Erik Satie intrigeeriv kontsertmaraton

IGOR GARŠNEK

Ansambel U: kontserdisarjas „URR“: Erik Satie „Vexations“ 18.–19. V Kultuurikatlas.

Kui sain teada, et ansambel U: kavatseb esitada Erik Satie 18–20 tundi kestva maratonteose „Vexations“ (tõlkes „alandused“, „ärritused“), siis mõistsin, et muusiku elukutse võib oma ohtlikkuselt olla võrreldav astronaudi või alpinisti omaga. Et musitseerida peaaegu ööpäev järjest, peab olema valmis milleks iganes. Hullumeelne ettevõtmine, eks ole?

Eks Erik Satie (1866–1925) ise oli ju ka paras hullumeelne kuju. Ühed pidasid seda Pariisi ekstsentrilist boheemlast tema eluajal geeniuseks, teised šarlataniks, kolmandad prohvetiks jne. Aga tema teravmeelseid ja intrigeerivaid kunstialaseid kõnesid, mida ta regulaarselt Montmartre’i kohvikutes pidas, käis Pariisi intelligents ikka ja jälle vaimustunult kuulamas.

Kuna Erik Satie oli väga hea pianist, siis on suurem osa tema (mitte eriti arvukast) loomingust klaveriteosed. Nende helitööde pealkirjad mõjusid omas ajas (s.t XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses) epateerivalt: näiteks „Bürokraatlik sonatiin“, „Ebameeldivad esseed“ jms nimetused pidid Satie kavatsuste kohaselt akadeemilist seltskonda šokeerima. Eks need intrigeerisid tõesti.

On teada, et üks omaaegne muusikakriitik kirjutas arvustuses mingi Satie teose kohta, et Satie’l polevat vormitunnet. Vastuse asemel komponeeris Satie klaveripalade tsükli pealkirjaga „Kolm pala pirnikujulises vormis“. Tegelikult oli neid palu tsüklis hoopis seitse, mitte kolm. Või mida arvata juhisest, mille Satie märkis esitajale ühe oma helitöö algusesse: „Mängi, nagu oleks ööbikul hambavalu!“ Kõlab nagu zen?

Erik Satie kõige tuntumaks teoseks on ilmselt tema ballett „Paraad“ (1917), mis valmis Sergei Djagilevi balletitrupi tellimusel, libretistiks Jean Cocteau ja kunstnikuks Pablo Picasso. On huvitav, et tavaliste orkestripillide kõrval kasutas Satie oma partituuris ka kirjutusmasinat ja udusireeni. „Paraadi“ muusika iseenesest pole aga omas ajas kuigivõrd avangardne (mul on selle CD olemas).

Kuid tuleme nüüd tagasi ansambel U: maratonkontserdi juurde, kus ca 18 tundi kestval ettekandel sai Kultuurikatlas kuulda Satie hiigelteost „Vexations“ (1893).

Tegelikult (nagu kõnealusel kontserdil võis veenduda) on tolle mammutteose muusikaline algmaterjal ime­pisike. See koosneb kokku kolmest fraasist, millest kaks on neljataktilised ja üks viietaktiline. Nii et tekib struktuur 4+4+5, mis kestab alla kahe minuti. Aga nagu Satie partituuris on kirjas, tuleb seda fraasi korrata täpselt 840 korda. Kurioosum missugune, mis teebki teose tervikettekande kestuseks umbes 18 tundi. Muusikud selle aja sees muidugi vahetavad üksteist ikka välja ka.

Mina jõudsin Kultuurikatlasse umbes kell 20.25 (mitte kontserdi alguseks kell 15). Väikeses saalis valitses sulnis hämarus, mõned kuulajad pikutasid patjadel seina ääres, mõned tulid, mõned läksid. Minu saabumise ajaks näitas tabloo seinal, et ansambel U: oli toda nõiduslikku fraasi korranud täpselt 260 korda. Kui lahkusin, näitas tabloo korduste arvuks juba 298.

Nüüd pakun omalt poolt välja Erik Satie kuuldud „Vexationsi“ arvustuse. Kuna korratava muusikafraasi struktuur on 4+4+5 ning eesnimes Erik on neli tähte, aga perekonnanimes Satie viis tähte, siis kõlas see lugu niimoodi:

Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie Erik Erik Satie … ja niimoodi veel 813 korda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar