Jazziaasta 2009 lõpetas vilgas viiulijazz

Joosep Sang

Aastalõpumõtted Lõppenud jazziaasta pakkus eesti publikule hulganisti häid kontserte nii kodustelt kui ka külla tulnud muusikutelt, nagu ka häid plaate. Viimastest tulevad meelde eelkõige Kristjan Randalu igas mõttes maailmaklassiga „Desde Manhattan” ja Kadri Vooranna võimas debüüt „Tunde kaja”, aga ka Ain Agana ellukutsutud soome-eesti kvarteti „Pictures”, Šveitsis elava eestlanna Ingrid Lukase „We Need To Repeat”,  ansambli Ajavares „Ulmama”, Oleg Pissarenko „Prii lapse ilm” ja veel nii mõnigi. Kõiki neid on kuulatud ja kiidetud. Elusaid elamusi pakkusid muusikafestivalid, nii vähemad kui suuremad, meie maastikul hiiglase mõõtu „Jazzkaar” eelkõige. Tõsi, viimasel vaimustas allakirjutanut kõige rohkem hoopis Portugali fadista Ana Moura, kelle muusikas pole grammigi jazzi. Kuid see, et jazzifoorum pakub juurtemuusikat, etnopidu rokki  ja klassikafestival klubibiite, ei vapusta enam kedagi. Festivalide kõrval on märgata veidi ka klubielu: regulaarsed jazzikontserdid NO99 Jazziklubis (korraldajaks Eesti Jazzliit), Clazzis, Teatri Puhvetis ja mujalgi, ka teistes linnades.

 Kõige selle rõõmustava juures tuleb nentida, et eesti jazz ei ole suuri arenguhüppeid teinud ega hubasest-tubasest ringist välja murdnud. Kuigi on üksikuid rõõmustavaid näiteid, nagu juba mainitud Kristjan Randalu kõrge  lend (aga Randalu on muusikuks sirgunud Saksamaal) või Robert Jürjendali ja Aleksei Saksa duo UM A esinemine mainekal Londoni jazzifestivalil, pole meie muusikud rahvusvahelise jazzielu „grupipildile” jõudnud. Norras on vähem kui viis miljonit elanikku, kuid sealne jazz on üleilmne fenomen ning muusikuid, keda rahvusvahelisel jazziareenil tuntakse ja imetletakse, on mitukümmend. Maailmas tuntud ja tunnustatud eesti muusikud on aga  eranditult tegevad akadeemilise muusika sfääris. Kahtlemata on raha kõikvõimas ning õppeja loometingimustest ning turundusest sõltub palju, kuid läbilöögi peamised eeldused on ikkagi isikupära, pühendumine ja mängutehniline meisterlikkus. Telesaate stuudiobändis mängides ning pop- ja estraadilauljate taustal bossanoovat veeretades manduvad kõik kolm, aga paraku sellega eesti jazzmuusikud sageli tegelevad. Asjaolude ja kitsa horisondi sunnil,  selge see.     

Aastalõpuelamus

Minu teine ere kodumaine kontserdielamus on üsna värske. Selle sain 16. detsembril, mil esines „Jõulujazzi” peakülaline, prantslasest  jazzviiuldaja Jean-Luc Ponty. Ponty tegi endale nime juba seitsmekümnendatel, koos Frank Zappa, Chick Corea, John McLaughlini ja teistega erutatud elektrilisele jazzile teed rajades. Hiljem on mulle väga meeldinud afro-fusion’i võtmes album „Tchokola” (1991) ning koos bassist Stanley Clarke’i ja kitarrist Al DiMeolaga salvestatud „Rite of Strings” (1995), kuid Ponty hilisem looming pole mu radarile jõudnud. See paneb veidi piinlikkust tundma, sest 67aastane muusik on nii mängija kui ka heliloojana endiselt väga heas vormis ja lood tema viimaselt plaadilt „Acatama Experience” (2007), mida oli kavas rohkelt, kinnitavad, et Ponty sageli minimalistlike kordusmotiividega muusikas on alles tark tasakaal põneva keerukuse ja kuulatavuse vahel. Jean-Luc Ponty kontserdi peamine võlu polnud tema viiulikunst, vaid neljaliikmelise ansambli perfektne kõlapilt ja koosmäng. 

Trummar Damien Schmitt ja pianist William Lecomte said piisavalt ruumi, et näidata oma maitsekat mängu, kuid kõige enam pani imestama ja vaimustuma bassist Guy Nsangué Akwa. Nagu Joe Zawinuli ansamblist kuulsaks saanud Etienne Mbappé ja hetkel võib-olla maailma esibassisti tiitlit vääriv Richard Bona, on ka Akwa pärit Kamerunist. Tema vaheldusrikas, eksaktne, mobiilne mängulaad on nii köitev, et sellest saaks kirjutada eraldi artikli.  Pontyga mängib mees plaadi „Tchokola” salvestamisest saadik; Tallinnas esinenud nelik on koosmängu lihvinud pikal tuuril läbi Euroopa, USA ja muu maailma. Nii polegi ime, et arvukas publik lahkus ligi kaks tundi väldanud kontserdilt rõõmsa ja rahulolevana.