Inimhäälest ja selle varjundirohkusest ehk Millest sünnib lavastus?

TIIU LEVALD

Pisukese kogemuspagasiga Gèraldine Kuusik-Casanovale on jäänud Poulenci tragöödia rikkad tagamaad tabamata eeskätt just häälevarjundite aspektist.

Pisukese kogemuspagasiga Gèraldine Kuusik-Casanovale on jäänud Poulenci tragöödia rikkad tagamaad tabamata eeskätt just häälevarjundite aspektist.

Liina Viru

Selline mõttelõng hakkas kerima EMTA ooperistuudios lavale toodud Francis Poulenci Jean Cocteau’ näidendi ainelise lüürilise tragöödia „Inimhääl“ 31. mai etendusel (esitajaiks olid sopran Gèraldine Kuusik-Casanova ja Piia Paemurru klaveril, lavastaja Auri Jürna; sopranile oli lavastus osa doktori-, lavastajale magistritööst). Samale teemale juhtis mõtted juba 26. mail Lennuki tänava poollagunenud kütmata maja teise korruse kahes toas etendunud Aleksei Tolstoi, Ene Mihkelsoni ja paavst Innocentius III tekstidest (Vello Salo tõlge) komponeeritud „Rästik“ (mängijaiks Marje Metsur ja Maarja Mitt, lavastajaks Lauri Kaldoja). I-le pani punkti 6. juunil William Shakespeare’i ja Felix Mendelssohn Bartholdy „Pööriöö uni“ (Georg Mere ja Anu Lambi tõlge, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo stsenaarium, lavastus ja kujundus). Mind intrigeeris kõigis kolmes lavastuses kaks teineteisest tihedalt sõltuvat nähtust: inimese hääl kui interpreedi (olgu laulja või näitleja oma) tööriist ja lavastaja fantaasia, mis ilma selle tööriistata ei lendaks vist peaaegu kuhugi. Ehk üksnes Saša Pepeljajevi kehakeele mängumaa ei vaja inimhääle osalust, kuid see on juba teine teema ja jäägu tantsujumalanna Terpsichore otsustada.

Inimhääles peituvad meeletud varud: siin on rõõmu, valu, kurbuse, meeleheite, vaimustuse, kire, vihkamise, leebuse, ükskõiksuse varjundeid. Sellele lisandub ka keha kaasamine, resonantsi otsingud endas ja ruumis, siin on forte fortissimo ja piano pianissimo ning nende vahele jäävad dünaamika mitmeplaanilised võimalused. Siin on karjatused ja sosinad. Sellele müsteeriumile lisandub veel üks äärmiselt oluline faktor – keele muusika. Ja minu kõrvale ei ole taas vahet, kas on tegemist laulu- või sõnalavastusega! Nii lauljal kui ka näitlejal on kasutada meeletu värvipalett, vahet on vaid niipalju, et laulja peab ka noodid selgeks õppima. Siinjuures pakub huvi Renée Flemingi mõtteavaldus ajakirja Opera Now mainumbris, kus ta toonitab, et tänapäeval ei peaks kostuma häälest rahvusliku kooli omapära, vaid et „… parim hääl on unikaalse tämbriga …“.

Inimhääl“. Alati on publiku hulgas istudes põnev mõistatada, mida lavastaja on tahtnud meile öelda. Kui kirjanduslik materjal (näiteks Cocteau’ näidend) on hea ja helikeel (nagu Poulencil) äärmiselt põnev ning osatäitja (laulja) kirglik, siis on ju vähemalt pool lavastusest paigas. Auri Jürna on loobunud autori remarkidest (puudub telefon ja selle pikk juhe, mis mängib tragöödias fataalset rolli) ning pakub vaatajale oma visiooni. Laest alla rippuvatel kujuteldavatel pildiraamidel (?) on mitmeti mõistetav funktsioon. Mulle kangastus üks võimalustest: naine, kelle armsam on pärast kaheksat õnnelikku aastat hüljanud, hävitab minevikupilte, päästes neid järk-järgult lahti kinnitusniitidest.

Poulanci lüüriline tragöödia on peibutanud paljusid lauljaid, aga pean tunnistama, et noorele ja alles pisukese kogemuspagasiga Gèraldine Kuusik-Casanovale on jäänud selle meeletult rikkad tagamaad tabamata eeskätt just häälevarjundite aspektist – see oskus tuleb aastatega, küpsemisega. Küll aga tuleb hinnata lauljatari kirge ja lavastaja head vaistu osatäitja meeleolude kujundamisel. Kindlasti aitas siin kaasa erakordselt intensiivne ja peenekoeline klaveripartii Piia Paemurru esituses: dünaamika skaala ja dramaturgilise liini crescendo’s kulminatsiooni viimine oli muljetavaldav ja tragöödia lõpp liigutas pisarateni.

Rästik“ on lavale jõudud kolme inimese koostööna. Lavastaja Lauri Kaldoja on ülima lugupidamisega suhelnud kahe eri generatsiooni kuuluva näitlejannaga – Marje Metsuri ja Maarja Mitiga. Kirjanduslik materjal on kolme peale orgaaniliseks tervikuks põimitud ja lagunenud maja interjöörist on saanud mõjus kaasmängija. Muusikavalikus tabasin midagi tarkovskilikku. Pidamata end pädevaks lavastust analüüsima, soovin sellegi puhul rääkida näitlejate häälekasutusest. Mäletan aastatetagusest ajast, kui Tallinna konservatoorium tegutses Suvorovi puiestee korterelamutes, Metsuri kähedat häält. Estonias oli siis teoksil Bernsteini „West Side’i loo“ lavaletoomine selle kursusega ja jutuaineks ka äärmiselt temperamentse Metsuri häälematerjal. Nüüd meenutas ta ise Kuku raadio saates „Külaline“, et oli toona laulnud Võrumaal mitme ansambliga – ju siis polnud häälekasutus just kõige soodsam … Seda enam hämmastas, kuivõrd jõuline ja värvikas oli tema hääl nüüdses lavastuses. Järeldus saab olla vaid üks: töö ja mõttemallid, mis tulevad inimese sisemusest ja küpsevad aastatega, saavad värvida ja vormida häält just nii, nagu nõuavad rolli tekst ja emotsioonid. Maarja Mitt kuulub näitlejana Metsuriga ühte veregruppi: tema kirglik silma­vaade, kehakeel ja hääl on selgelt sündmuste ja üleelamiste teenistuses. Lavastaja leidlik lahendus, kahe ruumi peegli abil nähtavaks tegemine, seadis näitlejad nõudlikku olukorda. Kogu tekst pidi kanduma mõlemasse tuppa. Ja peab tunnistama, et see võte õnnestus. Loodan väga, et sellele ilmselgelt entusiasmil põhinevale lavastusele leitakse veel mänguvõimalusi ja antakse noorele näitlejale aega ka hääle dünaamika rikastamiseks.

Pööriöö uni“, Shakespeare’i ja Mendelssohni „Suveöö unenäo“ äärmiselt põnev tõlgendus, pakatab sensatsioonihõngust ja intrigeerib eriti päevasündmuste taustal. Jäägu selle tehnokraatiast pakatav lavastuslik külg asjatundjate lahata. Mind huvitas taas inimhääl, see, kuivõrd on lavastajaid inspireerinud see imeline pill, aga ka Mendelssohni muusika ning Shakespeare’i sõnamäng ja -kõla. Mõjusaima emotsiooni andis mulle ikkagi muusika ERSO ja Olari Eltsi interpretatsioonis. Avaldan tunnustust ka kaameratööle: muusikud kuvati suurele pallile ülitäpselt partituuri jälgides. Väga õnnestunuks pean ka lauljate valikut, sest Arete Teemetsa ja noorukese Kadri-Liis Kuke interpretatsioon on romantiline ja tabab ajastu stiili. Eriti lummavalt kõlas Teemetsa hääl teose lõpus – selge, puhas, klaar ja sillerdav.

Peaaegu alati on mind hämmastanud Ene-Liis Semperi ammendamatu fantaasialend. Esimesena meenub aastate­tagune Vanemuise lavastus „Verevennad“, seejärel Erkki-Sven Tüüri „ Wallenberg“ ja viimasest ajast „Minu naine vihastas“, mida näidati ka Avignonis. Sellegi lavastuse puhul huvitas mind, mil määral on lavastajad Semper ja Ojasoo lähtunud inimese häälest. Olen teatris NO99 näinud päris mitmeid lavastusi ja sageli imetlenud Marika Vaariku hääle nüansirohkust, energeetilist laengut, sugestiivsust – see on sageli raputanud lausa viimse hingesopini. „Pööriöö unes“ on seda rikkust kasutatud vaid kaadritaguse tegijana. Teatriloost on teada, et Pinna-Altermanni ajastul sai Puckist Hilda Gleseri esituses staarroll. Draamateatri „Suveöö unenäost“ mäletan Maria Klenskaja krutskirohket, lustlikku ning väga värvika häälega intrigeerijat Pucki. Nüüdses lavastuses on näitlejad pandud ekstreemsesse olukorda ja jääb vaid imetleda, et näiteks Helena Pruuli suudab rulalaual võimeldes ja katkematult näo kohal olevasse kaamerasse vaadates anda oma häälele nii intensiivse vabaduse ja kõlavuse, sõnadele aga tähenduse. Jörgen Liik sai õnneks suurema osa ajast seista omil jalul ja tema hääle­värvide arsenal nii Pyramuse kui ka Thisbe rollis oli lihtsalt vaimustav.

Siinses häälte rikkuse kontekstis ei saa lõpetuseks mainimata jätta Beethoveni „Missa solemnis’e“ suurepärast interpretatsiooni 9. juunil Jaani kirikus Tõnu Kaljuste juhatusel. Esitajaiks olid seekord ERSO, Latvija koor, solistid Aile Asszonyi, Helen Lepalaan, Olari Viikholm ja vaid üks laenatud laulja – tenor Markus Schäfer Saksamaalt. Me oleme selles vallas väga rikkad!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar