Oht, mida adub muusika kaudu

Isegi kui tänapäeva kunstis ja igapäevaelus ei ole globaalse kontrolli all olemise teema kõige värskem, tegi näituse kontekst nüüdismuusika omasemaks.

MARIA MÖLDER

Aare Tammesalu (tšello) 18. VI Tallinna Kunstihoone kontserdisarjas „Soolo“. Elektroonikal Marianna Liik ja Katrin Kvade. Kavas Mirjam Tally, Marianna Liigi, Lepo Sumera ja Carl Vine’i muusika. Sarja kunstiline juht Robert Jürjendal.

Globaliseerumine, privaatsuse puudumine, jälgimisühiskond, tohutu andmemass, info liikumine tundmatutesse kätesse … Raivo Kelomees nentis juba eelmises Sirbis näitust „Globaalne kontroll ja tsensuur“ arvustades, et tegu on avatud uksest sissemurdmisega – teemadega, millel puudub uudisväärtus.* Olen Kelomehega päri, et virtuaalse privaatsuse vähenemist tuletab pidevalt meelde peavoolumeedia ja juba ammu taome seda pähe nii lastele kui ka eakamatele internetikasutajatele. Mida siin nii väga filosofeerida? Virtuaalmaailmas tuleb endast jälgi jätta võimalikult vähe, samal ajal piisavalt, et tarbida infoühiskonna hüvesid ja teenuseid. Vaielda võib pigem selle üle, kus on kellegi mõõdukuspiir. Vaevalt tuleb kellelegi üllatusena ka see, et avalikus linnaruumis liikudes puudub üldse valikuvabadus: jälgi jätame endast kõikjal.

Isegi kui tänapäeva kunstis ja igapäevaelus ei ole globaalse kontrolli all olemise teema kõige värskem, tegi näituse kontekst nüüdismuusika omasemaks, kuna see puudutab meid kõiki. Igaüht. Sellist infot suurte annustena sisse ahmida ei ole muidugi tervislik: võib tekkida hulk paranoiasid, mida oleks tark ära hoida. Vastukaaluks tekib tõrge ja ei tahakski õieti midagi andmekontrolli ulatuse kohta teada. Muusikaga saab aga näituse teemat mõtestada abstraktsemalt: mõru pill läheb kuidagi libedamalt alla ja ka põhitõed jäävad ehk paremini meelde.

Suurepärane jutuvestja ja suure nüüdismuusikapagasiga tšellist Aare Tammesalu oli näitusega kokku sobitanud fantastilise kontserdikava.

Signe Jürjendal

Suurepärane jutuvestja ja suure nüüdismuusikapagasiga tšellist Aare Tammesalu oli näitusega kokku sobitanud fantastilise kontserdikava. Olen kunstihoone sarjas „Soolo“ kohanud väga mitmekülgseid isiksusi, esitatud on muusikat vabaimprovisatsioonist ja reaalajas komponeerimisest hoolega valitud oopusteni, kuid sellist näituse teemale pühendumist ei ole veel näha olnud. Ka olen „Soolo“ kontsertidel enamasti kogenud, et näituseruum on puhtalt keskkond muusika tajumiseks, kuid mitte temaatiline raamistus. Tammesalu läks seekord sinnamaani, et näiteks Mirjam Tally teost „Birds of Company“ ehk „Lindude seltsis“ oli loodusega seostada keeruline isegi siis, kui kajaka hääled selgelt teosest välja kostusid: aju oli juba programmeeritud eeldama, et tehnika kavaldab inimese üle. Tammesalu oli ju hoiatanud droonide eest ja just selline taustamüra kostiski. Tekkis tugev näituse omamütoloogia, mis vallutas teoste kuulamisel helilooja ideed ja kavatsused, kas sooviti nüüdismuusikat kuulata programmilisena või mitte.

Marianna Liik, kelle teos „Motion in Oscillating Fields“ ehk „Liikumine võnkuvatel väljadel“ sümfooniaorkestrile ja elektroonikale osales tänavu rahvusvahelisel heliloojate rostrumil, oli sel väikesel koosviibimisel suursuguselt esindatud kontserdiga tšellole ja elektroonikale, kolmeosalise suurvormi Tallinna esiettekandega. Üsna teose algul selgus, et elektroonika päriselt orkestrit ei asenda, sest masinad ei ole akustilisele instrumendile vahel piisavalt paindlikud kaaslased. Helimassiiv oli aga tugevamgi kui orkestriga võrdväärne ning kippus kohati solisti matma. Flažolettidega mängitud salapärane vaikne lõik ja selle disharmoonias taust pani publiku uskuma, justkui seikleksime miljöös, kus läbi udu võib piirata oht, mille tõsidust veel keegi aimata ei oska. Näituse kontekst täitis Marianna Liigi teose vajaliku sisuga, sest näitus oli loonud toimiva hirmukeskkonna.

Näituse teemaasetus tähendas ühtlasi, et tume alge oli kavasse tihedasti sisse kirjutatud ja helgem kontrast jäi tumeda poolega võrreldes nõrgaks. Just siis, kui kõrv tõsiselt väsima hakkas, tuli appi Lepo Sumera „Laulva odaliski“ nõtke ja tähendusrikas meloodia, mis lõppes vaikusesse, kui paljast maa pöörlemise heli võib nõnda nimetada. Carl Vine’i „Inner World“ ehk „Sisemaailm“ oli samuti meloodilisem teos, mille südamlikkus, olemata naiivne, oli nakatav. Äkitselt kasvas teosest välja teine liin, algas justkui väga jõuline dialoog iseendaga. See lugu saatis publiku laiali küllaltki helge meeleoluga, ent senisest valvsamana: kahtluseuss oligi juba sisse pugenud.

* Raivo Kelomees, Taas hüvastijätt privaatsusega. – Sirp 16. I 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming