Estradnaja ja serjoznaja

Igor Garšnek

Eesti muusikaauhindade üks nominente Pedigree. reklaamfoto

Lugesin just üht meili, mis saabus mu ametiarvutisse Eesti Fonogrammitootjate Ühingult. Sealt selgus, et ülehomme, 19. märtsil toimub Tartus Vanemuise kontserdimajas suurejooneline galaõhtu, kus antakse kätte iga-aastased suurejoonelised Eesti muusikaauhinnad. Pressiteade ütleb samas, et värvika auhinnaetenduse käigus, mida juhivad Aigi Vahing ja Koit Toome, saab näha-kuulda eesti artistide paremikku. Täpsemalt, et üles astuvad Chalice, Tõnis Mägi, Metsatöll, Siiri Sisask, Uno Loop, Noorkuu, Vaiko Eplik, Vanilla Ninja jt. Ning veel selgub samast meilist, et selle auhinnagala korraldab ja lavastab Tartu loov ühendus nimega Kultuurikaptenid koosseisus Jarek “Chalice” Kasar, Ain Mäeots ja Rein Pakk koos (tsiteerin) “usinate abilistega”.

Kuna asi tekitas kohe lähemat huvi, vaatasin ürituse “Eesti muusikaauhind 2006” nominente lähemalt. Et kes ja mis kategoorias kellega konkureerib ning millega on siis selline tähelepanu pälvitud.

Ja üks tõsiasi sai küll kohe selgeks: olgu tegemist aasta albumi, aasta ansambli, aasta mees- või naisartistiga, aasta uutest tulijatest rääkimata – on otsustuse aluseks ikkagi ilmunud plaadid või (aasta muusikavideo kategoorias) videod. Mitte edukad kontserdid või (näiteks klassikainterpreetide seas) konkursivõidud.

Seejärel vaatasin lähemalt seda nominentide pikka nimekirja ja oleksin juba peaaegu ohanud heameelest, kuna enamik nimedest, nende seas Chalice, Metsatöll, Ultima Thule, Hedvig Hanson, Liisi Koikson, Lauri Saatpalu, Tanel Padar & The Sun, Pedigree jt, esindavad vaieldamatult meie pop-rock-jazzmuusika hetkeseisu paremikku. Igaüks mõistagi oma ampluaas, kuid ka niisugusel tasemel, mille ühisnimetajaks võiks väga hästi olla “eesti pop-jazzmuusika hea tuntud kvaliteet”. Iseasi, hm, kellele ja kuivõrd väljaspool Eestit sellistena sama hästi tuntud kui meil. Ent see on, tõsi küll, juba eraldi küsimus, praegusest hetkeseisust lähtudes pigem turunduslik-kaubanduslik kui sisuline.

Ainult et siis, enne mu kergendusohke lõppu, langes pilk auhinnatavale kategooriale “aasta klassikaalbum”, kus nominentide seas CDd Heiki Mätlikult – Urmas Vulbilt “Sajand Eesti viiulimuusikat”, NYYD Ensemble’i ja ERSO salvestis Helena Tulve “Sulaga” ja Tallinna Keelpillikvarteti plaat, tegin mõttepausi. Tjah, ütlesin endamisi, see on ju väga hea valik, aga muud 2005. aasta klassikaalbumid – (nende seas Eesti Filharmoonia Kammerkoori “Baltic Voices 3”, Hortus Musicuse “Ave…”, Lepo Sumera “Seenekantaadi” postuumne väljaanne, Eesti Raadio topelt-CD kogumik eesti muusikast jt) – et kas need väljaanded ei saanudki konkureerida üheski muus kategoorias?

Ja siis küsisin eneselt: kas ei peaks vaatama neid Eesti muusikaauhindade kategooriaid pisut lähemalt ja terasemalt?

Vaatasin, ja mis selgus – 17 kategooriast ainult üks (!) oli pühendatud “klassikalisele muusikale”. Tähendab, et kui n-ö nõuka ajal oli muusika jaotus põhiliselt estradnaja ja serjoznaja (meie mõistes süvamuusika), siis nüüd, XXI sajandil on see mõtlemismall meil Eestis ju samaks jäänud. Rõhuga nagu sovetiajalgi estradnaja’le. Või kuidas muidu seletada kummalist tõsiasja, et ei aasta ansamblite ega aasta uustulnukate-artistide seas figureeri ühtki nime väljastpoolt popmuusika bisnise sissekäidud poolt. Eriti kui vaadata klauslit “aasta hittlugu”, et mida see tegelikult tähendab. Et kas üks või teine pophitt on, või siis tõesti pole võrreldav klassikahitiga (olgu nende seas Ülo Kriguli “JenZeits”, Eino Tambergi Tuubakontsert või Erkki-Sven Tüüri Viies sümfoonia, kõik läinud aastast)? Sõnaga, et kui üritus “Eesti muusikaauhinnad” on end juba kord tituleerinud “suurejooneliseks”, siis ei tohiks läbivale joonele mingeid erilisi “punktiire” ju vahele tekkida. Ja need siiski tekivad – miks siis ometi, küsin eneselt?

Aga miks eneselt küsida, pärigem pigem “kultuurikaptenitelt” mitte otseses (s.t korralduslikus), vaid ülekantud tähenduses. Kõigepealt seda, et mida nad oskavad Eesti helikunstis väärtustada ja mida mitte. Ja miks nad teevad ühte, ja teist hoopiski mitte.

Millegipärast arvan, et see popsimentaliteet, mida pea sajand tagasi Kitzbergi “Kauka jumalas” ja “Kosjasõidus” on tsipa naeruvääristatud, pole tegelikult kuhugi kadunud. Üldjuhul umbes nii, et mida rohkem glamuuri, seda parem. Üks väike erinevus tundub mõistagi siiski olevat: nüüd ei peida meie edetabelid mitte “vigaseid pruute” nagu hästi ammu, vaid jätab tähelepanuta pigem need “pruudid”, kes juba mõnd aega ka “rahvusvahelises õitsengueas”. Ja miks ometi, küsin eneselt teist korda?

Ja vastan ka – oh Püha Lihtsameelsus, ole sa tänatud ja teotatud. Tänatud selle eest, et kunagi paljude keeruliste sündmuste käigus, mil Alo Mattiiseni laulva ja poliitikute konkreetse revolutsiooni käigus nägi (taas)ilmavalgust meie vabariik, olid sa positsioonil, et “seda Eestit me tahtsimegi”. Ja nüüd, kallis Püha Lihtsameelsus, langed sa pigem juba teotatu rolli. Ning kas tahad teada, miks?

Sina, kallis Lihtsameelsus, näed ju ainult seda, mida sulle näidatakse. Sel kombel, armas Lihtsameelsus, jääb sulle päris suur osa eesti väärtmuusikast lihtsalt kuulmata-nägemata. Ja kui sedasi kõik see värk peaks edasi minema, siis nõnda see ju jääkski. Kas sa niisukest Eestit siis tahtsidki, Püha Lihtsameelsus?