Lavastaja kapsaaed Birgittal

Tänavune Birgitta festival oli justkui suurepärase näitematerjaliga muusikateatri lavastamise põhitõdede meistriklass.

AURI JÜRNA

Kui juhinduda mõttest, et inimene õpib kogu elu, ja heita vastlõppenud Birgitta festivalile pilk läbi teatripedagoogilise prisma, võiks öelda, et aset leidis suurepärase näitematerjaliga muusikateatri lavastamise põhitõdede meistriklass. Nüüdislavastused demonstreerisid laial skaalal eri stiilide segamist, žanriüleste sildade ehitamist, loo jutustamise tehnikaid, fookuse ja detailide olulisust, suure trupi juhendamise ohte, näitlejaülesande andmise väärtust ning publiku tähelepanu hoidmise keerukust. Nagu igas heas õppetunnis, oli nii edukalt sooritatud kui ka ebaõnnestunud katseid.

Aastaaegade“ hiigelilutulestik

Birgitta festivali omaproduktsioon, Joseph Haydni oratooriumi „Aastaajad“ lavastus tekitas juba enne esietendust uudishimu, kuna (ühis)meedias jagatud videolõikude põhjal võis oodata suurejoonelist lavateost, mida veebilehel tutvustatakse nõnda: „Võimas dramaatiline muusika. Piirideta fantaasia. Erakordne füüsiline vaatemäng. See on poeesia liikumises, kus lavastaja ja osatäitjate ainsaks piiriks on sõna otseses mõttes taevas …“ Tõsi, lavastaja Ran Arthur Brauni ja kunstnik Natałia Kołodziej nägemus oli põnev, esimesest hetkest efektne nagu ilutulestik: steampunk-stiilis kostüümides koor ja solistid (Alfia Kamalova, Juhan Tralla ja Marcin Bronikowski), tantsijad ja akrobaadid Poznańi Suurest teatrist, kõike kandis muidugi imeline muusika (Risto Joost ja Tallinna Kammerorkester). Täpselt nagu aastavahetuse ilutulestiku puhulgi sai aga üsna kiiresti selgeks, et liiga palju head korraga ajab publiku esialgu küll elevile, kuid mõne aja pärast niisama ringi vahtima. Kaduma läks lugu. Hüpoteetilise meistriklassi raames võinuks selle näite alapealkiri olla „Fookus, ideede üleküllus ja näitlejaülesanne“.

Iga teos algab loost ning aastaajad on tänuväärselt lai, tugevalt struktureeritud teema, mille alla mahub kõikvõimalikke emotsionaalseid ja visuaalselt efektseid ideid. Tõepoolest, idee tasandil pidanuks muusikute, tantsijate, orkestri ja ekstravagantsete kostüümide kombinatsioon täitma kõik mängulised võimalused, kuid praktikas on ideede rohkuse kõrval sama oluline või olulisemgi fookuse hoidmine, et küsida, mis ja miks on tähtis, teha vastavalt loo kulgemisele valik sobivamate ideede vahel ning suunata nii tegija kui ka vaataja tähelepanu sinna, kus see olema peab. Kui ideid on palju ja fookustamist vähe, muutuvad kõik suure vaeva ja andega ette valmistatud trikid ühesuguseks ning pärast esmase elevuse lahtumist hakkab igav.

Paraku juhtuski „Aastaaegadega“ nii ja sellest on kahju. Kammerorkestri ja lauljate pingutustest sai kiiresti meeleolukas foon, sest silm haaras hüplevaid, jooksvaid, kiikuvaid, sulistavaid ja turnivaid tantsijaid-akrobaate – nood olid muidugi selle tähelepanu täiesti välja teeninud. Aeg-ajalt, kui laval toimuv enam loogiline ei tundunud (näiteks kui tantsi­jate tumm-mäng väga isemoodi lugu jutustama hakkas), tuli meelde ekraanilt teksti lugeda ja lavalt soliste otsida, kuni uus tegevus tähelepanu haaras. Pidevalt olid laval ühel ajal solistid, tantsijad ja akrobaadid, vahel ka kiikujad, toss või lumi ning koor, kes publiku vahel edasi-tagasi liikus, häälitses või seebimulle puhus. Teiseks vaatuseks hakkas suur möll niivõrd väsitama, et tähelepanu kaldus hoopis kõrvalistele detailidele: kuidas kiikujaid kiikedele kinnitati, kuidas tenor saabast jalga ajas, kuidas akrobaadid batuudilt lilleõisi kokku pühkisid või kuldsetes suspedes tantsijad põrandat kuivatasid. Võib-olla olid ka need lavastuslikult planeeritud ja harjutatud tegevused, kuid julgen kahelda, et need olid suure loo jutustamise seisukohalt määrava tähtsusega. Kui vahetevahel jäigi silm solistidele või kooriartistidele, kippus korduvalt pähe küsimus, kas ja mis on olnud sel hetkel nende näitlejaülesanne, miks nad kuhugi jalutavad või mõnd asja liigutavad.

Lava on üks suur suurendusklaas ja iga mõtestamata või poolikult mõtestatud tegevus paistab teravalt silma. Koor reetis oma ilme ja kehakeelega eriti publikule väga lähedale tulles, et mõtleb, kuhu end positsioneerida, mitte miks. Ometi võib fookusel olla nii käivitav kui ka pärssiv võim: kui laval on ühekorraga näiteks kolm vokiga koorinaist, hulk põrandat kuivatavaid tantsijaid ja üks staatiline tenor, võib küll kõigil olla väga konkreetne ülesanne ja tegevus, aga tõenäosus, et solist publiku tähelepanu võidab, on fookuse kehva suunamise puhul väga väike.

Vahemärkus, mida tuleb korrata, kuni see enam kordamist ei vaja: kummardamine on etenduse osa. Mida suurem on trupp, seda täpsemini tuleb kummardamine lavastada. Lavastamata kummardamine on lavastamata stseen.

Traviata“ nüüdisaegne tõlgendus

Hoopis teist tüüpi oli Anu Lambi lavastatud „Traviata“, mille kontseptuaalne ja stilistiline tervik oli väga fookustatud ning kogu trupp mängis jõuliselt ja teadlikult ühtsama lugu. Tähelepanu keskpunkti toodud Germont’i isa­armastusest kantud otsuste traagika ja Violetta haiguse tõlgendamine sõltuvuse väljapääsmatu spiraalina tegi loo inimliku tasandi nüüdisaegsemaks ja kergendas sellega suhestumist. Peale selle pälvisid tähelepanu kaasakiskuvalt nüansseeritud vokaal (eriti sopran Anna Denissova ja bariton Ilja Siltšukov) ning orkester dirigent Erki Pehki käe all. Ometi olid siingi omad segadused, mille võib kokku võtta alapealkirjaga „Stiilide segunemine ja interpretatsiooni ülejäägid“. Kui klassikaline, ülituntud süžeega lugu julgelt nüüdisaegseks tõlgendada (nii tehakse tihti ja peabki tegema!), tekib originaalist alati teatud ülejääke, mis uues kuues õieti kuhugi mahtuda ei taha. Sageli satub siis kahe maailma vahele mõni numbriooperi originaalvormist tulenev lõik (näiteks balletinumber „Traviata“ III vaatusest) või osa koori etteasteid. Näiteks selles variandis oli koori tänamatu ülesanne mängida peaaegu läbivalt sümbolit, mis on parajalt keeruline katsumus ka kogenud draamanäitlejale, rääkimata siis kooriartistist, kelle näitlejakoolitus on enamasti piiratum. Peale üle jõu käiva abstraktsuse lisas segadust ka stiilide paljusus, sest kui koor mängis valdavalt ekspressiivselt ja isegi groteskselt, jäid Alfredo ja Violetta suhteliselt naturalistlikku stiili: segadus tekkis aga kõrvalosadega, nagu Flora ja tema sõbrad (välja arvatud parun: Raimondas Baranauskas tõestas, et väike roll võib olla ääretult täpne ja mõjuv) ning Annina, kelle puhul ei saanud lõpuni aru, kummale poole nad kalduvad ja kuidas peategelastega suhestuvad. Ainus, kes veendunult ja veenvalt oma rida ajas, kõrvalisest end kaasa viia ei lubanud ning vaoshoitud emotsiooniga tähelepanu vajalikku kohta suunas (!), oli Germont (Ilja Siltšukov).

„Tosca“ lavakujundus oli funktsionaalne ja ilus ning määras detailidega üle koormamata tegevuskoha. Floria Tosca (Paula Sides) ja Mario Cavaradossi (Alexander James Edwards).

Tiit Mõtus

Tosca“ funktsionaalne lavakujundus

Viimaks jõuame kolmanda õppetunnini, tingliku alapealkirjaga „Traagiline koomika ja loomulik mäng“. English Touring Opera „Tosca“ oli täpselt selline, mis eelnähtud lavastusi tasakaalustas. Esimene, mis kohe silma hakkas ja läbi kolme vaatuse end õigustas, oli lavakujundus. See oli lihtne, funktsionaalne ja ilus ning määras täpselt, aga detailidega üle koormamata tegevuskoha, andes tegelastele palju liikumisvõimalusi – mõned jäigemad ja mitmed paindlikumad rajad. See oli üks paremaid nüüdisaegse minimalistliku kujundusega ooperilavasid, mida ma näinud olen: täpne, vaoshoitud ja tõlgendustele avatud. Muide, laval oli ka üsna haruldane lisafunktsioon: lauljad kasutasid seda kõlakojana, et mängu sees mõnd olulist mõtet hüppe või trampimisega rõhutada, kusjuures muudel hetkedel oskasid kõik liikuda nii, et lava heli ei teinud.

On üsna tavaline, et opera seria’t võetakse ülemäära tõsiselt, aga väike huumor ei tee suurele traagikale kuidagi kurja. Seekord ei olnud lavastaja ega osatäitjad kartnud huumorit ka kõige ohtlikumates situatsioonides. Tavaliselt kannab „Toscas“ naljahamba märki kirikuteener, kuid seekord viskasid kehakeele, miimika ja isegi intonatsiooniga peent nalja ka Angelotti (Bradley Travis) ja politseinikud. Lihtsat inimlikkust oli seekord rohkem kui „Toscas“ tavapärane: näiteks oli esimese vaatuse Floria Tosca noorem ja vaos­hoitum kui hiljem, eristades laulja era- ja lavaelu maski. Samuti oli tema suhe Cavaradossiga veenvalt noor armastus, siiras ja naiivne seisund, mil võib armsama kätt hoida ja talle silma vaadata jaburalt kaua. Kui peenetundeline, kuid seejuures järeleandmatult täpne ja puhas oli see lavastus! Selles oli piisavalt õhku, et muusika ja sõnade tähendus alati saali jõuaks, piisavalt vabadust lauljale partneri, ruumi ja tundega mängimiseks – ja piisavalt täpset ajastamist, et mitte miski kõrvaline kõige olulisemaid hetki ei segaks. Nii, kõigi elementide koostoimest, tekibki sujuvalt voolav, kaasakiskuv lavastus, mida nautides võib teatrikaugem vaataja imestada, mida on sel lavastajal üldse teha, kui lauljad on nii andekad ja kõik nii hästi toimib. Aga seda, lavalist loomulikkust, õpitaksegi teatrikoolides ja hiljem praktikas aastakümneid.


Birgitta festival 4. – 11. VIII Pirita kloostri varemetes, kunstiline juht Risto Joost.

Joseph Haydni oratooriumi „Aastaajad“ lavastus 5. VIII (esietendus 4. VIII). Lavastaja Ran Arthur Braun (Iisrael), dirigent Risto Joost, koreograaf Viktor Davidjuk (Ukraina), kunstnik Natalia Kołodziej (Poola), kunstniku assistent Tomasz Raczyński (Poola). Solistid Alfia Kamalova (Hanne, sopran), Juhan Tralla (Luukas, tenor), Marcin Bronikowski (Siimon, bariton, Poola), Poznańi Suure teatri balletitrupi solistid ja akrobaadid, Läti riiklik segakoor Latvija, Tallinna Kammerorkester.

Giuseppe Verdi ooper „Traviata“ 8. VIII (festivali „PromFest“ ja Kaunase riikliku muusikateatri koostöö, esietendus 5. V 2017 Vanemuise teatris). Lavastaja Anu Lamp, dirigent Erki Pehk, kunstnik Madis Nurms, kaaslavastaja ja koreograaf Ingmar Jõela, valguskunstnik Margus Vaigur (Endla teater), videokunstnik Janek Karakatš, etenduse juht Svetlana Gudukienė. Osades Anna Denissova (Violetta, sopran, Venemaa), Alex Kim (Alfredo, tenor, Lõuna-Korea), Ilja Siltšukov (Germont, bariton, Valgevene) ja Kaunase riikliku muusikateatri solistid, koor ja orkester.

Giacomo Puccini „Tosca“ 11. VIII (English Touring Opera produktsioon, esietendus 5. III 2017 Londonis). English Touring Opera (Suurbritannia), peadirektor James Conway, muusikadirektor Michael Rosewell. Lavastaja Blanche McIntyre, dirigent Risto Joost, lava- ja kostüümikunstnik Florence de Maré, valguskunstnik Mark Howland, lavastaja assistent Rosie Purdie. Osades Paula Sides (Tosca, sopran), Alexander James Edwards (Cavaradossi, tenor), Craig Smith (Scarpia, bariton), Bradley Travis (Angelotti, bariton) jt, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, rahvusooperi Estonia poistekoor, festivaliorkester.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming