KÕLAKODA – muusika tekib imiteerimisest

Tiit K?ler

Miks ahv ahvib? Miks lind jäljendab teise linnu laulu? Miks meie, inimesed, hindame kõrgelt säherdusi artiste, kes suudavad lahedalt ja täpselt jäljendada teisi inimesi, aga miks mitte ka ahve ja linde? Miks näiteks Vladimir Sapožnini esinemine oli alati nõnda võluv ja sööbis mällu? Ja lõpuks, ent mitte viimseks – kui suur osa on imiteerimisel inimlapse arengus?

Hiljuti avaldati ajakirjas Nature artikkel, kus käsitletakse uurimust laululindude kui imitaatorite kohta. See, et laululinnud oskavad imiteerida peale oma liigi isendite ka teiste liikide laulu, pole mingi uudis. Eestist teame laulurästast, mujalt maailmast kas või kanaarilindu. Või papagoid. Kuid ses osas on ületamatu siiski ööbik: ta oskab imiteerida vähemalt 60 laulu, kui vaid on neid veidigi kuulnud. Ent kuidas see imiteerimine käib, sellele pole siiani jälile jõutud. Nüüd ehk on pilt selginemas. Üks laululinnu aju närvirakkude ehk neuronite klass omandab märkimisväärselt samasuguse aktiivsuse, kui lind mingit laulu laulab või kui ta sellesarnast laulu kuuleb.

 

Peegelneuronite muusika

Noor lind õpibki laulma oma liigikaaslasi imiteerides. Laulmine on talle eluliselt tähtis. Nõnda saab helipildiga märgistada oma reviiri, teatada uuele pretendendile oma kohalolust. See ehk on veel tähtsamgi kui emast oma lauluga ligi meelitada, nagu sageli arvatakse. Emaslinnu meelitamiseks on ka teisi võimalusi nagu sulgede värvus ja käitumisnipid. Sest ega siis iga lind pole ju laululind, kuid leiab ometi endale partneri. Hääl kostab ju metsas ikka kaugemale.

Millised neuronid sellist imitatsioonivõimet ikkagi vahendavad? USA Duke’i ülikooli teadlane Jonathan F. Prather ja tema kolleegid on kindlaks määranud neuronid, mis on aktiivsed nii siis, kui lind laulab, kui ka siis, kui ta oma lauluga sarnast laulu kuuleb.

Olemuselt on need neuronid samalaadsed nn peegelneuronitega, mis on avastatud inimahvi ajus. Need peegelneuronid reageerivad samalaadselt, olgu siis inimahvil parasjagu tegevus käsil või märkab ta hoopis mõne liigikaaslase samalaadset tegevust. Need rakud pakuvad suurt huvi, sest võivad pakkuda võtme selliste haruldaste võimete nagu imiteerimine ja empaatia mõistmiseks. Peegelneuronid aktiveeruvad siis, kui inimahv haarab näiteks mõne väikese eseme oma pöidla ja nimetissõrme vahele, aga ka siis, kui ta näeb, et teine inimahv või inimene teeb sedasama. Ent kui tegevust ei viida lõpule, s.t vaid teeseldakse eseme haaramist, siis need peegelneuronid ei aktiviseeru. Imiteerimist ei taheta või ei suudeta imiteerida.

Peegelnärvide jaoks on teostatud ja nähtud tegevus üks ja sama, nii et nood võivad vahendada müstilisena tunduvat imiteerimisvõimet. Ameerika psühholoog William James oletas sajakonna aasta eest, et väikesed lapsed kooskõlastavad oma jäsemete juhuslikke liigutusi neid jälgides, mis võimaldab lapsel seostada motoorsed väljundid ja visuaalse sisendid. Ent kuidas siis sünnipärased pimedad kõndima ja lusikat haarama õpivad? Pole vaja istuda peegli ees, et teiste näoilmet imiteerida. Selle töö võivad ära teha peegelneuronid, mis seostavad meeleorganite kaudu tuleva info lihaste liigutustega, sealhulgas ka hääleorganite lihaste käitumisega.

Kui õpite tantsima, võivad siingi tulla kasuks peegelneuronid. Mällu pole vaja salvestada üksikute tantsusammude tegemiseks vajalikke lihasliigutusi, piisab tantsusammude järgnevusest, muus osas aitavad peegelneuronid.

Kas pole paljud tundnud, et kui auto kihutab filmis kuristiku poole, siis otsib jalg justkui omatahtsi pidurit. Nii et peegelneuronitele mängib nii mõnigi õudusfilm, aga miks mitte ka muusikateos.

 

Laululind pole koorilaulja

Laululindude peegelneuronid asuvad linnu aju laulu eest vastutavas tuumas, eesaju nn ülemvokaaltsentris. Nende elektrilist aktiivsust mõõtsid teadlased linnul, kelle ladinakeelne nimi on Melospiza georgiana, kuid kelle eestikeelne nimi vähemasti ornitoloogiühingu kodulehel puudub. Inglise keeles on see swamp sparrow. Tegu on värvulisega, kelle laul koosneb lühikestest silbikestest.

Ülemvokaaltsentri neuronid vastutavad eri laulude eest, tekitades erinevate järjestuste mustritega närviimpulsse. Üllataval kombel on siis, kui lind laulab, need neuronid teiste laulu suhtes kurdid. Mis tähendab, et nad tegelevad laulu esituse toetamisega. Kui aga laul vaibub, lülituvad peegelneuronid samalaadse laulu kuulmisel jälle sisse. Ja närviimpulsside järjestus on sama nii siis, kui lind laulab, kui siis, mil ta kuulab. See ongi uudis, mille avastasid Prather ja ta kolleegid. Ülemvokaaltsentril on kaks väljundit: üks on ühenduses linnu vokaalorganiga ja teine eesaju piirkonnaga, mis vastutab laulu õppimise eest.

Nii et laululind pole mingi koorilaulja, ikka pigem solist. Seda võib olla nautinud nii mõnigi, kel on olnud õnn kevadööl kuulda kahe ööbiku omavahelist laulupala. Kui üks laulab, on teine vakka. Siis alustab teine ja esimene jääb kuulatama. Nii nad seal puude otsas siis laulavad üksteise võidu, kuni üks neist väsib ja kaugemale kolib.

Kuid peegelneuronite sünkroonse reageerimise tõttu saab lind oma laulu häälestada, oma vanemate laulu imiteerida ja ka avastada, et mõni teine lind laulab tema laulu. Ka ei asendu peegelneuronid, vaid nende kooslus on lauluoskuse edenedes ikka seesama. Mis kord õpitud, see linnul meelest ei lähe. Mida see kõik aga ütleb inimese lauluoskuse kohta?

Peegelneuronid avastati alles möödunud sajandi lõpul, kui Parma ülikooli teadlased Giacomo Rizzolatti ja ta kolleegid uurisid makaakide aju. Nüüdseks on nende olemasolu kindlalt tõestatud inimahvide ja peaaegu kindlalt ka inimese puhul. Kasutatud on näiteks funktsionaalse magnetresonantskuvamise meetodit, mille abil saab aju piirkondade aktiivsust jälgida ka ilma pea külge elektroode kinnitamata.

Kui mõtlete mõnele oma lemmikmuusikapalale, sellele, kuidas see algab, siis võite seda meloodiat oma peas kuulda, vilistada või koguni järele laulda. Isegi kui te pole muusikaliselt treenitud, võite viisi üsnagi lähedaselt järele ahvida. Ning mis veel hämmastavam, annate laulule isegi üsna õige hääle. Seda näitasid 1990. aastatel ameerika neuroteadlase, muusiku ja kirjaniku  Daniel Levitini ning ta kolleegide tehtud katsed.

Kust ime pärast ometi tuleb see aju võime üles korjata viis ja helikõrgus, mis tähtsust on sel olnud meie arengus selleks, kes me praegu oleme? Ameerika neuroloog ja muusikakirjanik Oliver Sachs arvab, et kõlakoda meie peas stimuleerib meie närvisüsteemi üsna haruldasel moel ning sel on seega meie elus oluline osa. Ta kirjeldab oma raamatus „Musicophilia” näiteks välgunoolest tabatud meest, keda haaras vastupandamatu soov klaverit mängida, ja naist, kes saab rabanduse, kui kuuleb Napoli laulukesi.

Need on muidugi äärmuslikud näited. Ja selliseid võib leida ka kuulsate inimeste eluloost: Galileo Galilei olevat näiteks ajastanud oma eksperimente ning mõõtnud ajavahemikke vaid endamisi lauluviise ümisedes, mitte pendli abil.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming