Eesti esimene muusikaturunduse kogumik

Juko-Mart Kõlar

Meelis  Ojasild, Äriasjad ehk Sissejuhatus muusikaturundusse. LIT A, 2010. 57 lk + CD.  Tuleb tunnistada, et kui septembris ilmus Meelis Ojasilla sulest Eesti esimene muusikaturunduse ülevaatlik kogumik, pelgasin esialgu seda kätte võtta raamatukese vähekaubandusliku välimuse tõttu. Otsa lahti teinud, ei saanud aga enam pidama. Pooletunnine lugemine oli sisukas ja kaasahaarav, näited asjakohased, pisut  familiaarne kõnepruuk lõi lugejaga isikliku sideme ja motiveeris kaasa mõtlema, valitud teemaring igati asjakohane. Olen elu jooksul pidanud läbi töötama tuhandete lehekülgede kaupa sama laadi materjali („All you need to know about music business”, „What They’ll Never Tell You About Music Business”, „This Business of Artist Management”, „The Indie Band Survival Guide” jne) ja võin kinnitada, et uue kogumiku näol on tegemist kõigi olulisemate muusikatööstuse ja -ettevõtlusega seotud teemade tiheda kontsentraadiga.    

Esiteks pälvib tähelepanu litsents, mille alusel raamat on välja antud: Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 (Autorile viitamine – Mitteäriline eesmärk – Jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti). See on Eestis veel suhteliselt vähe levinud praktika: materjali võib vabalt kopeerida, levitada ja muuta eeldusel, et originaalmaterjalile viidatakse, et seda ei kasutata kaubanduslikel eesmärkidel ja et materjali töötlemise või muutmise korral toimub edasine levitamine ainult sama litsentsi alusel. See annab tunnistust autori mittekommertslikest motiividest ja siirast soovist panustada Eesti muusikaelu edendamisse.       

Sellest tulenevalt soovitan kogumiku ka Internetis avaldada, nii et see oleks vabalt kättesaadav kõigile asjahuvilistele. Mainstream vs. underground Kohe kogumiku alguses eristatakse kahte  võimalikku lähenemist turundusele: üks on omane pigem peavoolu (mainstream) ja teine kõrvalvoolu (underground) artistidele. Esimesel juhul on tegemist kuluka ja enamasti konventsionaalseid meetodeid rakendava turundusega, mis on suunatud võimalikult laiale sihtgrupile (mastaapsed teavituskampaaniad peavoolumeedias), teisel juhul lähtutakse enamasti DIY (do it yourself) printsiibist, eelistatakse tasuta või indie-bändidele taskukohaseid  teavituskanaleid (nagu ühisvõrgustikud, otsesoovitused) ning tegevus on suunatud konkreetsele, sageli kitsale sihtgrupile. Eesti ansamblite andmebaasis on praegu informatsiooni 2854 ansambli ja 11 338 artisti kohta ning võib arvata, et kogumiku rõhuasetus kõrvalvoolu artistide turundamisele sobib enam kui 95 protsendile neist.       

Muusikaterminoloogia       

Kolmandaks täidab autor olulise tühimiku muusikaterminoloogias, pakkudes konkreetsed vasted mitmetele olulistele rahvusvahelises muusikatööstuses levinud terminitele, nagu näiteks „skene” (scene), „kumu” (buzz), „talendikütid” (A&R), „demonstratiiv-festival” (showcase festival) jne. Samal ajal jääb küsimuseks nende reaalne sulandumine muusikatööstusega seotud inimeste käibesõnavarasse, sest enamasti eelistatakse siiski inglise keelseid termineid. Siinkohal meenub, et kirjutan seda artiklit ju „rüperaaliga”, mis pole laiemat kasutust leidnud.       

Lisaks sellele tuleb väga oluliseks pidada terminite sisulist selgitamist. Tutvustasin suvel teoste kirjastamise ideed paarile Eesti artistile ja avastasin üllatusega, et nad ei tee vahet kirjastamisel (publishing) ja nootide trükkimisel (printing). See vahetegemine on aga märkimisväärse tähtsusega, eriti kui räägime muusikaettevõtlusest. Segadust olen tähele pannud ka mänedžeri, agendi ja promootori mõiste eristamisel, kuid siin tuleb silmas pidada, et Eestis tegutseb valdav osa artiste üldse ilma tugijõududeta (mänedžeri ülesandeid täidab bändi  liige) ning sageli on sama inimene ka agendi ja promootori rollis.       

Artist kui ettevõtja       

Viiendaks juhtis autor tähelepanu probleemile, mis on minu arvates üks kesksemaid Eesti muusikamaastikul. Iga artist, kes tahab pikemas plaanis edu saavutada, peab mõtlema strateegiliselt ja koostama kas või mõttes „äriplaani”, kaardistades konkreetsed sammud, mida on vaja eesmärkide saavutamiseks. 

Nagu ka autor tõdeb, ei tähenda see tingimata Microsoft Exceli tabeli loomist ja keerukate äriterminite kasutamist, vaid tuleb lihtsalt välja mõelda, mida tahetakse kindla aja jooksul saavutada, ning see kirja panna.       

Läheksin siit isegi sammu võrra kaugemale ja ütleksin, et iga artist peaks ennast nägema ettevõtjana. Olen rääkinud paljude andekate interpreetide ja artistidega, kes elavad kujutelmas, et ühel päeval nad „avastatakse”, kuigi  kogemus räägib vastupidist. Alati on lihtsam minna pilli harjutama ja bändiproovi tegema kui karjääri edendamisele mõelda, kuid selleks, et tegevus oleks jätkusuutlik, on karjääri planeerimine hädavajalik. Mida varem, seda parem, sest nii võib juba planeerimise faasis ilmneda asjaolusid, mis mõjutavad edasist käekäiku märgatavalt. Mõtlemist tasuks alustada sellest, kes ja kus (millises vormis) konkreetselt sellist muusikat kuulab („tarbib”).       

Kui püüda kogumikus avaldatud näidete ja rõhuasetuste põhjal autori enda hoiakuid positsioneerida, siis minu arvates sobib selleks kõige paremini Gunnar Grapsi tsitaat kogumiku avalehel:        

Ma elan oma lauludest ja rahast,
mis mõne laulu eest ma vahel saan.
Kuid minu küünlad –
need on ehtsast vahast
ja minu süda rändab südamaal.
Las kestab nii veel mõne kiire aasta …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming