Kolmel pillil ühist keelt leidmas

Aare Tool

Ansambel Una Corda: Kristi Mühling (kannel), Liis Viira (harf) ja Ene Nael (klavessiin) 13. II Mustpeade majas.

Eesti heliloomingus on olnud perioode, kui üks või teine varem vähe kasutatud pillikoosseis on ühtäkki tõusnud märkimisväärsesse soosingusse. Võimalik, et peagi juhtub sama kandlest, harfist ja klavessiinist koosneva trioga. Põhjust annab selleks tänavu viiendat tegevusaastat tähistav ansambel Una Corda, kus neid pille mängivad Kristi Mühling, Liis Viira ja Ene Nael. Pillide selline kombinatsioon üllatab esmapilgul mõneti, kuid on ka ülimalt loomulik: veidi liialdades võib isegi väita, et ansamblisse on koondatud ühe ja sama instrumendi mänguviisi poolest erinevad variandid. Siiski on nende teed harva ristunud. XIX sajandi algupoolel, kui konstrueeriti praegu kasutusel pedaalidega harf, oli klavessiini arenguloos just saabunud vaikuse periood, meil tuntud kromaatiline kannel nägi aga ilmavalgust alles läinud sajandi keskel Valgamaa pillimeistri Väino Maala töökojas.
Pillide eripära tõttu moodustab Una Corda repertuaari tuuma mõistagi uudislooming. Ka suurem osa kontserdil esitatust on valminud viimasel paaril aastal ja mõni teos tuli nüüd esiettekandele. Algselt Weekend Guitar Triole loodud Mart Soo pala „Eemal” kõlas Liis Viira töötluses ja kandis sedapuhku pealkirja „Eemal tuli lähemale ehk Kui WGT oleks mesilasi pidanud”. Neile, kel peaaegu barokselt paljuütlevas pealkirjas leiduv allusioon muidu tabamata jääb, olgu vihjeks antud kaks märksõna: Pärt ja Bach. Helikeelelt viib pala mõtted 1970. või 1980. aastatele, kui motiivikordustest küllastunud heakõlaline kulgemine oli suurele osale siinsest muusikast vägagi omane, ehkki mõned võtted (näiteks mäng kandlel häälestusvõtmega) haakuvad jällegi uuemate suundumustega.
Viivitusefekt ehk delay on tuntud eelkõige helitehnika ja kitarrimängu sõnavarast, kuid seda põhimõtet on mõistagi võimalik rakendada ka muudel instrumentidel ja ilma elektroonika abita. Robert Jürjendali uudisteoses „Kolm kuningat” kandlele, harfile ja klavessiinile aitab viivitus kõlakihistisi hõlpsamini eristada ja annab ühtlasi teosele selge kompositsioonitehnilise fookuse. Kontserdi kavas oli veel teinegi uudisteos, Urmas Lattika „Toccata” klavessiinile. Olukorras, kus eesti nüüdismuusika kipub jätkuvalt olema vabalt „voolava” vormikujunduse ja kõlavärvi otsingute lummuses, mõjub austusavaldus mineviku väljenduslaadile üsnagi värskendavalt. Loomulikult on tokaata tähendus eri aegadel märkimisväärselt varieerunud. Lattikas on oma palas ootuspäraselt lähtunud klavessiinimängu kuldajastu vaimust, kui tokaata all mõisteti sageli ka võrdlemisi ulatuslikke ja eriilmelisi teoseid, mis mõnikord võrsusid improvisatsioonilisest ehk tollases kõnepruugis „fantaasialikust” algest.
Spetsiaalselt Una Cordale loodust olid kavas veel Mirjam Tally „Voolujoon” ja Tatjana Kozlova-Johannese „Minu varju kaheksa varjundit” („8 shades of my shadow”), kus on kasutatud klavessiini kobarakorde, kandle ja harfi glissando’t, tremolo’t ning muidki erivõtteid. Niisamuti võis saada osa Kristi Mühlingule pühendatud Liis Viira kandlepalast „Meretäht” („Stella Maris”) ja Helena Tulve kümne aasta tagusest teosest
„… il neige” klavessiinile ja kandlele. Tulve teosest jäävad kindlasti meelde iseloomulikud Havai kitarri kombel libisevad kandlehelid, mille nimetamiseks on omakeelsest oskussõnavarast praegu veel puudus. Huvilistele, keda oli Mustpeade majja kogunenud nüüdismuusika kontserdi kohta võrdlemisi arvukalt, edastati seega selge sõnum: kannel, harf ja klavessiin tagavad heliloojale harva nähtava väljendusvabaduse ja pakuvad publikule avastamisrõõmu uut moodi kõlategelikkusest. Una corda tähendab küll mängu ühel keelel, kuid kõnealuse trio puhul viitab see märksa tähtsamale omadusele, nimelt oskusele nii omavahel kui ka kuulajaskonnaga leida ühine keel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming