Neli „Tasuleekide” kangelast, kaks ajastut

Aarne Ruben

„Neljakümnendate aastate keskel jätkus piisavalt naiivsust arvata, et Eesti riik tuleb tagasi ka olemasolevatel tingimustel,” ütles ooperilavastaja ja Eesti muusikaakadeemia dotsent Arne Mikk mulle käesoleva artikli tarbeks. „Isegi Karotamm ja tema meeskond hellitasid naiivseid plaane, sellepärast seoti kaasaeg kangelasliku mineviku teemaga. Ajastu sümboliks oli Eugen Kapi „Tasuleekide” lõpukoor, milles sõnad „Me viljaväljad peavad saama vabaks. Ja vabad tuuled puhuma me randa”.” Nüüd on nendest sündmustest möödas 70 aastat ja elus pole enam ühtegi selles lõpukooris 1945. aastal laulnut.

Paljudel ürgsetel hõimudel on olemas „ajaloolisele ajale” eelnenud sündmuste rida, mida tajutakse müstilistest kategooriatest lähtudes: keegi oli loomadega üks, tuldi merelainetelt, see juhtus siis, kui loomad veel rääkisid ja olid meie seas. Variante ühe rahva kuldajastu kujutamiseks on palju.
Siit avanebki „Tasuleekide” sügav sisu: „Tasuleegid” ei ole mitte ainult nõukogulik ooper aastast 1945, vaid võtab kokku eesti rahva kogu arengukäigu. Neeme elab koduses tammikus, vanema pojana pole tal erilisi muresid. Ta pöördub Sirje poole oma kuulsas aarias „Anun, Sirje, sind”, mida tollal väga tihti raadios mängiti. Neeme anub Sirjet ennast sallima ja Sirje sallibki. Aga saksa rüütlid, kes tegutsevad ühes rahva reeturitega, soovivad Sirjet endale esimese öö õiguse põhjal. Tüdruk läheb hiie taha ja uputab ennast Kuldallikasse. See on otsekui tagasipöördumine lättesse, mineviku taha: eestlase teine aegruum ei asu mitte kristlikus helesinises taevas, vaid minevikus esivanemate juures, kuldallikas või -ajas.
Saima peig Vambo on nagu Eesti korpuse võitleja, kes Vene radadelt tagasi pöördub. Ta on käinud läbi rääkimas Noogardiga ja esitab vanem Mehisele oma keerulise aruande. Vambo just otsibki seda uut algust. Tagasipöördumise, kangelase kojutuleku motiiv oli üldse omane tolle perioodi Nõukogude Eesti kunstile. Eesti ühiskonda kujutati uinumas, „magab küla öises vaikuses”. Ka juba hoopis teistes tingimustes valminud mängufilmi „Valgus Koordis” (1951) ei oleks saanud üldse olemas olla, kui poleks rindevõitleja Paul Runge tagasipöördumist sellesse tagasihoidlikku külla. Oma teoses „Proosapoeetika” (1971) on Tzvetan Todorov kujutanud kirjanduse (ja ka ooperi sündi): tegevus ei läheks lahti, kui tasakaaluolekust ei saaks tasakaalutut olekut – disekviliib­riumi. Tasakaal on suletud süsteem, selle graafik on õnnetult nullis, see rahuldab vaid iseennast ja ootab pikisilmi värsket mehelikku impulssi.
See impulss tuleb. Saabastega Kass jõuab jõe äärde. D’Artagnan jõuab Pariisi. Robinson jõuab saarele, mõisavalitseja Toots Paunverre. Teos ei lähe enne lahti, kui on viljastatud metsiku meheliku energiaga, suletud konnatiik ootab värskusest pakatavat tegelast nagu major Runge või noorvanem Vambo, kes kõik uueks loob. Naine tavaliselt ise kuhugi ei jõua; ta röövitakse, nagu ilus Helena Troojasse. (Erandiks on siin Lumivalgeke, kes jõuab iseseisvalt pöialpoiste juurde metsa ega vasta passiivse naise ideaalile.)
Kui aga jälgida, millal kõik need tegelased loodud on, siis paistab silma tõsiasi, et kõik nad on sündinud pärast ühiskondlikke kataklüsme. Pärast suuri õnnetusi on inimeste ettekujutus sotsiaalsetest sidemetest häiritud. Näiteks kui 9. märtsi pommitamise ajal lamab tänaval pihta saanud inimene, keda ei saa aidata tulemöllu tõttu. See loob tugeva dissonantsi möödaminejates, kes on harjunud puhtinimlikust solidaarsusest appi ruttama. „Korralik” on, et inimesed ei vedele uulitsatel. On sotsiaalsete sidemete ja kohustuste tajumine aga häiritud, siis põgeneb ühiskond omaenda pähe ja võtab appi olematu ühiskonna, mis on olemas näiteks teatrilaval ja kus ei kehti tavapärased kohustused. Sellel maal on müütiline algupära kusagil inimeste hingesoppide tagaustel, just nii nagu harjulaste vanema Mehise ühiskonnas.
„Tasuleekide” esietendusel 21. juulil 1945. aastal Gloria Palace’is etendati vaatajaskonnale just sedasama olematut maad. Need ilusad kauged metsatukad, mis ometi on niivõrd lähedased rahva poolel sebivatele tegelastele, nood viikingilaevade kõikuvad mulaažid loovad pildi maast, mida kusagil ei ole – annavad irreaalsuse tegelikkuse asemel. Kuid seal kuskil on siiski tagauks, nagu meile sisendatakse. Helilooja on ka ühtlasi ametlik, kõrgemalt poolt lubatud instants, kes lihtsale inimesele sisendab, et selle ukse avamine on igaühe enda asi, nagu Buratino asi oli hankida kuldvõtmeke. Saal oli rahvast täis ja lihtsad inimesed said ooperiga kergelt kontakti. Kui „Tasuleekidest” sai dekaadilavastus Moskvas aastal 1956, hakati selle aariaid ja lõpukoori veel enam raadios mängima. Ja 1969. aasta estraadilavastuses „Terekest kah ehk Toots ja Kiir Tallinnas” (ilmunud minu põlvkonna poolt väga austatud heliplaadil) kinnitas Joosep Jaanus Orgulase suu läbi järgmist: „Meil on lihtsad lehmad, ajavad lihtsa toiduga läbi. Aga kuskil kaugel, katsejaamas, kus on teaduslikud lehmad, seal olevat antud neile šokolaadi. Aga lüpsta polnud siis midagi, lehmad läinud rasva ja losutanud nagu saksad diivanil. Tuju tõstmiseks pandud teestel nina all kramahvoni plaadid mängima nagu „Anun, Sirje, sind”, aga kasu ei tuhkagi.” Huvitav, et lehmadele antud ette just Eugen Kapi loomingut.
Ja kui kellegi naisterahva nimi on Saima, siis tõenäoliselt on ta sündinud just sõjajärgseil aastail, kui see nimi oli moes. Tähtis ooper teisendas inimeste maitset.
Alates teise vaatuse teisest pildist, mil Sirje sureb, puutub Eimiski maailm kokku Miski maailmaga. „Teise vaatuse tasujate marss oma jõulisusega on üles ehitatud rahvaviisil, mille sünge koloriit (õnnelikult leitud kontrapunkt peamotiivile), mis algul on antud puupuhkpillidele, pärast koorile, kujutab ilmekalt rahva tahte vankumatust,” kirjutas Anna Klas oma Õhtulehe-arvustuses kohe pärast esietendust. Müüt räägitakse alati ära algusest peale.* Seega siis lausa Kuld­allika pinnalt. Eimiski maailm on seda ahvatlevam, mida enam algusest on ta kõneldud.
„Tasuleegid” esitas niisiis müütilist maailma, mis pidi reaalsetele inimestele uut jõudu andma. Arne Mikk nimetas seda rahvusromantiliseks. Oma töös müüdi algupärast on Mircea Eliade toonud välja, et inimene tahab täiesti ümbritsevast erinevat reaalsust. Selleks räägib nõid ära rahva ajaloo ab origine. See on jumalik staadium, milles kõik on veel hästi. See mälestuste kiht lõpeb ja nüüd viib mõni vägev pealik hõimu uude kohta, kus ei ähvarda enam hädaoht, mis oli katkestanud kuldajastu. Nüüd algab „sel hallil ajal” (lad in illo tempore ’nendel seal aegadel’), mis on müütiline seetõttu, et „siis oli vanaisa veel poisike”. Vanaisa võis „Tasuleekide” esietenduse ajal ehk poisike ollagi, kuid müütilises ajas ei mäletata enam, kas poisike oldi tegelikus sügavas minevikus või ainult selle representatsioonis. Väga tihti annab just vanaisa tulevasele ilmakodanikule esimese ajalootunni, kuna räägib nii vanadest müütidest, millest väikesel ei ole veel ülevaadet. Mulle andis nüüd selle ajalootunni lavastaja Arne Mikk.
Need kõik on mineviku jutustamise tehnikad, millest loomeinimestel tasuks õppust võtta. „Tasuleekides” on niihästi kangelase kojutuleku kui ka rahva ühest paigast teise liikumise teema. „Üks vana rahvas” nagu me oleme, võiks sellise teatritüki uuesti lavastada. Tolleaegsed armsalt naiivsed unistused tuleksid siis lähemale. Mis oli see aeg – aeg suur ja karm, täis õnne, kirge, põlemist ja tööd? Ses ajas jõudsid sõjatules karastunud Eesti mehed koju, punase pihlaka kurbus joonistas hallile merele kujutluspilti tüdrukust, kes oli läinud emigrandiks Rootsi, Eugen Kapp seadis oma „Ketra, Liisu”, „Meid kutsub fanfaar” ja „Pioneeride-mitšuurinlaste marsi” ning väike naiivitar Ilmi Kolla ketras oma pioneeri­poeesia lõnga. Küllap tasuks ka muusikas taasmeenutada 1944. aasta sügist, mil orasepõldudele läks uus lootusrikas nisuseeme. Muldavarisenud lootjate juured ajasid uusi võrseid.

*   Mircea Eliade, Mito y realidad. Ariel, Barcelona 1989, lk 20.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming