Verdi 200 … … ja neist, kes igatsevad näha kuu tagumist külge

Tiiu Levald

Robert Lepage’i pöördumise lõpusõnad etenduse „Kuu tagumine külg” kavalehel „Ma loodan, et minu kohmakalt varjatud lugu suudab teid puudutada ja tuua teile natuke Kuunostalgiat” ärgitasid minus hoopis kaugemaid seoseid.

Võib-olla lisas erilist vürtsi äsjane süvenemine ühte mälestusteraamatusse, kus väga põhjalikud ja analüüsivad artiklid Estonia teatris tegutsenud esimeselt ooperilavastajalt Eino Uulilt (1906–1976), kes oli pädev nii muusikaliselt (valdas klaverimängu ja oli õppinud laulmist) kui oli tegutsenud ka näitlejana. Jutt on Eesti Kultuuri Koondise kirjastuse väljaandest „Els Vaarman” (ilmunud 1976 Stockholmis). Hästi koostatud (E. V. abikaasa Erich Kaljoti algatatud, redigeerinud Jüri Remmelgas) lugemine neile, kes pole huvitatud mitte ainult legendiks saanud kunstniku eluteest (näitleja ja laulja Estonias aastatel 1924–1944), vaid ka ajastu atmosfäärist, tegijate põhimõtetest ja loomulikult, ikka ja alati sõltumisest rahast. Toon sellest Eestis kordustrükki väärivast teosest ühe tsitaadi Uulilt: „Loomulikult ei saa ooperi mõõnaperioodile Estonias 1918–30 pidada süüdlaseks üksnes sõjajärgset majanduslikku stabiliseerimatust, repertuaari vildakat valikut ja kaadrite nappust kogu ooperirindel. Kitsaid ajajärke on üldiselt ju teatrite elus esinenud ka enne, repertuaar pole kunagi lausa olnud otsa hüpanud (seda garanteerisid heliloojad ka juba enne suuri populaarsusi, enne Verdit, Puccinit, Wagnerit, Bizet’d jt). Kaader on olnud alati suvaliselt hinnatava tasemega ja sootuks defitsiitne pole ta olnud kunagi. Kuid ÜKS komponent on siiski kindel. Teater on läbi aegade tuginenud repertuaarile ja seda esitavale kollektiivile. Tema kunstitoodangu kvaliteet sõltub nende kahe komponendi kvaliteedist …”. Kui aktuaalsed mõtted!

Ja nüüd mõned mõtted septembrilõpu festivalil „Verdissimo”.

Galakontserti „Vana Tallinn” (25. IX) alustas „Aida” avamänguga orkester, kes tõestas taas oma kvaliteeti, ja lõpetamiseks anti „Nabucco” orjade kooriga võimalus Estonia äärmuseni kokku kuivanud, kuid väga kvaliteetse kõla ja musitseerimisvalmidusega koorile. Siinjuures üks soovitus edaspidiseks: kuna koor on nii väike, siis tasuks vist mõelda, kus ta sellel laval kõige paremini kõlab. Ei ole mõtet üle korrata saali akustikaprobleemi, kuid kuna seekord distants lausa pärssis dirigendi ja koori silmsidet, siis jäi sündimata katarsis, mis valdab kuulajat tavaliselt seda muusikat kuulates.

Rõõmu valmistas kohtumine Aile Asszonyiga: nii „Aida” I vaatuse kui ka „Maskiballi” II vaatuse Amelia aaria esituskvaliteedis oli palju uusi nüansse. Siin oli ehtverdilik fraseerimine, imelised pp-d ja ekspansiivsed tundepuhangud ning kõigel oli vokaalne kate. Kui meenutada tema viimaseid rolle Estonias, Gounod’ „Fausti” Margaretet ning Wagneri „Tannhäuseri” Elisabetti ja Venust, millel nii erinevad stiilinõuded, ning võrrelda neid mõni aasta tagasi lauldud Ameliaga „Maskiballis” ja lisada siia 29. IX Kaarli kirikus harda süvenemise ja kirglikkusega lauldud sopranipartii Verdi „Reekviemis”, siis võib kindlalt tõdeda, et see kunstnik on jõudnud oma parimasse loomeperioodi. Jääb vaid talle soovida tema ande väärilisi ülesandeid lavadel!

Teiseks rõõmuallikaks kujunes Valgevenest pärit Ilja Siltšukov, noor bariton, kes jäi meelde juba mõne aasta eest Taevi-nimelisel lauljate konkursil ning eriti Mai Murdmaa lavastatud Massenet’ „Thaïsi” Athanaëli rollis. Lausa uskumatu, millisele tasemele on noor laulja nii kiiresti tõusnud! Tema väga kauni tämbriga hääl on hästi koolitatud, ta valdab suurepäraselt kariderohket üleminekuregistrit ning tema intelligentne ja hingestatud fraseerimine korvab absoluutselt selle, et hääl ise pole eriti valjukõlaline. Küll aga mahukas, lennukas ja läheb hinge – kõik, mis vaja nii „Trubaduuri” di Luna kui „Don Carlo” di Poza rolliks, kelle aariad kõlasid ka sel õhtul. Eriline kingitus oli mulle ka tema Germont 28. IX „La traviata’s”. Siin oli ealist väärikust, inimlikku kaastunnet – harva, kui nii noor artist kannab sellise loomulikkusega välja soliidses eas persooni. Ja, mis peamine, tema kandev kantileen ja fraseerimine esindas ehtverdilikku stiili.

Külalislauljate metso Stella Grigorjani ja tenor Cataldo Caputo omapära on neile Euroopa lavadel esinevate lauljate pikas reas kahtlemata andnud kindla positsiooni. Esimesel on jõuline ja registreid julgelt tarvitav huvitav hääl, plastiline lavalisus, mida ta 26. IX „Rigoletto” Maddalena rollis serveeris eriti efektselt. Galaõhtul lauldud „Trubaduuri” Azucena ja „Don Carlo” Eboli laul mõjusid veidi formaalsena. Caputo lüüriline tenorihääl ja hingestatud olek toetas igati tema muusikalisi taotlusi, talle sobisid nii „Macbethi” Macduffi aaria kui ka sisemise põlemisega lauldud Carlo ja di Posa duett partnerluses Siltšukoviga. „Reekviemi” tenoripartii nõuab aga ilmselgelt teist laadi häält. Kuulsime küll väga head fraseerimist, kuid laulja kõrgregistris pole veel seda energialaengut, mida on eeldanud Verdi. Caputo on aga alles 33aastane, nii et arenguaastad on alles ees.

Meie solistid Jassi Zahharov ja Pavlo Balakin esindasid eri põlvkonda ja musitseerisid oma hetkeseisu tasemel. Zahharov lummab alati väga kauni ja mahuka hääletämbri, karismaatilise oleku ja võimega minna rolli olemusse. Õppurist Balakin (EMTA, Mati Palmi laulu­klass) teeb oma esimesi rolle ja tema hääl on veel kujunemisjärgus. Sümpaatne ja mõjus oli nende kahe duett „Macbethis”, paljutõotavalt mõjus ka stretta „Attila” nimikangelase aariast. Balakini bassipartii Reekviemis jääb esialgu ootama tehniliste oskuste arengut.

Ja nüüd kahest etendusest: „Rigoletto” 26. ja „La traviata” 28. septembril, esimest dirigeeris Jüri Alperten, teist Eri Klas. Jällegi kaks põlvkonda, kuid ruttan kohe märkima, et mõlemal õhtul nautisin orkestrit: fraasid kulgesid loogiliselt, teemad laulsid iga pillirühma puhul – olin heas Verdi maailmas.

„Rigolettos” debüteeris Estonia värske solist Kadri Kipper. Tema hääl (märkimisväärne diapasoon!), välimus ja lavaline vabadus annavad lootust, et teater on saanud paljulubava laulja. Nüüd tuleks lisa otsida nii tämbri rikastamise kui rolli sisuliste nüansside maailmas. Kas temast kujuneb tõeline artist, seda näitab aeg. Õnnelaps oli ta sellel õhtul aga kindlasti: omada sooja ja südamlikku isa – Rigoletto rollis Jassi Zahharov – ning nii kauni väljanägemise ja suveräänsete kõrgustega armsamat – hertsogi rollis tenor Rame Lahaj –, seda ei juhtu just sageli. Siiski ei saa märkimata jätta, et ega hertsog teises pildis just kirest põlenud, et püüda süütu Gilda armastust, ning ta peagi ei paistnud eriti valutavat II vaatuse aarias, kus seelikukütt peaks olema raevunud, et keegi tema plaanid nurjas ja tüdruku varastas … Kõrvu jäi veel, et Sparafucile rollis kõlas Mart Laur tõelise, mahlaka bassina, Balakini krahv Monterone oli küll kirglik oma raevus ja solvatud uhkuses, kuid tundub, et ta on siiski bassbariton. Aga eks töö ja võimalused näita, kuhu see andekas noor inimene liigub.

„La traviata” on kahtlemata Verdi loomingu juveel. Ei oskagi öelda, kui mitu korda olen seda ooperit kuulanud-vaadanud, aga midagi pole parata – kui on veenvad lauljad, mõjub see kui esmakordne elamus. Kristel Pärtnale on langenud sülle õnn laulda tipprolli nii vara, oma loometee täielikus alguses. Maailmas ülituntud ja armastatud tippmuusik, laulja Renée Fleming võttis selle rolli käsile loometee kolmandas kümnes, väites, et see partii ei sisalda mitte ainult tehnilise täiuslikkuse nõuet, vaid eeldab lisaks oskust tabada hingemaastiku kõige salajasemaid soppe. Pärtnal on äärmiselt rikas häälematerjal ning näha-kuulda on ka sisemaailma varjundite väljatoomise algeid. Tema Violetta oli liigutav, eriti stseenis Germont’iga. Loodan, et ta tajus ka ise, milline õnn oli seda stseeni laulda Siltšukovi taolise muusikuga. Alfredona oli tal partneriks küll hea laulukooli ja ilusa häälega Merūnas Vitulskis (Leedu), kuid särinat nende vahel ei süttinud.

Tahaks loota, et Pärtna leiab võimalusi oma annet edasi arendada. Praegu on tal küll uhkelt saali täitvad kõrgregistri helid, kuid keskregister vajab veel suurt tööd, et leida erinevatele häälikutele see „pesa”, kus tema hääl ka fileeritud üleminekuregistris heliseks pp-s imeliselt. See on muuseas „varandus”, mille otsingutega paljud lauljad aastaid vaeva näevad!

Festivali lõppakordina kõlas Verdi „Reekviem” (29. IX Kaarli kirikus), dirigendiks Vello Pähn Estonia koori ja orkestri ees, kaastegev segakoor Latvija ning solistideks Aile Asszonyi, Lilli Paasikivi (Soome RO), Cataldo Caputo ja Pavlo Balakin. See ettekanne oli elamus: koorid olid sulandunud tämbriliselt ühtseks instrumendiks ja orkestrist kõlas kõik parimas kvaliteedis. Küll oli ehk mõni kiriku akustikast johtuv probleem: nimelt soovinuks kohati ff-kulminatsioonide äralahenemise, mõtte lõpetatuse hetki. Samuti oodanuks äkilisemaid „Dies irae …” ja „ Rex tremendis …” sforzato’sid ning siis „Salva me …” alandlikku hääbumist pp-sse. Aga eks lahendused sõltu iga dirigendi temperamendist ja terviku nägemusest. Lisaks tahan märkida, et nii kaunitämbrilist metsot nagu Paasikivil kohtab ka maailmalavadel harva. Minu mälust ei kustu iialgi Soome ROs kuuldud Berliozi „Fausti needmine”, kus Margarete rollis oli Paasikivi – see lummus, millesse ta oskas publiku mässida, oli meeliülendav. 

Milline õnn, et on olnud Verdi ja et meil on jõude, kellega tema loomingule austust avaldada.