Hingavate orelivilede lummuses

ANNA HUMAL

XXX Tallinna rahvusvaheline orelifestival 28. VII – 7. VIII.

Ameerika ühe parima organisti James David Christie orelimäng tõi välja Tallinna toomkiriku ja Tartu Pauluse kiriku orelite erakordse võimsuse ning sügava vaikuse.

Ameerika ühe parima organisti James David Christie orelimäng tõi välja Tallinna toomkiriku ja Tartu Pauluse kiriku orelite erakordse võimsuse ning sügava vaikuse.

Erakogust

Iga riigi „oreliparki“ on talletatud selle maa ajalugu. Ajalooliselt rikastes riikides, näiteks Taanis, on säilinud üksikud eriliselt väärtuslikud pillid. Samas vahetati paljud, mille väärtust ei osatud hinnata, möödunud sajandi teisel poolel selliste vastu, mida organistid nimetavad nüüd igavaks. Eestis on enamik oreleid säilinud oma ajaloolisel kujul ja kõlaga, kuid ei saa öelda, et Eesti orelipark oleks täielik. Tartu Pauluse kirikus valmis möödunud aastal uus 56 registriga ja Eestis suuruselt viies Pascheni orel. Kauaoodatud kapitaalremont algas Tallinna Kaarli kiriku Walkeri orelil, mis on Eesti suurim. Tallinna rahvusvahelise orelifestivali põhiesinemispaika, Niguliste kirikusse, samuti Pärnu Eliisabeti ja Mustvee kirikusse on hiljuti lisandunud barokkorelid.

Õnneks pole Eesti orelid vait. Mitme orelimuusikasarja kaudu jõuavad kontserdid peaaegu iga väärika oreli juurde. Pärnu Eliisabeti kiriku kahele orelile keskendunud Pärnu orelifestival toimus sel aastal 14. korda. Kõige suurema kontsertide hulgaga on juba mitu aastat inimesi rõõmustanud EELK Kirikumuusika Liidu suvekontsertide sari. Väärikaim ja vanim on sel aastal kolmekümnenda eluaastani jõudnud Tallinna rahvusvaheline orelifestival, mis tõi kokku neli organistide põlvkonda, ulatudes festivali kunstilise juhi professor Andres Uibo 87-aastasest õpetajast Hans Gebhardist 17-aastaste noorteni. Kolm kümnendit vanaks saanud orelifestivali peateemaks on kujunenud orel, kõrvalteemadeks teised muusikainstrumendid ja vokaalesitused, üllatusmomentideks aga uudislooming.

Tavaks saanud „Praeludium“ ehk „Suur oreliöö Nigulistes“ sisaldas sel aastal orelimuusika kullafondist pärinevaid teoseid, mille üles astunud eesti organistid ise valisid ning suure pühendumuse ja säraga ette kandsid. Koori­orelil esitusele tulnud barokkmuusika lõi öisel kontserdil eriliselt särama. See orel kõlab kui väga vana hea pill, mis vajab restaureerimist.

Kuldsed Priit Aimla fanfaarid hüüdsid Niguliste tornist linnarahva tähelepanu, kuigi vabaõhukontserdi mõõtu nad kõrguse tõttu ei saavutanud. Avatseremoonia Tallinna toomkirikus ei toimu kunagi Eesti oreliisa, professor Hugo Lepnurme teoseta „Ouverture“ ja ka seekord kõlasid eesti motiivid piiskopliku organisti Kadri Ploompuu kindlakäelises esituses.

Avakontserdil nägi ilmavalgust juubelifestivali kolmest esiettekandest esimene – Valeri Petrovi süit „Ingel“, mis jääb kestma. Ettekande kordamineku tagasid Orthodox Singers ning oma ülesandega suurepäraselt toime tulnud organistid Ene Salumäe ja Toomas Trass. Vaatamata pillide omavahelisele kaugusele kujunes organistide koostöö nii üksteise kui ka kooriga võimsas akustikas erakordselt sujuvaks. Lauljate liikumine ruumis, heli eri kõrgustest ja külgedelt ning eriline dünaamiline paindlikkus viisid kuulajad justkui kaaluta olekusse ja juhtisid igaviku tajumisele. Sügavad meeshääled paelusid – vahel ka naishääli varju jättes –, kuid kindlasti mõjutas seejuures kuulaja asukoht ruumis.

3. VIII „Bachi galal“ esitasid sakslased Holger Gehring ja Hans Gebhard, hollandlane Peter van Dijk, ameeriklane James David Christie, Prantsusmaal elav armeenia päritolu Edouard Oganessian ja meie oma Andres Uibo nn suurel või väikesel orelil Johann Sebastian Bachi Vivaldi teostel põhinevaid kontserte. Taas lõi särama koorioreli mittevõrdne häälestus (Werckmeister III), kus mõned helistikud kõlasid erakordselt puhtalt. Holger Gehringi artikulatsioon suurel orelil oli eriti selge ja suure ruumi tõttu non-legato. Ka üksikregistri vaikne Adagio kõlas väga kaunilt. Gehringi sujuv ning virtuoosne manuaali- ja pedaalimäng pälvis ka soolokontserdil publiku erilise tähelepanu ja ülevoolava heakskiidu. Vahel aitab paremini „kuulda“ vaatamine, seejuures oli publikule abiks videotehnika.

Võrratult kõlasid ka Ameerika ühe parima organisti James David Christie soolokontserdid Tallinna toomkirikus ja Tartu Pauluse uuel Pascheni orelil. Kava oli koostatud paeluvalt: Jean Langlais’ karakterlood, Ethel Smithi põnevad koraaliprelüüdid ja Max Regeri koraalifantaasia tõid eriliselt välja mõlema romantilise oreli erakordse võimsuse ning sügava vaikuse.

6. VIII täitus Niguliste kirik üllatuslikult justkui filmimuusikaga: prantsuse organist Baptiste-Florian Marle-Ouvrard’i esituses kõlas Mikael Tariverdijevi muusika, sh orelisümfoonia „Tšornobõl“, milles oli tuntav slaavipärane joon. Jätkus laulvust, kuid samas kõlas efektidega täidetud katastroofimuusika, imiteerides plahvatusi, kiirgust ja ebainimlikku keskkonda. Muusiku improvisatsioonid olid täis kaasakiskuvaid rütme ja tundus, et Niguliste suur orel kõlas kogu festivali jooksul just nüüd kõige paremini.

6. VIII õhtune kontsert Jaani kirikus pakkus vastukaaluks valiku ilusat muusikat ja sisaldas rohkesti eri stiile. Kontratenor Ka Bo Chani sära ja Vladimir Milleri basso profundo moodustasid põneva koosluse. Vahel polnud küll alumiste nootide kõrgused selgelt tajutavad, kõrgem hääl kostis rohkem välja. Eriti kaunilt kõlasid samas nii Schuberti kui ka Uibo „Ave Maria“.

Pühapäeval, 7. VIII põimis Hortus Musicus Nigulistes tunnise kava maitsekaks tervikuks, milles üks lugu kasvas sujuvalt üle teiseks. Kavas said kokku kaasaegne atonaalne muusika ja tonaalsus: itaalia renessansshelilooja, vene muusika, Andres Uibo, Arvo Pärt, René Eespere ja juudi sünagoogimuusika. Vanade keelpillide kare tämber mõjus omanäolisena ja mittevõrdne häälestus tõi puhtad kolmkõlad eriti eredatena esile Pärdi muusikas.

Juubelifestivali lõppkontsert Estonia kontserdisaalis sisaldas kaht hämmastavat esiettekannet ja remonti küsiva oreli vingerpussi: kohe kontserdi algul jäi orel hüüdma ning õnnekombel sai kohal viibinud organist ja orelihooldaja Tiit Kiik hüüdma jäänud vile oreli sees ära parandada. Pärast vea eemaldamist jätkusid pimeda organisti Jean-Pierre Leguay’ improvisatsioonid, kusjuures oreliparandaja jäi oreli sisse – juhuks kui viga peaks korduma.

Leguay muusika kõlab isikupäraselt, sisaldades värve, mida nägijad näevad silmadega. See on justkui maailm, kus on erinevad kujud, looduse vormid, mõned kõverad, mõned ümmargused ja üllatavad hoovused. See maailm on kaootiline ja samas korrastatud nagu loodus. Paraku oleksid oreliimprovisatsioonid vajanud katedraalikaja, mida kontsertsaal ei paku. Improvisatsioonidele järgnes koorimuusika kõrgem pilotaaž Eesti Rahvusmeeskoori esituses ja Mikk Üleoja juhatusel, orelil mängis Piret Aidulo.

Kontserdi teises osas kõlanud Peeter Vähi viiulikontsert oli täidetud välja­kutset pakkuvate detailidega ja kõik teose osad mõjusid ka eraldi läbimõeldud tervikuna. Orkester mängis Andres Mustoneni juhatusel ilmekalt ja ka publikul oli üllatuslikult täita väike muusikaline roll orkestrantidega kaasa plaksutades. Mari-Liis Uibo rõõmust pulbitsev viiuliesitus oli raskemateski osades veatu. Viiulikontsert, mida helilooja kirjutas pool aastat ja mis valmis aprillis, suundub edasi Venemaale ja Ameerikasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar