Mahler on hea lakmuspaber

Oktoobriga algas Mahleri ettekannete tipphooaeg ja andis interpreetide võimekusest kaunis hea pildi.

MARIA MÖLDER

Risto Joost dirigeeris Tallinna Kammerorkestri ees Klaus Simoni seadet Mahleri esimesest sümfooniast, mis tekitas publikus vastakaid arvamusi.

Risto Joost dirigeeris Tallinna Kammerorkestri ees Klaus Simoni seadet Mahleri esimesest sümfooniast, mis tekitas publikus vastakaid arvamusi.

Erlend Štaub

Oktoobris kippus kontsertidel korduma sama muster: elamust ja jutuainest pakkusid hoopis teised teosed ja esinejad, kui publikule tutvustustes esile oli toodud. Eesti Filharmoonia Kammerkoori hooaja avakontserdil, mis avas ühtlasi sarja „Peadirigendid“, tõi Kaspars Putniņš esiettekandele Galina Grigorjeva teose „The Dark Night of the Soul“ ehk „Hinge pime öö“, ent päris kindlasti tuli koori kvaliteet ja dirigendi töö paremini esile Frank Martini „Missaga“. See oli Putniņši tõlgenduses rabavalt kaunis, ehkki mõni detail oleks ideaalses esituses olnud erksam, mitte nii lüüriline. Grigorjeva „Psalmi nr 104“ oli sünnipäevakontserdi kavasse võtnud Collegium Musicale Endrik Üksvärava dirigeerimisel. Rahu ja helgust selles esituses oli, ent aeglased liikumised ja pikad noodid said koorile siiski komistuskiviks ning kaunid harmooniad ei jõudnud publikuni alati puhtana, mistõttu oli keeruline aimata teose tervikut ja helget lõpplahendust. Palju paremini sobis Collegiumile Mirjam Tally teos „Sinu vari“ fonogrammiga. Selles ei pidanud lauljad oma varjust üle hüppama, vaid hääled kõlasid tõeliselt veenvalt. Collegiumi hingedepäeva kontserdil sai eristada nüansivahet Grigorjeva profikooripäraselt kirjutatud psalmil ja Tõnu Kõrvitsa loomingul (kõige paremini kõlas Kõrvitsa „Stabat Materi“ Eesti esiettekanne), millega musikaalsed amatöörid hoopis paremini toime tulevad. Entusiasm võib tõesti olla tähtsam kui tuim professionaalsus ja sellepärast ongi Collegium võitnud nurgakese oma publiku südames.

Tallinna Kammerorkestri avakontserdi pileteid müüdi müstiliste hindadega seetõttu, et Eestit väisas taas issanda imeks kuulutatud Prantsuse pianist Lucas Debargue, kes eelmise aasta Tšaikovski konkursil järsku tuntuks oli saanud. Pianisti kohta võrdlemisi ebatavalise elukäiguga tegelane on tõesti sisukas, sest ta on mõndagi lugenud ega ole teismeliseaastaid ainult harjutamisele pühendanud, kuid tehnilises plaanis oli tal eelmise sügise soolokontserdil veel sein ees. Nüüd võis tõdeda, et tema sisuline kindlus ja lavanärv on vahepeal märgatavalt arenenud, kuid Debargue’i tõeline kvaliteet ja isikupära ilmneb praegu sooloteostega. Seetõttu oli kontserdi kõrgpunkt ikkagi Mahleri esimese sümfoonia seade, mille ettekanne tõi väga kujukalt esile, millised eelised on kammerorkestril suure orkestri ees. Liikuvus ja dünaamilisus võimaldasid Risto Joostil eriti õnnestunult tuua välja Mahleri mängulised küljed ning klezmer-muusika või saksa ja austria folkloori mõjud. Harjumuspärast ülisuure orkestri kõla selliselt ettekandelt otsida ei tasu, ehkki seade püüab klaveri ja tšelestaga kaotusi keel- ja puhkpillirühmas tublisti korvata. Mina eelistan suure orkestri anonüümsusele (vrdl eelmisel õhtul kõlanud Mahleri tõsisematoonilist, pikkade arengujoontega võlunud üheksandat sümfooniat pikaajalise Mahleri-kogemusega Olari Eltsi dirigeerimisel) muusikute mängurõõmu ja dirigendi võimet neid endaga iga hetk vaimselt kontaktis hoida. Järgmisi Klaus Simoni Mahleri seadeid ootan TKO esituses huviga.

Gubaidulina 85. sünnipäeva tähistanud kontserdil pani Mahler Mustoneni dirigeerimisel ERSO keelpillirühma ühtsuse eriti valusalt proovile. Unisoon ei tahtnud kuidagi voolata ja flažoletid mõjusid kohati eriti rabedalt. Tekib küsimus, miks esitada Gubaidulina juubelil Mahlerit (olgugi tegu Gubaidulinale tähtsa heliloojaga), kui selle kallal töötamiseks aega ei võeta.

Mahleri esituste tipphooaeg annab interpreetide võimekusest kaunis hea pildi. Näiteks oli Mustpeade maja jaoks Mahleri laulude esitamiseks vajalik Uue Tänava Orkestri koosseis liiga suur ning metsosopran Tuuri Tede pidi tublisti pingutama, et instrumentalistidest mitte üle laulda ja samal ajal mitte hääle valjuse nuppu vannitoakõlani keerata. Ehkki tema tõlgendus kõnetas, õnnestus tal orkestriga täiesti tasakaalus olla vaid kõige vaiksemas loos „Wo die Schönen Trompeten blasen“ ehk „Kus puhuvad toredad trompetid“, mis jällegi osutas vaskpillirühma ühtsusetusele. On kahju, kui sisukad noored nagu Kaspar Mänd ja Tuuri Tede peavad Mahlerit esitama selleks sobimatutes tingimustes. Ju sellepärast, et Mänd ei ole nii häälekas ja ekstravagantse ülikonnamaitsega kui mõni vanem kolleeg.

Andres Mustonen tõi Mahleri adagietto ka TMKK juubeligala kavasse, kus tema ebatäpne lehvitamine mõjus noore põlvkonna talentide kõrval õige kummastavalt. Tugeva karakteriga muusikuna on Mustonenil Eesti muusikaelus oma väljateenitud koht, kuid sel kontserdil paistis välja peamiselt turundusnäo funktsioon. Üldiselt oli aga meeldiv näha, et lava oli usaldatud võrdlemisi uuele põlvkonnale, kel on rahvusvaheline haridustaust ja haare. Üks lemmikuid oli avateos: Andres Kaljuste ja Triin Ruubeli hiilgav koostöö Mozarti „Sinfonia concertantes“ oli pimedalegi tuntav ja orkester tuli Kaljustega vapustavalt kaasa, ehkki näiliselt ei pidanud ta selleks justkui midagi tegema. Kahju, et kava oli kammitsetud ERSO „Romantika“ sarja teemast, sest selline võib tõesti olla ERSO unistuste kava, paljud kontserdil osalenud solistid ja dirigendid on aga palju laiema ampluaaga. Veidi üllatab, et juubelikontserdi kontseptsiooni kujundajatele ei meenunud, et TMKK lõpetanute hulgas on suurepäraseid heliloojaid, kellest paljud on oma esimesed kompositsioonitunnid saanud just muusikakeskkoolis. Pärt, muuseas, ei ole selles koolis õppinud, seetõttu oli tema muusikat ainsa eesti heliloojana kavas näha üllatav. Tahaksin, et muusikaelu tunnetataks veidi laiemalt kui interpreedist interpreedini.

Ühest oktoobrikuu nüüdismuusika festivalist „Afekt“ ma kirjutada ei kavatsenud, aga üldisema küsimuse pean tõstatama, sest kõrvuti põnevate ja ülevate hetkedega kogesin, et lavale justkui harjutama tulnud interpreedi pärast valdab mind ebamugav ja kurb tunne. Kui ebakindlus ja tuhmus kandub edasi kuulajatesse, siis põrnitsevad kõik oma kinganinasid ja mõtlevad end kuhugi mujale. Kui interpreet või helilooja – miks mitte ka mõlemad – peaksid viimasel hetkel enne kontserti leidma, et teos ei tohi sellisel kujul publiku ette jõuda, kas neil on siis taganemistee? Asi on mõistagi keerulisem, kui otsus mõjutab suurte kollektiivide tööd. Vaid solisti või kohalikku ansamblit hõlmava teose puhul loodan aga pühas naiivsuses, et lavale hurraa peale ei minda ja kui tõsised kahtlused on õhus, siis on teatud paindlikkus kava ümbertegemisel ka omal kohal. „Seda teost ei äratatud ellu,“ kuulsin kommentaari väliskülaliselt, kes oli justkui minu mõtted lühidalt kokku võtnud. Kadri-Ann Sumera sai neil päevil maha esmapilgul lustakana mõjuva, tegelikult aga üsna tõsise kommentaarikogumikuga heliloojatele (loodetavasti saab sellest klassika), mis viitab, et teose lõppviimistlustele kuluv aeg jääb sageli napiks. Eks võib juhtuda nii heliloojal kui ka interpreedil.

Oktoobrikuusse mahtusid nii mõnedki eksperimentaalkontserdid. Teadsin niigi, et Kristjan Randalu kontserdielamus võib olla endassehaarav seiklus, kuid tema trio kontserdil koos USA kitarristi Ben Monderiga oli keeruline hingetõmbehetke leida: voolav meloodilisus ja sekventsilisus segunesid poisikeseliku rütmi lõhkumisega. Kui „Üle heli“ festivali poleks siinsamas lehenumbris põhjalikult käsitletud, tänaksin veel ka seal pakutud elamuste kinkijaid. Muutustele ja kontrastidele üles ehitatud Liz Wirestringi ehk Liis Viira improkontsert Kunstihoones ei olnud pelgalt meeldiv pühapäine tausta­muusika, vaid pakkus sageli hetki ja sisu, mida oleks võimalik ja mõttekas teostes edasi arendada, kui ka heliloojal oleks äratundmist, et need terve teose välja kannavad. Seevastu Scott Milleri ja Mart Soo „Improtesti“ parim külg oli see, et nende kohtumine Kanuti Gildi saali laval pani iseennast analüüsima ja diagnoosi otsima: kas olen kaotanud selle närvi, millega tunda huvi süstematiseerimata helide vastu, ja kas olen väsinud ootamast seda pisikest hetke, mis kogu kompotist võiks võluda?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming