JUKEBOX – KUUEKÜMNENDAD – THE animals

Vello Salumets

Põhja-Inglismaal Newcastle’is loodud The Animals oli 60ndate keskel inglise rütmibluusi bändidest üks paremaid. Ansambli solist Eric Burdon laulis hämmastavalt negriidses stiilis ja kogu bändi repertuaar andis tunnistust afroameerika muusika heast tundmisest. The Animals mängis Bo Diddley, John Lee Hookeri, Chuck Berry ja Ray Charlesi lugusid raevuka agressiivsusega ja on väidetud, et need esitused põhinesidki rohkem fiilingul kui mänguoskusel, kuna bändi liikmed (välja arvatud orelimängija Alan Price) olid üsna keskmise tasemega pillimehed. Nad ei kirjutanud ise kuigi palju laule, kuid oskasid see-eest valitud paladele teha väga häid arranžeeringuid. Kuigi ameerika rütmibluusi mängisid pea kõik tollased briti bändid, ei üritanud The Animals iial teha paladest popvariante. Ansambli eesmärgiks oli võimalikult originaalilähedane tõlgendus.

Laulja Eric Victor Burdon (1941) oli kiindunud mustade muusikasse juba noorpõlves tänu plaatidele, mida alumise korruse meremees talle USAst tõi. Pärast kooli lõppu õppis Burdon graafikuks, kuid leidmata tööd, pidi end elatama päeval postiljoni ametiga ja õhtuti laulmisega ansamblis The Pagans. 1962. aastal liitus ta The Alan Price Comboga. Sellesse bändi kuulusid pianist Alan Price (1942), kitarrist Hilton Stewart Patterson Valentine, bassist Bryan James “Chas” Chandler ja trummar John Steel. Alan Price’i juhitud bänd alustas 1960. aastal jazziga, kuid siirdus siis rock’n’roll’i, bluusi ja rütmibluusi juurde. The Alan Price Combo suurimaks saavutuseks jäi ülesastumine Inglismaal tuuritanud Jerry Lee Lewise taustabändina. Pärast Burdoni kaasamist võeti uueks nimeks The Animals. Arvatakse, et The Animals sai oma nime tänu metsikule lavaesinemisele, kuid tegelikult laenas Eric Burdon selle kohaliku jõugupealiku hüüdnimest Animal Hog.

The Animalsi põhiareeniks sai Newcastle’i Club A Go-Go ja peagi ilmus ka esimene EP. See plaat sattus EMI produtsendi Mike Mosti kõrvu, kes sõitis Londonist teda huvitama hakanud ansamblit kuulama ja 1964. aasta jaanuaris kirjutati alla plaadileping.

Esimesena salvestas The Animals traditsionaali “House Of The Rising Sun”. Kui rääkida veidi selle laulu taustast, siis muusikaloolaste arvates on tegu hästi vana inglise meloodiaga, millele lisasid üsna karmi teksti hiljem ameeriklased Georgia Turner ja Bert Martin. Vanim salvestis pärineb aastast 1934, kus esitajateks Clarence Ashley ja Gwen Foster. Eriarvamusel ollakse aga selles, kas niisugune maja New Orleansis ka tegelikult on eksisteerinud. Selle linna reklaamibuklet väidab, et aastatel 1862–1874 oli seal tõesti Tõusva Päikese nimeline bordell, mille nimi olla tulnud prantslannast bordellipidaja Marianne LeSoleil Levanti perekonnanime järgi, mis tõlkes tähendab “tõusev päike”.

The Animals kasutas salvestusel bluusimehe Josh White’i 1944. aastal ilmunud plaadil olnud teksti, tehes palast ainult kaks ülesvõtet, millest esimene osutus plaadikõlbulikuks. EMI bossid aga otsustasid singlit müüki mitte lasta põhjusel, et Animalsi variant oli nende arvates liialt intensiivne ja veniv. Tegelik põhjus oli aga see, et lugu kestis üle nelja minuti ja nii pikki laule raadiotes tollal ei mängitud.

Seepärast salvestas bänd esiksingli tarbeks kaverid paladest “Baby Let Me Take You Home / Talkin’ ‘Bout You”. Plaat jõudis 1964. a aasta varakevadel Briti tabelis 21. kohale ja pärast seda, kui Animalsil oli võimalus esineda koos Chuck Berryga Inglismaa turneel, otsustas EMI katsetuseks müüki paisata ka “House Of The Rising Sun’i”. Sama aasta suvel tõusis singel nii Briti tabeli kui peagi ka Billboardi tippu. Lühikese ajaga müüdi seda üle viie miljoni eksemplari ja The Animalsist oli saanud teine briti bänd pärast biitleid, kes vallutas USA tabeli tipu.

“House Of The Rising Sun” mõjutas väga paljusid maailma muusikuid. Näiteks Bob Dylan on öelnud, et kuulanud ära Animalsi variandi, mõistis ta, et just niimoodi peabki folkmuusikat esitama. Ta loobus akustilisest folgist ja siirdus elektrilise folkrock’i juurde. “House Of The Rising Sun’il” oli, muuseas, väga suur tähtsus ka eesti biitmuusika kujunemisel (seda mängisid vist kõik meie 60ndate ansamblid). Originaalis kõlav Alan Price’i orelisoolo andis aga impulsi klaveri või oreli kaasamiseks tavapärasesse koosseisu “kolm kitarri ja trummid”.

Animalsi järgmisel singlid olid samuti edukad. Olgu siin mainitud niisugused edetabelitesse pääsenud kaverid kui “I’m Crying”, “Don’t Let Me Misunderstood” ja “Bring It On Home To Me”. Kokkuvõttes oli The Animals peale Inglismaa soositud ka USAs.

Siis aga teatas Alan Price ühtäkki, et pelgab lennusõitu ja läheb bändist minema. Vaevalt oli siin tegemist ainult lennukartusega ning tegelikud põhjused võisid peituda hoopis maisemates asjaoludes. Esiteks mängis ehk rolli Price’i ülemäärane alkoholitarbimine. Teiseks põhjuseks võis olla see, et Animalsi ühisarranžeeringus sündinud “House of The Rising Sun’i” plaadiümbrisele kirjutati vaid Alan Price’i nimi, et see jagaks saadava autoritasu hiljem kaaslaste vahel ära. Seda aga ei juhtunud. Kolmandaks tekkisid Price’i ja Burdoni vahel lahkhelid, kumb on ikkagi bändi liider.

Seepärast otsustas orelimängija bändist lahkuda, moodustades hiljem uue koosluse The Alan Price Set. Tema asemel sai Animalsi klahvpillimängijaks Dave Rowberry. Uue koosseisuga salvestatud “We’ve Gotta Get Out Of This Place” oleks äärepealt jõudnud taas Briti tabeli tippu, kuid jäi pidama 2. kohale. 1965. aasta sügisel jõudis TOP 10 hulka suurepärane singel “It’s My Life”, kuid siis lõppes The Animalsil leping EMIga. Plaadifirma pakkus küll pikendust, kuid bänd keeldus. Siin mängis olulist rolli Eric Burdon, kes polnud rahul lugudega, mida firma salvestamiseks välja pakkus. Tema tahtis teha autentset bluusi. The Animalsi krahmas kiiresti oma katuse alla Decca/London Records, kes lubas ansamblile suuremaid loomingulisi vabadusi.

Uues plaadifirmas ilmunud järgmine singel, vanast ja üsna karmist vanglateemalisest bluusist “Inside – Looking Out” kaver, jõudis 1966. aastal küll Briti tabeli 12. kohale, kuid siis otsustas bändi trummar John Steel pulgad nurka visata ja tema asemele astus Barry Jenkins. See aga oli loomingulises mõttes Animalsi jaoks juba korralik mõra, mida suurendas veelgi solist Eric Burdoni uimastilembus. 1966. aastal jõudis tabelisse veel “Don’t Bring Me Down”, kuid sama aasta suvel pani pilli kotti ka bassimängija Chas Chandler. Mis tähendas, et The Animals läks laiali.

Eric Burdonil ei jäänud üle muud, kui moodustada uus bänd The New Animals. Selle psühhedeelse orientatsiooniga ansambli koosseisus mängisid mitmed hiljem tuntud muusikud, üheks neist ka hilisema maailmamainega bändi The Police kitarrist Andy Summers. The New Animalsi tipuks jäid 1967. aasta suvel TOP 10 hulka jõudnud hipilaulud “San Franciscan Night” ja “Monterey” ning sõjavastane “Sky Pilot”. Siis otsustas laulusolist Eric Burdon ka selle bändi laiali saata, et alustada soolokarjääri.

Suhteliselt lühikest aega tegutsenud The Animals ei pälvinud kriitikutelt tegelikult iial sellist huvi, kui ta oleks väärinud. Pieteediga vanu bluuse tõlgendanud ansambel polnud meedia arvates ilmselt nii värvikas ja huvitav kui näiteks The Rolling Stones, hoolimata sellest, et Mick Jagger oli bluuside laulmisel Eric Burdoni hingestatud esitusega võrreldes pigem poisike. The Animals näitas oma singlite ja sügavale mustade muusikasse sukelduvate LP-albumitega, et bluusil ja rütmibluusil on lai kandepind nii valgete ameeriklaste kui eurooplaste hulgas.

Vana koosseisuga The Animals üritas veel aastatel 1976 ja 1983 omaaegsete hittide töötlusega teha come back’i, kuid see kirglikkus ja sisseelamine, mis vaimustas 60ndate keskel miljoneid kuulajaid, oli paraku haihtunud olematusse.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming