Puu-ERSO ja kammerpuu

TOOMAS VELMET

Eestimaal on hästi meeldivaid paiku ja on eriti vaimustav, kui ootamatult õnnestub komistada kammermuusika pärlitele. Pühapäeval, 20. VI otsustasime perega meelt lahutada väikese reisiga põhjarannikule ning õhtuks jõudsime Palmse mõisa ? eesmärgiga hilinenud lõunat süüa. Hästi korrastatud mõisakompleks ja kena ilm ning üksikud jalutavad inimesed lõid absoluutselt irreaalse, sellest maailmast väljaspool asuva olustiku. Täiesti eriliseks transformeerus see õhtu, kui selgus, et mõisa tõllakuuris esitatakse sellel ebareaalsel õhtul R. Straussi ?Sinfonie für Bläser? ja Mozarti Serenaad B-duur Gran partita ? teosed puupillidele (kui metsasarved sinna rühma kaasata), mida ma ei ole kunagi varem elavas ettekandes kuulnud. Esitajateks ERSO puhkpillid ja dirigent Thomas Indermühle (ðveits). Tahan avalikult tänada ERSOt selle kammeridee eest ja härra Juhust, kes korraldas minu perele fantastilise pühapäevaõhtu.

Järgmine pühapäev, s.o. 27. VI asetas aga mind selle Buridani eesli olukorda, kes kahe heinakuhja vahel nälga suri. Nimelt kõlas Tallinnas Kadrioru lossis järjekordne ?Akadeemiline kammermuusika? põneva kavaga, Pärnus toimus aga samal ajal Oistrahhi festivali avakontsert Natalia Gutmani (tðello) monoetendusega ning Pärnu Linnaorkestri ja Andres Mustoneniga. Kuna viimane oli sündmus, mis minu jaoks oli märk, et kui mind seal ei ole, siis mind ei olegi olemas, siis päästsid mind eesli olukorrast tänapäeva tehnoloogia ja head vastutulelikud inimesed Eesti Raadiost. Sain hämmastava operatiivsusega CD-Ril salvestise Kadriorus toimunud duo Flautopiano kontserdilt ning järgnev arvustus ongi kirjutatud kõrvaklapid peas ja arvutiklahvid ees.

Niisiis duo Flautopiano ? Monika Mattiesen (flöödid) ja Martti Raide (klaver) ning kaastegev Toomas Vavilov (bassklarnet). Tunnise kontserdi kavva mahtus kaks suurvormi ning kaks väiksemat teost, neist viimane, Toivo Tulevi ?de ta che? flöötidele (piccolo, tavaline ja bassflööt), bassklarnetile ja klaverile. Minu prantsuse keel ei võimalda pealkirja sõnademängu rohkem avada, kui et ?tema oma che?, aga loomulikult tean, mida tähendab termin detache. Helilooja on ise öelnud, et teos on tõesti rohkem detache kui mõni teine lugu ? detache on legato vastand, st. ?eraldatud?, kuid tähendab ka ?eemaldunud? või ?puhastunud?. Ning lisab, et on päris hea veidi eemalduda, et hiljem selle maailma värve paremini hoomata. Kuulates teost kujutasin ka ette artiste ja instrumentaariumi, st. eelkõige bassflööti õhuga täitvat habrast Monikat koos Vavilovi bassklarnetiga ja kahetsesin, et ei näinud seda pilti. Bassflööti olen kord varem elusalt kohanud ja see on muljetavaldav. Sama võin öelda ka T. Tulevi teose kohta ? kui eemal ta sellest maailmast on, ent värvikirevalt ebamaine kindlasti ning ainult kuulateski artistlikult kujundlik.

Tulevile eelnenud E.-S. Tüüri ?Hommage a Lepo? on küll osa kurvale sündmusele (L. Sumera lahkumine 2000) pühendatud nelja autori (Vasks, Sisask, Rautavaara ja Tüür) tsüklilisest koosloomingust, kuid hästi kuulatav ka eraldiseisva surmkülma miniatuurina. Nendele teostele eelnesid Bohuslav Martinu Flöödisonaat ja Franz Schuberti suurteos ?Introduktsioon ja variatsioonid teemale Trockne Blumen?. Kolmeosalise Martinu Sonaadi keskmine osa salvestus kindlalt mällu oma hästi kulgeva jutustuse ja tasakaalustatud ansamblimõttega, esimene ja viimane osa olid kuidagi kohalikult siledad, ei kuulnud martinulikku rütmienergiat ? võimalik, et lossi akustikas see nivelleerus.

Kontserdi peateos Schubertilt on teadagi pähkel flötistidele, kuid geniaalne muusika väärib kangelastegu. Duo Flautopiano suur ansamblikogemus on teose vääriline ja kui, siis ehk pisut väsis mõtteintensiivsus ?maratoni? lõpumeetritel ? teadagi osutab variatsioonivorm ju alati vastupanu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming