Konkurss – Tase on märgatavalt tõusnud

IVO HEINLOO

10. aprillil sai ajalooks järjekordne Uno Naissoo konkurss, mis toimus juba 32. korda ja taas Georg Otsa nimelise Tallinna muusikakooli saalis. Igal aastal on see jätkuvalt väga prestiižne heliloominguvõistlus andnud hea ülevaate, millega noored muusikud tegelevad ja millised tendentsid on meie rütmimuusika järelkasvu seas parasjagu populaarsemad. Huvi konkursi vastu oli seekord tähelepanuväärselt suur, kuna finaalvooru pääsenud 12 teost valiti välja 34 esitatu seast ehk siis kaks kolmandikku jäeti välja. Ja seda oli tunda ka lõppkontserdi kvaliteedist: keskmine tase on võrreldes mõne aasta taguse ajaga märgatavalt tõusnud, aina enam on laval peaaegu „päris valmis“ ansambleid, kes on välja töötanud selge ja arusaadava kontseptsiooni.

Kas üldse on võimalik heliloomingu alal paremaid ja halvemaid välja selgitada? Kui veel paar aastat tagasi oli tunne, et sellist laadi võistlusel võiks kasutusele võtta samalaadse süsteemi nagu näiteks riistvõimlemises, kus hinnatakse eraldi sooritatava elemendi raskust ja sooritust ennast, lühidalt öeldes – ideed ja teostust, siis seekord sellist tunnet ei tekkinud ega olnud ka põhjust. Küll aga peab ütlema, et kui varasematel aastatel on olnud esindatud ka muusikakoole väljaspool Tallinna, siis viimasel ajal on konkurss muutunud väga Otsa kooli keskseks (osavõtjateks valdavalt kas siis Otsa kooli õpilased või vilistlased).

Žüriil oli otsust langetada mõnes mõttes lihtne, teiselt poolt raske. Konkreetset eelistust loo osas, mis teistest peajagu üle oleks olnud, arutelus välja ei kujunenud, erinevalt eelmisest korrast, kui mul oli au kuuluda otsustajate sekka. Toona toimus esikohaheitlus peamiselt kahe loo vahel ja lõpptulemus selgus üsnagi tulises vaidluses.

Alati tekitavad muusikaliste võistluste puhul enim segadust kriteeriumid, millest peaks hindamisel lähtuma. Seda eriti siis, kui jääb mulje, et kõrvutatakse kõrvutamatut. Stiililine mitmekesisus on ju Naissoo konkurssi alati iseloomustanud, see on võimalus eksperimenteerida selliste koosseisude ja projektidega, mis on kõike muud kui harilikud ja millega kohe järgmisel päeval kontserditurneele minna oleks ehk võimatu. Ent just see teebki võistluse alati põnevaks ja ettearvamatuks.

Tänavu oli näiteks võistlustules üks selline kompositsioon, mille esitas 12 muusikut, instrumente veelgi rohkem. Kahjuks ei olnud nii suures ansamblis kõiki pillimängijaid sugugi kuulda, kuigi idee oli huvitav. Suured bändid paistavad üldse moes olevat. Seekord oli konkursi kõige kammerlikum koosseis kvartett, mis osutuski võidukaks. Peavõidu sai Saaremaalt pärit ja praegu Rootsis studeeriva Britta Virvese heliteos „Cold is an artist“ . Selle loo puhul märgiti ära läbimõeldud selge vorm ja arendus. Virves osales võistlusel veel mitme tööga, mis ilmselt kuuluvad tema ja Maarja Aarma ansambli Gretagrund repertuaari.

Võistlusel viljeldi ka muusikalist huumorit. Võistlustöö „Kuidas elad, Kim Jong-un“, mis muusikaliselt jättis üpris tõsiseltvõetava mulje, kanti ette eriti teatraalsel moel: muusikud olid oma rõivastusse lisanud aksessuaarina punased kaelarätid ja solist Andro Urb deklameeris lauluteksti tõelise, otsekui Põhja-Korea telediktorite pealt maha viksitud paatosega. Huvitavat klubimuusikat viljeles koosseis kaksikõdede Vivi ja Viveli Maariga, kus kasutati sämplerit ja pad’i. Juba trummikomplekti ülesseadistamine võttis päris palju aega, laul ise vajaks veel pisut lihvi ja edasiarendust. Antud valdkond (laias laastus EDM ehk elektrooniline tantsumuusika) on maailmas muidugi „ülerahvastatud“ ja millegi originaalsega välja tulla pole sugugi lihtne.

Otsa kooli deviisiks on ikka olnud „Barokist rokini“ ja täpselt selline mitmekesisus avaldub alati ka Naissoo konkursil. Igal aastal kerkib esile uusi, täiesti tundmatuid nimesid. Konkursi võit pole mitte üksnes järjekordne punkt, mida CVsse lisada, vaid saavutus, mis võib kujundada noore helilooja edasist karjääri või olla vähemalt üheks oluliseks impulsiks.