Avameelsed kahekõned klaveriga

Martti Raide

Kalle Randalu klaveriõhtu 17. IX Estonia kontserdisaalis. Suur kunstnik valitseb aega ja ruumi. Ning mitte pelgalt aega, milles teose helikangas lahti rullub, ja ruumi, kus pilli kõla kõnekaks väljenduseks saab, vaid ka dimensiooni, kus nii esitaja, teos kui kuulajaskond ühte vaimsesse tervikusse lõimuvad. Randalu klaveriõhtu  süvenev tonaalsus, interpreedi kõrge pianistlik kultuur ja selgelt isikupärane suhe esitatavaga lõid atmosfääri, kus kõigi muude väärtuste kõrval jäi valitsevaks muusika osaks ja sellest osasaamise siiras noot. Kontserdi esimest poolt täitnud Franz Schuberti G-duur sonaadi (D 894) esitus oli mitmes mõttes eriline. Esmalt tuleb nimetada ettekande haruldaselt kõrget pianistlikku kvaliteeti ja peensusteni viimistletud teostust. 

Randalu klaveritehnika – see on klass omaette, mis vabastab nii publiku kui (loodetavasti ka) esineja igasugusest painest võimalike takistuste ees. Eraldi väärib tähelepanu tema rafineeritud kõlakultuur. Selles arsenalis on nii kandvust kui läbipaistvust, värve ja varjundeid, tänu millele muutus Schuberti klaverifaktuur õhuliseks ja kõrvale ladusalt loetavaks. Kindlasti on õigustatud, kui selle küllaltki ulatusliku sonaadi interpretatsioon kaldub  mastaapse haarde ja filosoofilise hoiaku suunas. Tihtipeale võib selles vaimus esitusi ka kuulda. Aga Randalu avas Schuberti talendi lüürilise poole ja tõi esile sonaadis peituva intiimset laadi tundekülluse. Ettekannet iseloomustasid pianisti hetkes viibimise intensiivsus ning tema läbinisti aus ja isiklik suhe esitatavaga. Selles äärmiselt keskendunud mängus võis tabada omalaadset muusikalist palvet, meditatiivsust, mis ei kadunud päriselt ka teose tantsulistes  episoodides. Randalu tõlgitsus mõjus veenvalt ja tõi välja tahke, mis jäävad Schuberti suuremate klaveriteoste interpreteerimisel tavaliselt varju. Tabavalt, lausa prohvetlikult, on kirjutanud Bruno Lukk aastakümnete eest: „Kalle Randalu oskab Schubertist lugu pidada, temast aru saada ja teda õiges vaimus ja stiilis esitada. Ta oskab Schnabelist lähtuvate traditsioonide alusel otsida, näha ja leida oma sõna, oma suhtumist asjasse, oma stiili, jäädes sealjuures jäägitult truuks helilooja tekstile ja kogu tema muusikalisele olemusele”.

Tähelepanelikule vaatlejale ei jäänud märkamata, et Randalu kavavalik on seotud mitme tänavuse tähtpäevaga: sel sügisel möödub 60 aastat Raimo Kangro ja 50 aastat Erkki-Sven Tüüri sünnist. Kuid juhuslik polnud vahest ka Schuberti sonaadi kavasse sattumine Randalu õpetaja professor Luki 100. sünniaastapäeval, kelle jaoks Schuberti muusika oli kõrgeima  vaimsuse ilmutus, sisuliselt jumalaga üks. Kontserdi teises pooles kõlas Raimo Kangro Süit klaverile op. 1, ühelt poolt neoklassitsistlikus ja samas ülimalt kangrolikus vaimus teos, mille ettekande tugevaks plussiks oli hea terviklikkus. Võimalik, et kunstilist mõju oleks suurendanud veelgi julgem arhitektuurne reljeefsus ja kõlaline võõrandumine Sarabande’is ja Toccata’s. Erkki-Sven Tüüri Klaverisonaadi esitus jättis väga mõjuva mulje. Hämmastav,  milline kujundite rikkus ja mõtlemise selgus valitseb selles oopuses ning kui hästi Randalu kõik teosesse kätketu vilkale elule äratas. Robert Schumanni Humoresk B-duur op. 20 ei sisalda muusikalist huumorit selle sõna tavapärases tähenduses.

Tegemist on ulatusliku, erinevatest episoodidest koosneva teosega, milles tunneme ära klaveri taga komponeeriva Schumanni, kes „vaheldumisi naerdes ja nuttes” (muusikaliste) kinnisideede meelevalda  satub ja sealt väljapääsu otsib. Randalul õnnestus selle vormilt komplitseeritud ja muusikalistelt kujunditelt heitliku teose ettekanne suurepäraselt. On tunda, et ta mõistab Schumanni muusika olemust sügavuti, et see on talle lähedane maailm. Randalule omane nõtke fraas ja kõlaline paindlikkus koos tehnilise virtuooslikkusega, milles ometi puudub igasugune edevuse noot, tabasid täpselt saksa romantiku ideed ja fantaasialendu. Braavo!