Mikrotonaalsus kui diagnoos

KERRI KOTTA

Mikrotonaalse muusika festival „Sound plasma“ 20. – 22. IX Tallinnas.

Mikrotonaalsus projitseerituna sellisele amorfsele ja mitmetähenduslikule nähtusele nagu muusika võib olla küll marginaalne, kuid peegeldab sellisena siiski midagi ühiskonnale iseomast. Kui jätta kõrvale puhtalt kompositsioonitehnika, mis võib vähemalt helilooja vaatevinklist olla nii mõnegi teose olemasolu õigustus, peegeldab mikrotonaalne teos ikkagi kunstniku hoiakut ka ühiskondlikus plaanis – ja seda isegi siis, kui trendi tabav helilooja ei anna ise ka endale täpselt aru, millele ta oma näiliselt puht­esteetilise valikuga alla kirjutab.

Mikrotonaalsus muusikas on feminiseeruva heaoluühiskonna peegeldus. Seda tuleks võtta neutraalse väitena ehk et seda öeldes ei anna ma hinnangut ei heaoluühiskonna, feminiseerumise ega ka mikrotonaalsuse kui kompositsioonitehnika või stiili osas. Täpsemalt öeldes peegeldab mikrotonaalne muusika tänapäeva ühiskonna eliidi mentaliteeti, massidele on ikka veel olemas popmuusika.1

Teatavasti on klassikaline tonaalne muusika tänapäevaste muusikavoolude alusena harmoonilise struktuurina ekspansiivne: selle areng põhineb uute muusikaliste territooriumide hõivamisel, kusjuures iseloomulik on harmooniline modulatsioon, üleminek ühest helistikust teise. See tähendab ühtlasi, et selline muusika on pidevas liikumises, kusjuures viimast mõistetakse eelkõige liikumisena ühelt helilt teisele. Sellise muusika sisu tekibki helide vahel moodustuvates mõttelistes tühikutes, mille kuulaja peab täitma liikumisillusiooniga, et helilooja ideed üldse tabada (nii moodustub näiteks selline tavapärane nähtus nagu meloodia). On sümptomaatiline, et tonaalne muusika tekib paralleelselt Euroopa koloniaalimpeeriumide kiire laienemisega.

Ekspansiivsena on tonaalne muusika võrdlemisi ükskõikne üksikheli vastu,2 mille funktsiooniks on artikuleerida eelkõige liikumise piire; muusikaline mõte saab tekkida vaid kahe erineva heli vahel. See kõik jätkub arvestataval määral popmuusikas, mis on seetõttu säilitanud ka n-ö geograafiliselt ekspansiivsed omadused – viimane on kohapealseid muusikastiile ja esitusvorme tasalülitades või assimileerides levinud üle kogu maailma.

Spektraalmuusikat kui vaheetappi ühelt poolt tonaalse ja n-ö traditsioonilise (teleoloogilise) atonaalsuse ning teiselt poolt mikrotonaalsuse vahel esindasid „Sound plasma“ festivalil eelkõige Horaţiu Rădulescu teosed. Pildil Nina Kawaguchi (viiul), dirigent Arash Yazdani, Talvi Nurgamaa (vioola).

Hanna Tuuling

Koloniaalimpeeriumide laienemine ja viimatine lagunemine pani aluse globaliseerumisele. Muusikas võib selle ühe võimaliku elitaarse vastena näha spektraalmuusikat. Viimane tekib aina enam ekspansionistlikumaks ehk traditsioonilist muusikaterminoloogiat kasutades üha kromaatilisemaks muutuva muusika lukustumises totaalsesse akordi või harmooniasse (spektrisse), kus vahemaa nimetatud harmoonia komponentide vahel on justkui võrdne, sest neid ei artikuleeri enam hierarhilised suhted. Hierarhilised suhted on teatavasti omased tonaalsele muusikale (pole ükskõik, kas tonaalses ruumis moduleeritakse nn lähi- või kaug­sugulushelistikku; tegu on n-ö eri pikkusega teekonnaga), kuid viimase ületamine või hülgamine totaalses muusikalises spektris loob ruumi, kus mingi punkt on mis tahes teise punktiga vähemalt puhtteoreetiliselt otsekohe ühendatav.

Ühesõnaga, spektraalmuusika muudab liikumise strukturaalse kategooriana mõttetuks. Sellest saab parameetriline konstant, mis teose sisulisse kulgu enam ei sekku. Teos ei ole enam püüdlemine alles saavutatava eesmärgi suunas, vaid selles on algusest peale kõik kohal: selle ühe või teise elemendi esiletoomine sõltub suuresti helilooja kapriisist ning mingit erilist muusikalist inertsi uue komponendi sissetoomisel enam ületama ei pea. Spektraalmuusikat kui vaheetappi ühelt poolt tonaalse ja n-ö traditsioonilise (teleoloogilise) atonaalsuse ning teiselt poolt mikrotonaalsuse vahel esindasid „Sound plasma“ festivalil eelkõige Horaţiu Rădulescu teosed.

Kuid mitte kõik. On sümptomaatiline, et teos „Isiklikud rituaalid XI“ („Intimate Rituals XI“), mis on kirjutatud aastal 2003, seega pärast kaksiktornide ründamist, peegeldab juba globaalpohmelust. Tähtsusetu pole ka teose introvertsusele viitav pealkiri. Selle peamine erinevus Rădulescu ülejäänud festivalil kõlanud teostest seisneb keskendumises mingile kindlale helile nii, et see on pidevalt juures viibiva nähtusena muudetud ka tegelikult kõlavaks. Kuigi Rădulescu on varasemateski teostes komponeerinud lahti mingi põhiheli, mille reaalseks muusikaliseks resultaadiks juba eelmainitud lukustatud totaalne spekter ju suuresti ongi, on põhiheli seal enamasti virtuaalne, pigem spekulatiivne kui kognitiivne. Ja kuna totaalset spektrit genereeriv põhiheli jääb väljapoole tajuhorisonti, siis on spekter sellises muusikas sisuliselt kõik, mis on üldse olemas, ehk et seal puudub teadvus millestki väljapoole jäävast.

Põhiheli reaalselt hoomatava nähtusena sissetoomine muudab aga põhjalikult perspektiivi: fookus liigub spektrilt seda põhjustavale põhihelile, mis esindab sellisena juba kompositsioonilist valikut. Selle tulemusena naaseb muusikasse eraldatustunne, mida tugevdab omakorda rafineeritus, millega üksikheli lahti komponeeritakse. Tekib mulje peenest ja tundlikult kujundatud maailmast, mis ei esinda enam kõiksust, vaid pigem saarekest keset tundmatut.

See kõik teeb mikrotonaalsusest muusikalises mõttes kummalise nähtuse, millel näib olevat jõudu vaid oma siseprobleemidega tegelemiseks. Sellel näib puuduvat ka sisemine proaktiivsus: mikrotonaalse muusika žestid, ootamatud ja muusikalisest dramaturgiast justkui sõltumatud atakid, on nagu tõmblused, mis näivad olevat põhjustatud tundmatutest välistest ärritajatest või süsteemi enda kokkujooksust. Küsimus pole nõrkuses või ignorantsuses: mikrotonaalne muusika toetub väga rikkalikule traditsioonile ning kahtlemata ollakse teadlik igasugustest võimalustest muusikalist kudet töödelda või arendada. Tähtis on mõista, et seda lihtsalt ei soovita teha. Traditsiooniliselt peaks areng välja kasvama sisemisest tungist kuhugi jõuda, see väljendub algse heli hülgamises, selle asendamises mõne teise heliga. Mikrotonaalses muusikas on see žest aga alati tajutav vägivallana ja sellisena positiivse lahendusvariandina põhimõtteliselt välistatud.

Kokkuvõte: mikrotonaalset muusikat ei arendata, vaid sellel lastakse areneda (umbes nii, nagu taimel lastakse kasvada). Helilooja oleks end sellest tahtelise olevusena justkui taandanud. Nagu tänapäeva heaoluühiskond on see langenud liigteadmise lõksu, mis välistab enamiku tegutsemisviisidest automaatselt ja määrab end seetõttu teatavasse tardumusse. Tõsi, ka sellisena pakub see siiski veel piisavalt mänguruumi: kui Ove-Kuth Kadaku teoses „Opaque“ on mikrotonaalsust tajutud vanglana, siis Tatjana Kozlova-Johannese „Crasis“ manifesteerib üksikheli pigem taas leitud vabadusena, mida jäigad institutsionaalsed raamid enam ei kammitse.

 

1 Sellega ei väida ma, et mikrotonaalsus nähtusena popmuusikas puudub, vaid pigem seda, et seal ei osale see n-ö muusikalises tähendusloomes ning on vaid millegi muu garneering. Samuti on huvitav, et valitsev eliit eksponeerib end tänapäeva ühiskonnas pigem popmuusika ehk sellise muusikakultuuri kaudu, mida riiklikult ei subsideerita. Selles tuleks siiski näha eelkõige retoorilist võtet, millega eliit püüab jätta endast demokraatlikku muljet.

2 Sellega ei väida ma, et tooni kvaliteet poleks tonaalse muusika esitamisel tähtis. Lihtsalt tooni kvaliteet ei osale tonaalses muusikas strukturaalse kategooriana, s.t heli esitamise viis ei mõjuta tähendust, mis on sellel tervikstruktuuri seisukohalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht