Ootamatu külastus

Leelo Kõlar

Orchestra Ensemble Kanazawa, solist Marcel Johannes Kits (tšello), dirigent Mihkel Kütson, 15. VIII Estonia kontserdisaalis.

Üllatusliku kõrvalepõike oma kontserdituuril tegi Tallinnasse Jaapani kammerorkester. Tegemist on 40 muusikust möödunud sajandi 80ndatel aastatel loodud rahvusvahelise kooslusega, mis saabus meie maale otse Saksamaalt Schleswig-Holsteini muusikafestivalilt. Kanazawa on poole miljoni elanikuga mõjukas kunstide, kultuuritraditsioonide ja ülikoolilinn Lääne-Jaapanis, kus see orkester annab aastas sadakond kontserti, külastades sealjuures ka Euroopat, Aasiat ja Austraaliat. Dirigent on Kazuki Yamada. Koostööd on tehtud paljude nimekate solistidega nagu Yo-Yo Ma, Jessye Norman, Gidon Kremer, Vladimir Ashkenazy jt. Seekord siis jaapani orkester eesti dirigendiga.

Meile Vanemuise päevilt tuttavat dirigenti Mihkel Kütsonit pole Estonia kontserdisaali lavalaudadel ammuilma kohanud. Seepärast oli huvitav nüüd tema musitseerimisega tutvust teha. Teame, et Kütson tegutseb juba aastaid paljudes Saksamaa ooperi- ja kontserdimajades, põhiliselt Kesk-Saksamaal Düsseldorfis, aga ka Berliinis, Dresdenis, Hamburgis jm. Meile pakuti peamiselt klassikaliste ja romantiliste lühivormidega populaarset kava. Kütson tegutses võimeka orkestri ees üleolekuga, veendunult ja aktiivsusega muusikasse nakatunult, kuigi jäi mulje, et kava lõplik viimistlemine on jäetud edaspidiseks. Plusspoolele tahan kanda Felix Mendelssohn-Bartholdy Nokturni muusikast näidendile „Suveöö unenägu” op. 61, Mihhail Glinka Valss-fantaasia ja Tōru Takemitsu valsi filmist „The face of another”, mis olid meeleolukad ja kaasahaaravad. Eriti tahan aga kogu kavast esile tõsta Gabriel Fauré Eleegia c-moll op. 24 meie klassikatähe Marcel Johannes Kitse – tema esitus koos orkestriga moodustas meeldejääva kõlapildi oma sügavuse, varjundirikkuse, kauni tooni ja loogilise kujundusega. Laval viibis iseenesestmõistetava loomulikkusega tõeline artist.

Kava teisest poolest pakkusid kõrvarõõmu Ludwig van Beethoveni 8. sümfoonia F-duur op. 93 III osa Tempo di menuetto ja hoogne-rõõmus IV osa Allegro vivace. Oleks parem, kui Kütson ei armastaks suuri mõtestamata rõhke, mis oma liialduses ähvardavad kahjuks neelata voolava temaatika. Nii juhtus see Wolfgang Amadeus Mozarti avamängus ooperile „Figaro pulm”, samuti Beethoveni sümfoonia I osas Allegro vivace con brio. Sama sümfoonia II osa Allegretto scherzando kaotas kahjuks oma vaimuka humoorikuse puhk- ja keelpillide halva balansi tõttu.

Kontserdi lõpus esitati arvuka publiku nõudmisel lisapalu, mis olid peenelt viimistletud, nõtked ja võluvad, eriti Beethoveni Kontratants, kus ilmnes selle orkestri tõeline võimekus.