„Jazzkaar” kirikus, mustas kastis ja kontserdimajas

Kaur Garšnek

Kui muusikakriitik „Jazzkaarele” jõudis, olid kontserdid juba alanud.  Feel good koraalid    Üsnagi sobivalt sain festivali esimese mulje ülestõusmispühal (24. IV) Oleviste kirikus, kus oma bändiga esines lauljatar Rebecca Kontus uue plaadi materjaliga, mis kujutab endast vaimulike koraalide töötlusi. „Jazzkaarest” on õigusega räägitud kui piiride sulandajast ning siin oli nüüd järgmine crossover – sekulaarne  muusika ja vaimulik sisu. On jumalakojas ennegi jatsu kuuldud, kuid kiriku institutsionaalset kohalolu tuletasid antud juhul meelde kirikuteenistuja avasõnad, samuti lähendas üritust jumalateenistuse formaadile virtuaalne „laululeht”, s.t Powerpointi slaidid kirikuseinal. Ka mõnest lauljatari kommentaarist võis välja lugeda, et etteaste kontseptsiooni pidi kuuluma ühislaulmise võimalus, mis aga paraku ei realiseerunud. Koraalide lihtne ja sugestiivne rütm koos meloodiaga oli paljudes lugudes „laiali tõmmatud” ja džässiskeemidele sobivaks seadistatud, millega asja mõte mulle suuresti kaduma läks.       

Teine põhjus võis seisneda selles, et lugude helikeel, iseenesest küll ilus ja selge põhjamaineeuroopalik, oli (mõne erandiga) küllalt „hedonistlik” ja vastuoluvaba, paiguti lausa lounge’ilik (tiheda struktuuriga mažoorsed kooskõlad ja nendel põhinevad liikumised) – siit mõni samm edasi oleksid juba Sõnajalad. Kristluses on ju keskseks elemendiks küll rõõmusõnum ja lunastus, kuid vähemalt teoloogilisest perspektiivist on ühtlasi tegemist kannatusereligiooniga, leidub sisepingeid lõpliku ja lõpmatu vahel jne. Sel kontserdil ei paistnud aga kusagilt kannatuse-metafüüsika sabaotsagi  ning motiivikordustel rajaneva ekstaatilise juubeldamiseni ka ei jõutud. Kuigi kuueliikmeline džässkoosseis oli kiriku akustikaga üsna viisakalt kokku seatud (kui jätta kõrvale mõned trummikolinad), sobinuks arvatavasti etteaste siiski paremini mõnele (nii heli kui tähenduslikkuse poolest) neutraalsemale lavale.       

Helimaastikud mustas kastis       

Järgmisel päeval (25. IV) sai Kumu auditooriumis jälle kuulda Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa elujõulist projekti UM A, kes sedapuhku esines koos perkussionisti Andi Pupatoga (Nik  Bärtschi ansamblist Ronin). Viimane tekitas helimaastikele ja improvisatoorsele pillimängule lisaks nii elektrooniliste kui akustiliste vahenditega dub-techno’likke rütmimustreid ja ruumi lõhestavaid bassisagedusi, mis tulid UM A niigi meeldivale kõlapildile ainult kasuks, ning lõid paralleele mh Biosphere’i, Monolake’i ja isegi Kraftwerkiga, samuti nt Brian Eno albumiga „Shutov Assembly”. Ning nagu sellest olnuks vähe, tõmmati kontserdikülastaja teadvus  pahupidi ka visuaalselt: taanlane Casper Obro joonistas muusika kulgemisega haakuvalt ekraanile moonduvaid visuaale, mis meenutasid kord kiirgavaid mäeahelikke, kord jääkristalle (kuid mitte hetkekski Winampi visuaaliat). Üldisest jahedates toonides helkivast psühhedeeliast eristus värskendaval kombel töötlus loost „Mu päev kaob”, mille soojendavates harmoonilistes järgnevustes põhiteema tuli kuuldavale Jürjendali naturaalkitarri saatel,  mida oleks tahtnud isegi rohkem kuulda. Niisiis üks mõjuv audiovisuaalne kogemus. Seejärel, veidi pärast kontserdi esimese poole möödumist, seadis end klaveri ja mikrofoni taha Siiri Sisask ning üheskoos UM Aga hakatigi esitama tema lugusid, mis said nüüd klaveri saatel korduvatele oktaavidele ja mõnele lisaintervallile juurde avarama kõlaruumi. See klaveri masinlik raiumine paigutus ka üsna hästi elektroonilise masinamuusika  konteksti, kuid sellest aspektist võinuks klaverisaade olla veelgi minimalistlikum. Mängida 20 minutit järjest kaheksandikes ühe oktaavi äärmisi noote olnuks performance, kuid sellele lisandunud elementaarne akordika paistis Jürjendali ja Saksa musitseerimisvabadust mõneti piiravat. Üllataval kombel lasti Sisask UM A universumisse alles lisaloos, kuigi minu meelest olekski olnud loogiline kasutada lauljatari laulu- ja häälitsemisvõimeid eeskätt improvisatsioonilises kontekstis. Kuid vahest ei suuda ma lihtsalt üle saada sellest, et klaverisaade võib olla, ütleme siis … väga lihtne.       

Lohetaltsutaja kontserdimajas 

Edasi läks kõik tõusvas joones. Libisedes nüüd  pelgalt ruumipuudusest tingituna üle teisipäeval (26. IV) toimunud vaheldusrikkast Aimla-Tafenau ja orgaanilise kõlaga David Liebmani kvinteti kontserdist (mis oli kahtlemata väärt iga seal veedetud minutit), tahan jõuda festivali tipphetkedeni. 

Esmalt muidugi Bobby McFerrini kontsert  (29. IV) puupüsti täis Nokia kontserdimajas. Nädal enne seda oli džässipublik tegelikult saanud kuulda ka vokaalivõlurit Michael Schiefelit, ent kui viimase etteaste toetus live-elektroonikale, siis McFerrinil polnud muid abivahendeid kui mikrofon, kerge kajaefekt helivõimenduses, veepudel ning tool, millel istuda. Või kas ikka oli nii? Esmalt paistis küll. McFerrin istus üksinda valgussõõris, tuues kuuldavale barokseid harmoonialiikumisi, kõikvõimalikke tämbreid kogu oma laia hääleulatuse raames, osutades sõnade ja mimeetiliste kujundite ning helikõrguse ja -tämbrite vahelistele tähenduslikele seostele, lähenedes asjale ühtaegu mänguliselt ja tõsiselt. Kuuldes hetkiti klubimuusikalikke bassikäike kõrvuti ei tea kust välja ilmunud trummirütmidega, tekkis mõistagi paralleel beatbox’iga, kuid sellest paradigmast väljusid näiteks keerukad harmoonilised järgnevused, mida kuulates tekkis vaimusilmas kujutlus  midi-kontrollerist, millega mõni lavatagune klahvkamees seda McFerrini-nimelist inimsüntesaatorit parajasti juhib. Õigupoolest polnud küsimus siiski loomulike helide imiteerimises ega ka keerukates või hoopis geniaalselt lihtsates seadetes, ei selles ega tolles, vaid hoopis isikupärases loovuses, mis kõik need elemendid nutikalt kokku sidus.       

Sellest personaalselt hingestatud olekust tulenevalt ei olnud McFerrin tegelikult oma etteastes üksi, vaid tema „käsutuses” oli kogu publik. Vahetamata auditooriumiga formaalselt sõnagi, õnnestus tal esmalt saada publik kolmel häälel rütmiliselt ümisema mažoorset kolmkõla, mille toonikat artist seejärel vastavalt meloodia kulgemisele jooksvalt vahetas, nii et kaasalauljad said osaleda aktiivselt muusikalises arengus. Siis vaid üks käeviibe – ning  publik vaikis. Seejärel muudeti publik svingibändi puhkpillirühmaks, kellele McFerrin ise tegi walking bass’i. Siis anti ka sõnaline osa publiku kätte ja Bachi-Gounod’ „Ave Maria’s” esitas McFerrin harmooniapartiid. Edasi kutsuti publikust lavale duetipartneriteks paar tantsijat ja lauljat, et üheskoos improviseerida (kusjuures valimist ilmnes, et keskmine eesti naine on eesti mehest märksa musikaalsem … või siis enesekriitilisem). Jaotanud nüüd lava mõtteliselt  „klaveriklahvideks”, pani McFerrin neil ringi hüpeldes publiku sobivaid noote laulma, mille kohale siis konstrueeris ülejäänud muusikalise sisu – kusjuures niipea kui kuulajad-lauljad helistikku tabasid, sai seda „klaviatuuri” ka käigu pealt pikendada. Viimaks toodi lavale õpitubades moodustatud neljahäälne koor, kellega McFerrin eeslaulja ja koori printsiibil musitseeris.   

      Hiljem, spontaanses küsimuste-vastuste voorus selgus ka McFerrini magnetismi saladus: ta lihtsalt usub, et muusikaga on võimalik maailma paremaks muuta, ning näeb oma ülesannet selles, et võimalikult paljude inimestega koos laulda ja avada inimeste musikaalsus  kui kommunikatsioonikanal. Kusjuures tema sõbralikule avatusele ei lisandunud mingit võltspaatost ning „Don’t Worry Be Happy” jäi ka kuulmata, kuigi kõlasid mitmed teised lööklaulud (nagu McFerrini „Drive”, biitlite „Blackbird”, Chaplini „Smile”). Hiljem kuulsin, kuidas McFerrin olevat oma õpitoas andnud definitsiooni improvisatsioonile kui sellisele – simple emotion („puhas emotsioon”). 

Lõpp hea, kõik hea 

McFerrini kontserdi järel sai õhtul veel Rock Cafés kuulda Dana Leongi koosseisu Milk & Jade, mis balansseeris põhiliselt rokkmuusika ja hiphopi vahelisel alal (kohati nagu Rage Against The Machine, kohati nagu Cypress Hill), kuid mida oli heliprobleemide tõttu raske kuulata  (palju kumisevaid madalaid, kiledad kõrged, vähe keskmisi). Hiljem aga astus üles Luksemburgi funk-bänd Funky P, kelle etteaste oli igati tabav, täpne ja energiline – kui jätta tähelepanuta hüperaktiivne frontman, kes pärast särgi seljast koorimist oli terve õhtu valmis ka nahast välja pugema, et ainult saada hõredat publikumassi küll käsi lehvitama, küll lava ette või peale tulema või siis lihtsalt häälitsema. Siit moraal, mis enamikul juhtudel kehtib: mikrofon on lauljale laulmiseks.        McFerriniga võrreldavaks elamuseks jäi aga kahtlemata Richard Bona kirju koosseisuga kvinteti etteaste festivali viimasel päeval (30. IV). „Jazzkaarel” oli Bona juba kolmandat korda, kuid loodetavasti ei jää ka neljas tulemata. Muusikalises plaanis oli tegu tõelise kultuuride sulatuskatlaga, kuhu visati kokku rohkelt Aafrika pärimusmuusikat, Lähis-Ida kõlasid, funk’i, svingi, jazz-fusion’it, afrokuuba rütme ja isegi new age’i. Eri mõjud sidus kokku Bona pehmekõlaline vokaal, mis ometi kostus näiteks mulle, kes ma istusin esimeses reas, ka ilma mikrofonita kõrva – ansambel mängis paljudes lugudes tõesti äärmiselt vaikselt, seda isegi väga rütmiliste palade puhul. See aitas tekitada teatud positiivset pinget, mis kandis  kuni kontserdi lõpuni välja, leides aeg-ajalt ka ajutise lahenduse äkilisemates lugudes, millest meeldejäävaimaks osutus Jaco Pastoriuse jazzfusiontulevärk „Teen Town”. Nimetatud pala puhul tuli ka selgesti välja, miks Bona basskitarril on viis keelt – tal on ju ka viis sõrme, millega mängida. Kuid üldises plaanis jäi kõrva pigem Bona tagasihoidlikkus oma mängutehnika eksponeerimise osas ja sedavõrd suurem innukus vokaalse sõnumi edasiandmisel, olgu siis bändikoosseisus,  soolona või improvisatsioonina basskitarri saatel.     

Eraldi äramärkimist väärib ka Bona suhestumine publikuga, mis oli täiesti kõrvutatav McFerrini karismaga. Lisaks muusikalisele huumorile viskas artist lugude vahel oma sundimatul moel pidevalt villast ning kohati need tasandid ka põimusid. Näiteks ühel hetkel õnnestus Bonal meelitada publik üht muusikalist motiivi kaasa laulma ja siis vahelehõikumiste kaudu väikestviisi temaga dialoogi  pidama, seejärel palus ta laulda ainult naistel, viimaks aga üle neljakümnestel naistel, mille peale kaasalaulmine katkes nagu noaga lõigatult. Nali toimis tänu sundimatule õhkkonnale, mille kujundamisel polnud sugugi vähe tähtis osa Bona elurõõmsal ja tundlikul helikeelel ja intensiivsel esitusel. Nii et kui see oleks olnud ka ainus hea „Jazzkaare” kontsert, oleks festival ikkagi korda läinud. Kuid seda see mõistagi ei olnud. Nimelt ainus.