Kaks vaadet läbi jazziprisma

Kaur Garšnek

Mis on jazz? Selle peaaegu filosoofilise küsimuse võib ikka ja jälle uuesti asetada ning sellele filosoofiliselt reageerida. Louis Armstrong on näiteks sõnanud: „Jazz on see, mis sa oled.” Õnneks ei saa väita, nagu oleks „Jazzkaar” 20 tegutsemisaasta jooksul otsitavale olemusmääratlusele kuidagi lähemale liikunud. Kuna jääb kaheldavaks, kas nii elus asi üldse võimaldab ranget piiritlust, on festival järelikult nähtusega  kooskõlas; eeldades, et jazzmuusika sünnib eeskätt siin ja praegu, muutub ju küsitavaks selle piiritlemine ühekülgselt, ütleme – päritolu kaudu.

Seekordne festivali peakülaline Ray Anderson on näiteks äärmiselt juurteteadlik muusik, kuid läks ometi meie jutuajamisel põlema, meenutades mõnede muusikakriitikute kalduvust puristlikult määratleda, mis on „tõeline” jazz ja mis „pseudo”. Vaieldamatuks faktiks jääb, et festivali  algusaegadega võrreldes on programm läinud järjest kirevamaks ning pakub praeguseks muusikaelamusi juba kõikvõimalikele huvigruppidele. Traditsioonilise liini kõrval on üheks ilmseks rõhutuseks maailmamuusika, kuid selle kõrval asetsevad mitmesugustes seostes ka eesti rahvapärimus, euroopalik klassika, juurtetu vabaimprovisatsioon, urbanistlikult imagoloogilised popnähtused, progerokk ja isegi vanamuusika!     

Pühapäevajazz kogu perele

Koos žanriliste määratlustega kipuvad lähenema geograafilised ja generatsioonipiirid – isegi meediumid asuvad omavahelisse suhtlusse. Võtame näiteks kontserdid 19. aprillil Kumus. Hommikupoole ühendasid oma jõud  Siim Aimla kvartett ning kolme kunstikooli õpilased projektis „JazziMaal”. Heli-improvisatsioonide protsessuaalsus leidis kajastuse lõuendil ning ümberpöördult. Tõsi, suhe ei olnud päris sümmeetriline, kuivõrd muusikud täitsid ikkagi juhtivat rolli. Esiteks ei olnud muusikaliselt tegu päris vabaimprovisatsiooniga. Teiseks koosnes muusikaline etteaste mitmest eri karakteriga palast, igal kunstnike grupil oli kasutada aga vaid üks lõuend. Kolmandaks  olid muusikud omal alal suuremate kogemustega. Neljandaks kujutas kvartett endast terviklikku muusikalist kooslust, kunstnike koostöö näis aga hajusam. Sellest hoolimata lõi üritus avara ühisruumi, millest võisid osa saada kõik soovijad. Samal päeval astusid sealsamas üles veel USA hip-hop-artist ja beatbox’i guru Napoleon Maddox ühes ETV lastekoori, jazzansambli ning Tallinna beatbox’i kooriga. Viimane oli  eriti tähelepanuväärne kooslus: entusiastlik Maddox oli rännanud kaks nädalat mööda Eesti koole, andnud õpitubasid, töötanud noortega ning valinud välja võimekaimad helitekitajad. Sellises täiskoosseisus esitati Olav Ehala lastelaule jm üldteada-tuntut uues kuues. Olgem ausad, helivõimenduseta beatbox mõjus üldiselt küll millegi muuna, ent näiteks Maddoxi enda palas „Homestead” oli muusika juba piisavalt kontsentreeritud, et nähtus toimiks.

Enim jäi aga meelde hoopis ETV lastekoori ülesastumine – eeskätt üks lausa atonaalsusse tõmbuv ekspressionistliku loomuga pala, mille helikeel koosnes eri kõla ja karakteriga silpidest, kõnelaulust, sosinaist-susinaist, kiljumisest, klastrites glissandodest ja muil „avangardseil” viisidel tekitatud tekstuuridest. Tekkisid seosed Tormise muusikaga, filmiga „Metsluiged”, schönberglike painetega … Ilmselt suudaks dirigent Lii Leitmaa vajadusel ka  karud tantsima panna.       

Ungari viiulivõlur

Jazzile iseloomuliku personaalsuse toovad mõistagi kõige enam välja sooloartistid. 20. aprillil esineski Kumu auditooriumis üks isikupärane pärimusviiuldaja Félix Lajkó, saatjaks Antal Brasnyo vioolal. Kui jazz on „see, mis sa oled”, siis oli see kindlasti jazz. Lajkó mängustiili on iseloomustatud kui tulist ja ebaakadeemilist ning sellelaadsed omadussõnad pakkusid end tõesti esimestena.  Võinuks veel kasutada epiteete nagu „kirglik”, „külluslik” ja „temperamentne”, kuid tema mängus leidus ka õrnem ja lüürilisem poolus. Lajkó oli võimeline kuuldavale tooma kõige vaiksemat kujuteldavat piano pianissimo’t. Elust tulvil ja pulbitsev oli tema mäng igal juhul ning seetõttu kerkisid mõttesse metafoorid nagu jõevool käänlemas paralleelselt muusikaliste aeglustuste ja kiirendustega, tuuleiilid tormamas läbi pustade jms – üldse  kogu Ungari lopsakas loodus, mis tuttav kas isiklikust kogemusest või tänu raamatule „Páltänava poisid”. Mitte et muusika nautimiseks oleks tulnud konstrueerida mingeid klantskujutluspilte.

Hoopis vastupidi: helide voog mõjus loomulikuna kui õhk, arutlev mõistus suikus ning andis teed kujutlusvõimele. Lajkó oskas hoida pinget ning anda kõigile neile sautillé’dele ja ricochet’dele hinge. Ta suutis varieerida tempot ja helitugevust nii vaheldusrikkalt  kui loogiliselt, nii et mõtestamata noote ei olnud ning iga järgmine samm paistis nagu ette valmistatud. See lõi muusikalise presentsuse, mis haaras tähelepanu jäägitult ja andis puhkust ajatajule. Nii oligi, et esimene „lugu” kujutas endast reaalselt ligi 25 minutit vahepeatusteta muusikat, mõjus aga ühe monoliitse hetkena. Teisest poolest hakkas küll esinema ka teatud muusikalist korduvust harmooniapildis, rütmiskeemis ja ülesehituses  ning ilmnes ühetaoliste saatepartiide ülemäärasus. Ent Lajkó laulvat mängu ja avastamist pooltoonide-vahelisel hämaralal oli kuni lõpuni huvitav jälgida. Ka seekordsel festivalil leidus popilikke ja tantsulisi jooni, mida esindas näiteks jaapani nu-jazz-trio Cro-Magnon, bigbändilikku kõlamassi Andy Emleri Mégaocteti esituses jpm. Ent me teame ju küll, millised raskused tekivad elevandi kirjeldamisel osade kaupa …