Lüürilised üllatused Viljandi lähistel

Anne Prommik

Suure-Jaani muusikafestivali esimesed kolm päeva 18. – 20. VI Hüpassaares, Lubjassaares, Kondase majas ja Suure-Jaani keskkooli aulas.

Jaanipäevaga lõppev Suure-Jaani muusikanädal sookontserdi, Mart Saare lauljate konkursi ja kohustusliku vihmasabinaga on leidnud oma õiglase paiga igas muusikasuves, nagu Viljandi folk või augustikuine Birgitta festival. Festivalipuudust ei saa kurta – uudiseks oleks pigem, kui mõni suvenädal osutuks kontserdivabaks. Siiski on Suure-Jaani üks väheseid ses sündmuste reas, kus klassikalisele kammermuusikale alati kõvasti rõhku pannakse, tegemata kohalikule publikule allahindlust (pileti hind õnneks päris päälinlik ei ole).

Minu festivali kolmpäevak algas kesknädalal udurohelises Hüpassaares, kus maja ümber rabisesid sireliokstele vihmapiisad ja määgisid häirimatud uted, majas sees aga laulis Ott Indermitte, tunamulluse lauljate konkursi võitja, saatjaks pianist Johan Randvere. Publikuks olid eeskätt laulukonkursil osalejad, mitu neist päris esimest korda uudistamas Saare talu, seda Eesti kunstlaulu hälli, mis kiigub pigem Hüpassaare rabas. Rappa minekut jaanieelne ilm ei soosinud. Küll aga läks rappa plaan sõita Köleri sünnikoju Lubjassaarde, kus veel samal õhtul esines keelpillikvartett Finestre koos Toomas Nestori ja Aare Tammesaluga. Maanteeametis oli kellelgi tulnud mõte viidad ära vahetada ja enne uute ülespanekut vanad kohusetundlikult eemaldada, satelliitkaardid aga olid Lubjassaare asukoha suhtes reaalsusest mõnevõrra erineval arvamusel. Seega ei jõudnud kuulajaid kohale just liiga palju, minagi sain imetleda Suure-Jaani ümbruse vaateid, aga mitte kontserti. Laulukonkursi žürii liikme, bariton Hannu Niemelä sõnul kõlanud Artur Kapi keelpillikvintett ja Tšaikovski „Mälestus Firenzest“ rehetares oivaliselt, kunstnikust pajatanud aga üleni valges Linnar Priimägi.

Neljapäeval astusid võistlustulle lauljate konkursi kuus osalejat, samuti heliloomingukonkursist osavõtjad. Möödunud aastaga võrreldes oli lauljate tehniline tase märkimisväärselt paranenud, küll aga ei olnud noori heliloojaid just üleliia inspireerinud neile välja pakutud Doris Kareva luule. Näiteks eelmisel aastal ronis mõni noor helilooja lausa klaveri sisse ja mõni kasutas muudki pilli peale klaveri. Seekord olid kõik laulud traditsioonilised, mis iseenesest pole ju paha, küll aga oleks mõnigi lugu võitnud ehk professionaalse laulja kaasamisega. Kareva luule tundetoonide palett on minu meelest rikkalik, aga nagu märkis avakõnes konkursi korraldaja Martti Raide, oli juba Karl Ernst von Baer kindlaks teinud, et eestlastel on kaks temperamenditüüpi: melanhoolik ja flegmaatik. Tundub, et Baeri diagnoos kehtib ka tänapäeval.

Nooremas vanuserühmas preemia pälvinud Martin Kirsiste oli üks väheseid, kes julges oma laulus „Ma nägin“ mängida tämbritega. Diplomi said veel Gerta Raidma, Pärt Uusberg ja Viktoria Grahv.

Ehe tõde eesti abielust

Festivali kolme esimese päeva kõrghetke tiitli annaksin ikkagi Kondase maja kontserdile, mis oli pealkirja saanud Lepo Sumera tsüklilt „Laulud eesti abielulüürikast“. Kõigepealt tuleks vaimustusega kõneleda Kondase maja vastselt korda tehtud saalist, kus see oli esimene kontsert ja millest kammerlaulu jaoks paremat nõuda oleks patt. Sama kehtib ka esinejate kohta. Martti Raide on Eesti kammerlaulus praegu asendamatu: mitte ükski pianist ei tegele sellega niivõrd järjekindlalt, meenutagem kas või lõppenud hooaja kontserdisarja „Ilus möldrineiu“. Peale Schuberti ja Schumanni on tema repertuaaris ka arvukalt eesti kammermuusikat, sealhulgas ka Lepo Sumera tsükkel „Laulud eesti abielulüürikast“. Vahepeal oli nii lüüriline, et lausa hirmus hakkas, täisvereline naturalism, elus poeesia. Kõik tsükli tekstid on puhas rahvaluule. Tsiteerigem Sumera annotatsiooni laulude esmaettekande kavas: „Nende laulude mõttekäik ja sõnakasutus pole vist võõrad kellelegi, seetõttu pani mind isegi natukene imestama, et neid värvikaid lugusid pole „kunstmuusikas“ palju kasutatud. Ei maksa aga kunstiga liiga elukaugeks minna! Eks ortodokssemale „tõsise muusika“ viljelejale võib nii mõnigi siinne väljendus tunduda liiga otsekohene, kuid nii see elu on ja nii on sellest abielukesest ju sajandite vältel lauldud. Vahel mõtled, et küll on ikka meie eellastel siin halli taeva all kirev elu olnud!“ Ajaloole vääriliselt värvikaks kujunes ka esitus, kus René Soom pidi kehastuma nii pahaseks naisukeseks (falsetiga kisendades) kui ka leinavaks meheks, kes leinab küll täpselt niikaua, kuni hauda kaevatakse. Iga tsükliosa vahel tõusis pianist Raide püsti ning kinnitas kooris lauljaga: „Mu kullake, mu kallike, küll oled armas minule!“ niivõrd ehteestlasliku intonatsiooni ja kirega, et publik hullus naerust.

René Soom on küll tegev rahvus­ooperis, aga tema kammerlikud ülesastumised on alati sündmus – ja siin ei räägi ma ainult võluvast vokaalivaldamisest. Soom luges ka Mart Saare kirju, kus too oma nais(t)est pajatab, tsiteeris Nõukogude Liidu abielukoodeksit ja jutustas muu hulgas romantilisi lugusid oma elust – võiksin vanduda, et need olid (hästi) välja mõeldud! Laiemalt andis see õhtu ülevaate üldse Eesti abieluteemalistest lauludest (Mart Saarest Uno Naissoo ja Rauno Remmeni) ja abieluinstitutsiooni rolli muutumisest peaaegu saja aasta jooksul. Raide loetud vahetekstid 1960ndatel välja antud kogumikust „Mina, meesi“ mõjuvad tänapäeva kontekstis lihtsalt poolkriminaalselt, ligilähedasedki avaldused jõuaksid kiirelt kas Mari-Liis Sepperini või vähemalt häbimärgistataks need FB-grupis „Virginia Woolf sind ei karda!“. Lühidalt kokku võttes: kontsert kõnetas publikut ja ovatsioonid ei tahtnud lõppeda.

Budistlik riitus kooli aulas

Kondase maja saali sulnist akustikast ja õdusast atmosfäärist võitsid ka konkursi teises voorus esinenud lauljad. Esikohta välja ei antud, metsosopran Aule Urb sai nii Suure-Jaani valla eripreemia kui jagas II kohta lootustandva noore bassiga, kel nimeks Tambet Kikas. III kohale jäi Janari Jorro, kes võitis ka parima Saare-tõlgitsuse diplomi, ning parimaks klaverisaatjaks tunnistati Joonatan Jürgenson.

Autasustamisele järgnes Peeter Vähi teos „Ülim vaikus“. Suure-Jaani kooli valgusküllases, lipupunaste pelargoonipottidega aulas istudes ja vaadates, kuidas RAMi mehed mustas lavale marsivad ning Arsise kellade ansambli liikmed pidulikult valgeid kindaid kätte tõmbavad, oli küll üsna raske end kujutleda süvenemas sanskritikeelsesse mantrasse. Tõtt-öelda ei suuda ma kunagi tõsiselt võtta, kui eurooplasest jooga- või mis tahes õpetajad neid inglise aktsendiga kordavad. Süntesaatori taha ilmus helilooja ise, käes budistlikud pillid, ning tema kõrval tõsine ja kaunis Kadri Voorand. Sulgesin silmad – kristlane nagunii midagi aru ei saa. Tekstidest muidugi ei saanudki, aga kaasa haaras ikkagi. Ja siis tuligi vaikus. Kõrvu­lukustav vaikus. Ma ei tea, kas tõesti mitte ükski kuulaja, keda saal ometi tungil täis oli, ei köhinud ega vähemalt nihelenud, aga toimus midagi kirjeldamatut või veidrat. Selle vaikuse ajal – mulle tajumatu pikkusega, hiljem kuulsin, et kestis umbes viis minutit – hakkas mu silme ees jooksma lugu, mida nimetaksin unenäoks, kui mu silmad poleks olnud juba avatud. See oli väga elav ja intensiivne kogemus, mille sisu ma ilmselt kunagi ei unusta, kuigi seda ümber jutustada on võimatu. Kirjutan seda lugu nädal pärast kontserti, aga olen siiani segaduses. Ma ei saa seda teost ega esitust kuidagi kirjeldada ega hinnata lääne klassikalise muusika seisukohalt, sest need analüütilised kanalid minus olid sel hetkel välja lülitatud. Pühendunud muusikud pakkusid lummava kontserdielamuse. Suur tänu Peeter Vähile, RAMile, Mikk Üleojale, Kadri Voorandile, Arsise kellamängijatele, kogu festivalikorraldajate ja külastajate ringile. Ka Mart Saarele ja kõigile heliloojatele, Kappidele ja Kondasele ja Kölerile ja vanajumalale enesele, et ta sellel üritusel lasi sündida ja päikestki meie pääle paista. Namaste!*

* Sanskritikeelne tervitus või hüvastijätt, mida võiks tõlkida „kummardan Sinu ees“.