Salonglik esprii

Marju Riisikamp

„Toompea muusikasalong”: Concilium Musicum Wien 30. IV Eesti TA saalis. Seekordse salongikontserdi Ungern-Sternbergide linnapalees Toompeal sisustas Austria kvartett. Õhtu oli pühendatud kahe viini klassiku, Jospeh Haydni ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusikale, eeskätt küll Haydni aasta tähistamisele. Kvartetimuusikale, nii nagu ka näiteks Lied’ile pühendatud muusikaõhtuid  on Eestis vähe. See on žanr, mis eeldab mängijate ühtsust, head häälestust ja häälestatust ümbritseva suhtes, ühesõnaga empaatiat. Ka muusika sotsioloogilises ja kommunikatiivses mõttes on seda laadi koosmäng suurepärane võimalus mõttekaasluse, humoorika musitseerimismõnu kultiveerimiseks – pisut aegunud mõisted tänapäeva ärikeskses ja perfektsele, ent elutule kunstilisele tulemusele suunatud maailmas.

Lisaks mängijate omavahelisele  muusikalisele suhtlemisele on salongiõhtu kui terviku tähtis komponent loomulikult kuulama tulnud seltskond. Väiksemad saalid, kus esineja jõuab silmaga haarata publikust paljusid, on selliseks kommunikatsiooniks nagu loodud. Eksklusiivsuse ja väljavalituse tundele, mis kuulajani kandub, lisandub võimalus lähedalt nautida peent kunsti, kus iga noot ja nüanss on kui kandikul. Kontserdi „Joseph Haydni aasta” andis  ansambel Concilium Musicum Wien koosseisus Robert Neumann (viiul), Amarílio Ramalho (viiul), Christoph Angerer (vioola) ja Ute Groh (tšello). Concilium Musicum Wien on 1982. aastal Viini sümfooniaorkestri kontsertmeistri Paul Angereri asutatud muusikakollektiiv.

Tema missiooni jätkab poeg Christoph Angerer, ansambli vioolamängija ja ühtlasi ka praegune mänedžer. Vastavalt kavale esinetakse nii kvartetina  kui ka väikese kammerorkestrina. Ajastutruust esitusest huvituvad keelpillimängijad kasutavad baroki ja klassikalise ajastu soolkeeltega pille, mis on ehitatud ajavahemikus 1700–1806. Kvarteti esitust võiks iseloomustada kui sundimatut, kerget ja hea emotsionaalse toonusega. Haydni kuuest kvartetist op. 33, mis on pühendatud Vene suurvürstile Pavelile ja kannavad seetõttu alapealkirja „Vene kvartetid”, kõlas nr 4 oma reipa, lihtsale lauluviisile üles ehitatud avaosaga ja sellele järgneva skertsoga. Järgnenud Largo ja Presto maalisid helides erinevaid seisundeid – idülli ja ülemeelikut elulusti. Haydni muusikaline huumor on täisvereline ja faktuur üsna tihe, võrreldes temale pühendatud ja järgnevalt ette kantud Mozarti Jahi-kvartetiga KV 458 B-duur. Siin läksid ühtäkki viiulid hoopis eriliselt ja kuidagi orgaaniliselt kõlama ja muusikud tundsid end  kui kalad vees.

Kvarteti teine osa Adagio oli üks kontserdi kõrghetki – mozartlik idüll, esitatud eriliselt kauni kõlakultuuriga. Haydni op. 50 Preisi kvartettide hulka kuuluv teos, nr 3 Es-duur oli üsna mahukas ja pisut ähmasevõitu tõlgendusega, vist kaelamurdvate käikude tõttu esimese viiuli partiis. Siin domineeris eht preisilik pedantsus, kus iga noot on võrdse kaaluga rõhutatud (eriti teises osas Andante piu tosto allegretto), aga võib-olla  oligi see taotlus omaette. Viimane osa Finale. Presto assai lõppes pizzicato’s, humoorika diminuendo’ga paraaditsevate lõpuakordide asemel, otsekui kelmikalt minema hiilides. Tõeline haydnlik esprii. Stiilse esituse saatel kerkisid silme ette Viini salongid, ja ega ilmsigi visuaalne kontrast nii suur olnud: Teaduste Akadeemia saali interjöör pakkus peegleid, toretsevalt säravaid lühtreid, stiilseid bareljeefe ja suurepärast  vaadet all-linnale. Kammersaaliks äärmiselt sobiv ruum – igati elitaarne ja soosib argiülest meeleolu. Antud kontsert oli täissaalile ja rahvas „meelitas” muusikutelt veel kolm lisalugugi välja. Kõik see kinnitab korraldajate (Corelli Music) professionaalsust ning seda laadi salongiõhtute vaieldamatut elujõulisust tänases ajas.