaatamata jääb õhku murelik burdoon tulevikust. „On igaviku lõpus pikem embus,“ laulsid meeskoorid.* Antagu tarkust, et see jääks vaid laulusalmiks.

* Anne Kahro tekst Urmas Sisaski laulule „Ood armastusele“.