„Klaaspärlimäng“ ja Tartu vaim on hea tandem

ALO PÕLDMÄE

Muusikafestival „Klaaspärlimäng“ 9.–14. juulini Tartus. Festivali kunstiline juht Peeter Vähi.

20 aasta jooksul on festivalil „Klaaspärli­mäng“ välja kujunenud selge suunitlus ja positsioon kirevas ja vahel kaootilises muusikailmas. „Klaaspärlimäng“ on värskendav, publikut hariv ja vaimsust õhkav ettevõtmine. Vaimsus on saavutatud korraldajate järjepideva töö, esinejate kõrge taseme ja eriliste pillikoosluste kaudu. Märkimisväärne on festivali korraldajate oskus tuua kavasse piire kompavaid teoseid ja olla samal ajal põhja­panevate nähtuste – muusikamaailma alustalade tutvustaja. Seekordsed alustalad olid Johann Sebastian Bach oma poja Carl Philipp Emanueliga, Gustav Mahler, mitmekülgselt andekas Albert Schweitzer ja saksofonikontserdi autor Aleksandr Glazunov.

Põgus läbilõige. Kahel orkestrikontserdil ilmnes ühiseid jooni – meditatiivsus, seisundlikkus, helimaalingud. Sellised olid uudisteos Pärt Uusbergilt, Iraani helilooja Mohammed Reza Mortazavi „Nokturn“, gruusia elava klassiku Gija Kantšeli „Vaikne palve“, Andres Uibo viiulikontsert, hiina muusika tipu Tan Duni „Kõrbekurbus“. Mitme teose viiuli­solistina demonstreeris Mustonen harukordset musitseerimisrõõmu ja oskust samaaegselt kollektiivi ühel lainel hoida.

Andres Uibo tõestas oma esiettekandel viiulikontserdiga, et publiku mõjutamiseks on vaja leida viisi- või intonatsioonikujund, millega hoida kuulajat oma mõttelõnga mõjusfääris. Tundub lihtne, kuid selleks on vaja täpset kalkulatsiooni ja teostamisjulgust. Uibo on endale põhieesmärgid selgeks teinud ja tulemuseks oli viiulikontsert (koos kooriga kolmes osas), millel on oma loogikaareng, tõusud ja mõõnad ning emotsioone mõjutavad hoovad on paigas. Väga hästi elas muusikasse sisse viiulisolist Mari-Liis Uibo. Originaalse ja kõrgtasemel kava pakkus läti segakoor Jānis Liepiņši juhatusel. Vapustava mulje jättis ameeriklase John Luther Adamsi 32häälne vokaliis „Taevas nelja päikesega“, mis kujutas talvise Alaska arktilist päikesepeegeldust, mille esitamisel jagunes koor kiriku nelja suunda. Järgnes üheksa koorikompositsiooni, mis on loodud läti rahvalaulude ainetel eri maade heliloojate poolt. Teos telliti 2014. aastaks, kui Riia oli Euroopa kultuuripealinn. Kõrvuti poola, läti, leedu, iisraeli, inglise ja saksa heliloojatega kõlas ka Peeter Vähi põnev töötlus läti rahvalaulust „Teispool suurt vett“.

Klaipeda kammerorkestri kontsert kandis nimetust „Carl Philipp Emanuel contra Johann Sebastian“. Vanalt Bachilt kõlas kaks suurvormi: kontsert d-moll kahele viiulile ja Brandenburgi kontsert nr 3. Bachi poja teosed olid valminud isa omadest vaid mõnikümmend aastat hiljem, ometi piiritlesid kontserdil ette kantud teosed kaht erinevat muusikaajastut. Haruldase artistlikkuse ja andumusega paistis silma Carl Philipp Emanueli tšellokontserdi solistina orkestri kunstiline juht Mindaugas Bačkus. Kontserdil jäid arusaamatuks J. S. Bachi teoste finaalosade meeletud tempod, mille tõttu kannatas teoste loomulik fraseerimine.

Uhke lõppkontserdi pakkus Hollandis tegutsev Philipsi sümfooniaorkester, mille dirigendipuldis Pärnu Järvi Akadeemia selle suve kuus parimat noort dirigenti (milline haruldane talentide ja temperamentide palett!) ja muidugi maestro Neeme Järvi ise. Kahjuks ei saanud publik noorte talentide nimesid teada, sest osalejad selgusid viimasel minutil. Kõlasid teosed eri aegadest: tänapäeva hollandi helilooja Roel van Oosteni „Square“ ehk „Ruut“, Igor Stravinski süit balletist „Tulilind“ ja Gustav Mahleri 5. sümfoonia.

Eesti muusika esiettekanded. Pärt Uusbergi festivalile tellimusena loodud neljaosaline „Eestimaa taevastes kumab …“ keelpilliorkestrile oli rahulik, helgelt mõtisklev jalutuskäik helisevate maastike keskel. Lihtsate vahenditega vahendatud looduselamused võttis kokku viimane osa, meditatiivne „Palve“. Ühtses võtmes läbi viidud stiilne teos. Autor oli ilmselt teadlikult vältinud kontrastsust. Samal ajal ootas vaos­hoitud dramaturgiline alge vallandumist kas või korraks, mis oleks teosele kasuks tulnud. Mingo Rajandi autori­kontsert Tartu toomkiriku varemetes oli meeli avardav. Avarus Ensemble demonstreeris kõrget taset vokaalsolisti Kadri Voorandi nauditava musikaalsuse ja ansambliliikmete avatusega. Rajandi teose „Mikrokosmos“ (tekst Ilmar Laaban) esiettekanne puudutas globaal­teemasid – põhiliselt eksistentsiküsimusi. Teos kulges vabalt, esitamiseks võeti küllaga aega, vahepeal kalduti improvisatsiooni kütkesse ja tundus, et keerulistele küsimustele on leitud vastused. See oli huvitav ja veenev süntees akadeemilisest nüüdismuusikast, jazzist ja new age’i muusikast. Tundub, et Rajandi teosed kasvavad välja tihedast koostööst ansambliga, kus ta ise osaleb kontrabassimängijana.

Nüüdismuusika lipulaeva, Ansambli U: kontserdil sai kuulda Märt-Matis Lille uudisteost „Kui kivid olid veel pehmed“. Lille süvitsi minev huvi maailma alglätete muusikaliste kajastuste vastu on tunnustust väärt. See on teema, mis praegust nooremat põlvkonda eriti huvitab – maailma(de) ja tsivilisatsioonide teke ja kadu, sümbolid, erinevad dimensioonid. Hasso Krulli mitmekihilist teksti aitasid lahti mõtestada ekraanile ilmuvad, teosele loodud Peeter Lauritsa fotod ning jaapanlase Yui Hamagashira animatsioonid. Sõnalist osa vahendasid poplauljana tuntud Laura Remmel ja näitleja Maria Peterson. Kahju, et Remmel ei saanud kordagi rakendada oma loomulikku lauluhäält – selline oli autori taotlus, sest ka teised ansambliliikmed (v.a löökpillimängijad) tekitasid põhiliselt ebatavalisi helisid, mis haakusid elektroonilise taustaga. Aegluubis kasvavad maakera-maailma loomise protsess muutus arhailiseks illustratiivseks helimassiks. Perfektselt teostatud visuaalne külg aitas jõuda veendumusele, et niisugustel heli- ja pildimaalingutel on täita oma roll.