Pärastlõunane mõtisklus Brahmsiga

Aare Tool

„Lõunamuusika”: Vardo Rumessen (klaver), kavas Johannes Brahmsi neli ballaadi op. 10, „Capriccio” fis-moll op. 76 nr 1, intermezzo’d Es-duur ja b-moll op. 117 ning es-moll ja a-moll op. 118, rapsoodia g-moll op. 79 nr 2. 17. X Estonia kontserdisaalis.

Eesti Kontserdi „Lõunamuusika” sari on paljuski mõistatuslik. Kui jätta kõrvale ilmne asjaolu, et esinejateks on olnud põhiliselt eesti muusikud, seejuures mõnigi meie tuntumatest interpreetidest, siis on raske nimetada muid tunnuseid, mille põhjal need eriilmelised kontserdid moodustaksid loogilise jada. Võib-olla on sellesse sarja paigutatud just need muusikud, kelle kunsti täpsemal määratlemisel jääb Eesti Kontsert hätta, või ka need, kelle puhul ollakse veendunud, et asjahuvilist publikut jätkub, hoolimata mitte just üleliia „magusast” pärastlõunasest algusajast? Kui see oletus peab paika, siis võib eesti ühe teenekama pianisti Vardo Rumesseni kontserdi sattumist „Lõunamuusikasse” pidada isegi omal kombel sümboolseks.

Rumessen on kahtlemata üks isikuid, kelle pühendunud tegevusele on meie kultuurimaastikul raske leida mõõtkava poolest võrdset: on ta ju aastakümneid olnud eesti muusikaajaloo väsimatu uurija ja mõtestaja, kelle initsiatiivil on ilmunud noodiväljaannetena aukartust äratav hulk eesti muusika tähtteoseid. Laiahaardelisusest ja süvitsiminekust kõneleb ka tema klaverirepertuaar, mis ulatub Bachist kuni Brahmsi, Rahmaninovi ja Skrjabinini ning sealt edasi loomulikult eesti muusika klassikuteni. Kõike seda saab Rumesseni esituses kuulda heliplaatidel – alati laitmatult mängituna ja detailideni läbi mõeldud kavavalikuga.

Johannes Brahmsi sünnist möödus tänavu 180 aastat. Tähtpäeva puhul heliloojale pühendatud soolokontsertide vähesusest oleks ekslik välja lugeda tema muusika austajate vaibunud indu, küll aga kõneleb see nõudmistest, mida tema helitööd jätkuvalt esitavad nii pianistile kui ka süvenevale kuulajale. Vardo Rumesseni kontserdil oli esindatud nii Brahmsi varane looming kui ka kõige hilisem periood, kusjuures eelistatud oli eleegilise ja kohati traagikaga piirneva tundetooniga palu. Küllap on just kava mõtteühtsus üks põhjusi, miks Brahmsi muusika pääses Rumesseni esituses mõjule aegamisi, kuid, nagu sellistel puhkudel tihti, jättis see-eest kokkuvõttes püsivama mulje.

Neljas ballaadis op. 10 valitud võrdlemisi selgelt piiritletud kõlasfäär kontserdi edenedes küll mõnevõrra avardus, ent rafineeritud dünaamikakäsitlusele jäi pianist truuks ka järgmistes palades. Vaid harva, näiteks intermezzo’s es-moll op. 118, rakendas Rumessen kulminatsiooni esiletoomiseks kontsertklaveri täit kõlajõudu. Samal ajal aga kinnitas tema tõlgendus kogu kontserdi vältel kujukalt, et juhised nagu espressivo, sotto voce või isegi misterioso on Brahmsi muusikas vähemalt samavõrd olulised kui un poco agitato või molto passionato. Ilmselt just sel põhjusel kangastus Estonia kontserdisaalis kuuldu mõjul esmapilgul veidi ootamatu paralleel kolm aastat tagasi salvestatud suurepärase plaadiga „Kurbus” („Źal”), kus Rumessen esitab valiku Fryderyk Chopini kõige introspektiivsematest ja valulisematest paladest. Ja loodetavasti on mul õigus, kui oletan, et ka Brahmsi muusikaga kontserdipärastlõuna oli plaanitud just nimelt eelseisva salvestuse ettevalmistusena.

Selles, et Brahmsi teosed suudavad kuulajat jätkuvalt kõnetada, pole vähimatki kahtlust. Leidub ju meiegi ajal küllalt vastuolusid, mistõttu on ülemöödunud sajandi muusikasse kätketud traagika ikka ja jälle kõigiti päevakohane.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming