Avangard ja/või arjergard

TOOMAS VELMET

Estonia kontserdisaalis 4. III „Tsirkus“, laval Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist ja dirigent Olli Mustonen;

6. III Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkester, solistid Silvia Ilves (tšello) ja Julius Klimavičius (fagott), dirigent Paul Mägi.

Ka selliste, pealkirjas esitatud sisuliselt sõjanduse terminitega võib iseloomustada kaht sümfooniakontserti eri kollektiivi esituses. Avangard on üksus, kes liigub peajõudude ees. ERSO oma kohaga eesti muusikas ongi see peajõud. Kui teda juhib aga kindral Olli Mustonen, ja ta ei ole mitte staabikindral, siis kombatakse piire vägagi avangardilaadselt. Mustonen oli sel kontserdil kolme kindrali rollis: dirigent, solist ja helilooja – ei olegi rohkem piire, mida kombata. Tema puhul oleme sellega juba harjunud, nii et piirid on paigas ja luure edukalt lõpetatud.

Nüüd esitatud kavast. Pealtnäha oli see peajõududele omaselt konservatiivne: avamäng, instrumentaalkontsert, vaheaeg, nüüdishelind ja ulatuslikum orkestriteos, samuti suhteliselt tänapäevane. Kõik diviisid on oma kohtadel. Lahing algas ja avapauguna kõlas Beethoveni „Coriolanus“ (1807) – kõlas küll, aga olgem ausad, suhteliselt nadilt. Tajutavad olid keskendumisprobleemid või oli seal veel mõni muu häiriv asjaolu, kuid polnud seal ei interpretatsioonilist avangardi ega head konservatiivsust, pigem pisut arjergardlikku järelsörkimist, vähemalt kõlaliselt, küllap ka ansambliliselt. Minus tekitasid pisut elevust metsasarved, kes enne lõppu otsustasid näidata, et nad on olemas (fff) – ja see neil õnnestus. Küll aga ei pannud ma tähele, et selleks impulss oleks tulnud kindralilt.

Ja siis Mozarti klaverikontsert C-duur KV 503 (1786). Mustoneni klaveritehnika on nii isikupärane, et maailmas teist selle sarnast ei tunta. Mina olen kuulnud tema esituses ERSOga Beethoveni viiulikontserdi klaveriversiooni op. 61a ja see esitus (11. III 2011) imponeeris mulle väga. Oma arvustuses hindasin kõrgelt pianisti taotlust tänapäeva klaverist välja võluda haamerklaverlikku kõla. Nüüd kuuldud Mozarti C-duuris hakkas see süvendatud taotlus mind segama. Kaotsi läks palju rütmimustreid, eriti kiires muusikas (Allegretto), mille tekst jõudis kohale alles orkestri esituses. Mu hinge puges kahtluseuss, et kas on vaja kasutada tänapäevast Steinway marki supertanki, kui lava taga on ju olemas ka Napoleoni sõdade aegne musket ehk haamerklaver. Ei saa siiski salata, et mingi võlu ses Mustoneni interpretatsioonis on ja sedagi tasub nautida. Kontserti saates oli ERSO kui ära vahetatud: sellist keskendumist, ansamblilist täpsust ja kõlalist tasakaalu annab meenutada – vaat mis tähendab, kui pead ise tulemuse eest vastutama. Siin oli kuulda selgelt positiivset avangardi, mis suunaski tähelepanu pigem orkestrile.

Teise poole avas Olli Mustoneni teos „Triptühhon“, mis loodud kolmele tšellole ja seatud mullu keelpillidele. Kolmeosaline teos on hästi kuulatav – Mustonen heliloojana ei kuulu avangardi – ja meisterlikult orkestreeritud, nii et ei kujutagi ette, kuidas seda partituuri originaalis haarab kolm tšellot. Igatahes väärtuslik lisa ERSO keelpillide repertuaaris.

Ning lõpuks Rodion Štšedrini III orkestrikontsert „Vana vene tsirkusemuusika“ (1989). Štšedrinil on viis orkestrikontserti ja kõiki neid mängitakse maailmalavadel tihedalt. Teoste selle maailma avangardist pärit esmaesitajadki väärivad mainimist: Roždestvenski, Kondrašin, Bernstein, Maazel, Totsuka, Sitkovetski. Ei meenu, et meil oleks neid kontserte esitatud. Meenub küll tema „Vallatute tšastuškade“ mitmeid esitusi. Igatahes on autori looming vallatu ja vaimukas ning see peaks puudutama ka III orkestrikontserti. Teose virtuoosliku partituuri perfektne esitus on iseenesest suur saavutus, kuid midagi pole parata – igav hakkas. Loodetavasti oli see minu probleem.

EMTA sümfooniaorkestri kontserti juhatas 6. märtsil Paul Mägi, solistina lõid kaasa Julius Klimavičius (fagott) ja Silvia Ilves (tšello). Avangardiks Weberi „Oberoni“ avamäng (braavo! metsasarv), mis vääris eelsalga rolli, kuna oli esitatud erakordselt perfektselt kõigist aspektidest lähtudes – siin jäi ERSO „Coriolanusega“ kohe kindlasti arjergardi. Sama autori fagotikontserdi F-duur op. 75 esitas Klimavičius meisterlikult, kuigi teos ise ei kuulu šedöövrite hulka ja sinna ei saa esitajad palju parata. Seevastu Dvořáki tšellokontsert kuulub selle žanri tippude hulka ja selle puhul ei piisa perfektsest esitusest, mida ju Silvia Ilves pakkus. Selle ülimalt keeruka teose isikupärast tõlgendust polnud siiski veel kuulda, kuigi olen veendunud, et tšellist Ilvese aeg on lootusrikkalt veel ees, võimalusi selleks on ta juba välja mänginud-võidelnud.

EMTA SO kui kollektiiv on küll ERSO järelvägi, kuid peaks oma nooruslikult potentsiaalilt olema avangard, seda enam, et seda oleme ikkagi aeg-ajalt kogenud ja kuulnud. Arjergard sai tehniliselt kõigega hakkama, kuid särtsu jätkus ainult avamänguks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar