Lugemissoovitus mittemuusikaloolastele

Katre Kaju

Res Musica nr 6. Koostanud Toomas Siitan. Keeletoimetajad Triin Kaalep, James Vallintine Carr, Christian Schaper. Kujundanud Maite Kotta. EMTA, EMTS 2014, 203 lk.

Kui muusika paelub ühel või teisel moel suurt osa inimestest, siis miks ei võiks sama pakkuda muusikalugu? 2014. aasta lõpupoole nägi trükivalgust Eesti Muusikateaduse Seltsi ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikateaduste osakonna kuues aastaraamat „Res Musica“. See Toomas Siitani koostatud teemanumber on pühendatud muusikaajaloole. Muusikalugu käsitlevaid artikleid leiab aga ka varasematest, eelkõige 1. ja 5. numbrist.

Sageli nähakse muusikat (aga ka nt kunsti, kirjandust, keelt jne) autonoomse uurimisvaldkonnana, millel n-ö pärisajalooga kuigivõrd pistmist ei ole, või peetakse seda ajalookirjutuse marginaalseks osaks, mis nõuab teatud metakeele oskust. Muusikaelu areng on aga läbi aegade olnud vaieldamatult vahetult seotud nii kohaliku kui ka riikliku või rahvusvahelise poliitilise ja majandusliku olukorraga ning oma rolli on mänginud usu- ja haridusküsimused, kaubateed ja ärisuhted jne. Hoolimata arvukaist kokkupuutepunktidest ajaloo teiste alldistsipliinidega, pälvivad muusikaloolaste jt tööd enamasti ikkagi vaid erialaspetsialistide tähelepanu. Sellest on kahju, sest nagu „Res Musica“ 6. number eredalt näitab, on neil teiste lugude uurijatele üsna palju pakkuda.

Kes tunneb huvi Eesti kultuuriloo vastu, leiab end silmitsi kuue huvitava artikliga. Lundi ülikooli emeriitprofessor Folke Bohlin kirjutab Tallinna gümnaasiumi kantori Johann Valentin Mederi ooperi „Kindlameelne Argenia“ tekitatud poliitilisest järellainetusest. Vähe sellest, et „Argenia“ ettekandmine tõi kaasa pingeid kohalikul tasandil, see ähvardas vanad vaenlased ehk äsjased liitlased Taani ja Rootsi taas omavahel tülli pöörata. Sellest nähtub selgelt, et ülemereprovintsides toimunut jälgiti keskvõimude tasandil üsna teraselt ning et teavet olulisimate sündmuste kohta vahendati ka välismaistesse õukondadesse. Bohlini artiklis torkab silma värskendav vaatepunkti erinevus või pigem paralleelsus: enamasti oleme harjunud Mederi ooperist rääkima kui ühest varasemast saksa ooperist, mis on kahtlemata tõsi ega vaja vaidlustamist, ent „Argenia“ oli ja on ka Rootsi ooper – kuulus ju Eestimaa toona Rootsi kuningriigi koosseisu. Enne Bohlini artikli juurde asumist tasuks kätte võtta „Res Musica“ 5. number, kus „Argenia“ ettekandmisega seotud asjaolusid valgustab Anu Schaper.1 Kõnealuses numbris aga vaeb ta, kas ja kuivõrd tulemuslikult on Eesti muusikaloo uurimisel rakendatav kultuuriülekande teooria. Autori järeldus – ei ole täiel määral rakendatav, ent inspiratsiooniallikana väärib siiski tähelepanu – ei üllata, sama on varauusajaga seoses leitud teistegi moodsate teooriate puhul, mis hoopis teistsuguste ajaloolis-kultuuriliste situatsioonide uurimiseks väljatöötatuna ei haaku XVI-XVII sajandi tavade ja väärtushinnangutega või on nendega lausa vastuolus.2

Rootsi aja muusikalugu puudutab ka Aleksandra Dolgopolova, kes vaatleb määruste ja palvekirjade valgusel, milline roll oli muusikal XVII sajandi Narva elanike isikliku elu ühe kõige olulisema sündmuse ehk pulmade tähistamisel. Heidi Heinmaa seevastu analüüsib, kuidas kajastub Tallinna XVIII sajandi muusikategelaste elu ja tegevus nende varaloendis.

Kogumiku üks põnevamaid ja mitmekihilisemaid artikleid, vähemalt minu silmis, on Kristel Pappeli ja Toomas Siitani käsitlus Johann Sebastian Bachi „Matteuse passiooni“ esmaettekandest 1883. aasta Tallinnas ning sellest, kuidas tallinlased seda Peterburis esitamas käisid. Tallinna ja Peterburi ettekande taustal valgustavad autorid XIX sajandi algupoolel „Matteuse passioonile“ saksa kultuuriruumis omistatud staatust – saksa vaimu muusikaline kehastus –, Tallinna seotust Bachi uurimise looga ning kohalikku muusika- ja kultuurielu sajandi teisel poolel, aga ka (balti)sakslaste muutunud kultuurilist olukorda Vene impeeriumis ja Baltimaadel.

XX sajandi muusikaloo üht aspekti valgustab Anu Kõlar, tutvustades Oleviste kirikumuusikute mälestuste uurimise tulemusi. Eelnenud viiest artiklist nähtus muu hulgas selgelt, kui tihedalt oli Tallinna, aga ka Narva muusikaelu XVII–XIX sajandil seotud piiritaguste, eelkõige saksamaiste arengusuundadega. Siit aga saab selgeks, et kuuluvus Euroopa muusikakultuuri ruumi oli midagi, mida nõukogude aeg oma juurte läbilõikamise poliitikaga siiski päris lõpuni maha suruda ei suutnud.

Kogumiku artiklite osa lõpetavad aga kaks teksti, mille võiks ajalisi raame silmas pidades paigutada ettepoole, kuid sisu seob need pigem kogu õhtumaise muusikakultuuriga. Ave Teesalu käsitleb muusika konstitueerivat rolli hilisrooma filosoofi Boethiuse peateoses „Filosoofia lohutusest“, Eerik Jõks aga gregooriuse laulu tänapäevase peamise esitustava lätteid ning üht tajukatset sellesama esitustavaga seoses. Kui tajukatse kirjeldus ja analüüs jääb mittespetsialistile kaugeks ja detailides hoomamatuks, siis artikli ajalooline pool näitab kujukalt, kui suur mõju võib olla ühelainsal inimesel ja tema veendumustel teatud laadi muusika esitamisele. Ja ei ole võimatu, et mõnel järgmisel kontserdil, kus kõlab gregooriuse laul, lähevad mõtted muusika kuulamise kõrval sellest artiklist meelde mõlkuma jäänud küsimustele.

Aastaraamatu „Res Musica“ kuues number on suurepärane artiklikogumik, mis väärib kohta nii professionaalsete ajaloolaste, kultuuri- ja haridusloolaste kui ka muusikahuviliste lugemislaual, rääkimata muusikaloolastest.

1 Anu Schaper, Poliitiline Argenia: Johann Valentin Mederi ooper „Kindlameelne Argenia“ omaaegsete sündmuste taustal. Res Musica nr 5, 2013, lk 12–23.

2 Reisialbumitsitaatide intertekstuaalsusega seoses nt Gilbert Heß, Literatur im Lebenszusammenhang: Text- und Bedeutungskonstituierung im Stammbuch Herzog Augusts des Jüngeren von Braunschweig-Lüneburg (1579–1666). Frankfurt/Main 2002, lk 39–57.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming