Pärimusmuusika detektiivid, arstid ja teemeäratajad

Sofia Joons, August Pulsti õpistu juhataja

Tänu August Pulsti 120. sünniaastapäeva sündmustele ja aasta juveeliks mõeldud külapillimeeste ja pärimusmuusikute galakontserdile oli võimalik tutvuda ühe geniaalse vanavara talletaja mitmekülgse, mahuka ja ennekõige leidliku elutööga. August Pulsti 1922. aastal Estonias korraldatud külapillimeeste kontsertide olulise sõnumi linnastuvale ja moderniseeruvale publikule saab sõnastada järgmiselt: „Rahvamuusika on ka muusika, seda saab nautida muutmata kujul ja seda ei ole vaja häbeneda”. Peaaegu  90 aastat hiljem Pulsti juubelikontserti korraldades märkasime, et meile oluline sõnum on: „Pärimusmuusika on endiselt elus, mitmel moel ja elujõuliselt”.

On olemas traditsioonist õppinud leelotajad ja lõõtsamehed, aga ka nooremapoolsed nii Viljandi kultuuriakadeemias kui mujalgi pärimusmuusikaga tutvust teinud pärimusmuusikud ja lauljad. Kõlab seadmata ja seatud pärimusmuusika, nn Cyrillus Kreegi arranžeeritud rahvakoraalid koorile ja Ro:toro kõlama pandud kooslus torupillide, saksofoni ja löökriistadega. Nagu on mitmekülgne pärimusmuusika  kõlapilt, nii on veel mitu leeri järgijaid ja tegijaid, kes kõik pingutavad selleks, et mõista pärimusmuusika olemust, tähendust ja funktsiooni. Üks leer vaatab pärimusmuusikat detektiivi teravate silmadega, eeldades, et pärimusmuusikakultuur on kohe välja suremas või isegi surnud, ning kogub andmed kriminaaluuringu ja kohtuistungi jaoks. On ju nii, et arvame kohe, kui tuppa astub Hercule Poirot või miks mitte uurija Västrik, et keegi sureb peatselt. Tutvume surmaeelse olustikuga, misjärel meile näidatakse nii  surmahetke piinu kui ka müsteeriumi lahendamist.

Selle leeri jaoks ei ole surm iseenesest kurb, pigem põnev ja uudishimu ärgitav jõud. Siit leerist leiame tihtipeale folkloori uurijad. Selleks, et kontrollida traditsiooni levikut, luuakse eelkõige piir surnud ja elava kultuuri vahel, räägitakse isegi folkloori esimesest ja teisest elust. Kuigi seda alati selgelt välja ei öelda, hinnatakse tavaliselt surnud kultuuri kõrgemalt kui elavat. Kord islandi folkloristidega suheldes tutvusin nende seas käibel mõistetega nagu folklore ja fakelore. Esimene märkis seda, mis  on kogutud/maetud arhiividesse, ja teine seda, millega noored tegelevad, nii et süda lustib. Sest noored on, nagu ikka, hukas: nad ei võta asja tõsiselt, ületavad igasuguseid piire ega tea veel pooli asju, mida vanemad ja kogenud detektiivid juba teavad. Nood on veendunud, et enne kui asuda taaselustamise kallale, on tark korralikult tutvuda peale paari muusikapala ka nende palade kunagise loomuliku elukeskkonnaga. Teises leeris leiame terve rea igat sorti arste, keda ühendab asjaolu, et nad vaatavad pärimusmuusikat eelkõige hoolitseva pilguga. Nad püüavad oma hoolealust viimse hetkeni elus hoida sellel lihtsal põhjusel, et elu on püha ja elame täisväärtuslikku elu seni, kuni näpud liiguvad, suud regilaulavad ja jalad trambivad. Ühed arstid hoiavad elus konkreetseid organeid, näiteks leelotamist, kanneldamist, regilaulmist, XIX sajandi seltskonnatantse jms.

Teist liiki on osavate näppude ja teravate nugadega kirurgid. Nemad siirdavad nii surnud kui elava pärimusmuusika organeid uutesse muusikalistesse kehadesse. Ühed tegutsevad omaette – Cyrillus  Kreek seadis rahvakoraalid ja Veljo Tormis regilaulud kooridele – ja teised kollektiivselt. Tänapäeva nooremapoolsed pärimusmuusikapundid (Zetod, Vägilased, Ro:toro, Metsatöll) istutavad neid kord rokilisse, kord jazzulisse kehasse fusion’i sildi all. Kirurgide tööle vaadatakse detektiivide ja arstide leeris isemoodi. Detektiivid väidavad, et laibad on pandud taas trallima-tantsima, arstid seevastu, et tegemist on noorendava ilulõikuse või eluliselt vajaliku südame siirdamisega. Väidetakse, et igas elavas traditsioonis esineb peale arendusaldiste  ja edasiviivate ka pidurdavaid ja puritaanlikke jõude ja et nendevaheline argumentatsioon annab traditsioonile elujõu. Mõned ütlevad isegi, et seni kui kestab nääklemine nende leeride vahel, kestab ka traditsioon.

Leidub veel kolmaski liik pärimusmuusikast hoolijaid – teemeäratajad. Nad võivad küll aeg-ajalt mõtiskleda selle üle, kas klaas on pooltäis või pooltühi ehk kas pärimusmuusika on pooleldi surnud või peaaegu elus, aga see ei ole nende põhiline huvi, kuigi nad on tihtipeale ise andekad detektiivid ja arstid. Nad on sageli  hulljulged organiseerijad ja vanavara arendajad, kelle moto on „mõeldud-tehtud” või minu-eestilikult „teeme ära”. Või miks mitte hoopis August Pulsti sõnadega väljendatult: „Kündja on see, kellel sahk peos, hobune ees ja vagu järel, ja mitte see, kes ütleb – ma võin künda”. Tegija ei ole see, kes kirjutab projekte ja koostab aruandeid, vaid kelle projektid tõepoolest loovad radu ja sildu pärimuse ja tänapäeva inimese huviorbiitide vahel; kes oskab äratada huvi ja aktualiseerida möödunud aegade pärimusmuusika veenvalt ja veetlevalt; kes aitavad  meil anda pärimusmuusikale uusi tähendusi ja elukeskkonna; kes ise on sajaprotsendiliselt veendunud oma projektide olulisuses ja headuses; kelle pilk on suunatud tulevikku; kes kas või kõik ise kinni maksab, kui rahastajad ja fondid ei mõista. Teemeärajate näol on tegemist ettevõtlikest projektijuhtidest karismaatiliste ja tavaliselt suure sotsiaalse võrgustikuga tugevate ja värvikate isiksustega.

Siia kuulub muidugi August Pulst, kelle projektid mitte ainult ei hoidnud pärimusmuusikat elus, vaid ka arendasid  seda ning viisid külapillimehed ja -lauljad kokku uute kuulajatega peale Estonia ka ringreisidel ja kontsertidel üle Eesti. Tema ettevõtmised olid märkamisväärsed omal ajal, 1920-30ndatel, ja tema päevikud on inspireeriv lugemine tänapäevalgi. Teemeäratajad loovad tihti uusi formaate. Nii organiseeris Pulst omal ajal kihelkonnamuuseume, külapillimeeste ringreise ja kuulus ringkondadesse, kus arendati põhjapanevaid, rahvuslikku identiteeti mitte üksnes hoidvaid vaid ka arendavaid institutsioone nagu Eesti Vabaõhumuuseum. Meie aja  pärimusmuusika teemeäratajad on loonud pärimusmuusika festivalid ehk folgid, pärimusmuusika kursused nii VKAs kui ka hiljuti EMTAs, muusika- ja huvikoolide pärimusmuusika õppekavad ning mullu Viljandis uksed avanud Pärimusmuusika Aida. Kujutan aeg-ajalt ette kohtumist August Pulstiga. Kuidas oleks jalutada koos temaga ühel soojal juulilõpu õhtul Viljandi pärimusmuusika festivalil? Mida tema hindaks? Millest ta tunneks puudust? Ja kas ta üldse tunneb ära eesti muusika?

Veel tahaksin kindlasti küsida, mida  tema teeks, et paremini levitada ja tugevdada pärimusmuusika positsiooni tänapäeva eestlaste seas? Mis on jäänud tegemata? Ja milline oleks see pärimusmuusika projektivisand, mille peale tema süttiks ja ütleks: „Aga muidugi! Teeme ära!”?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming