Vanadusele otsa vaadata on hirmutav

Äkitselt toob elu su ette kiired muutused – ja sa oledki üks vanakuradi nõid, kes on oma seisukohtadega ees.

TIIA KÕNNUSSAAR

Vaev on vanaks saada, hea on vana olla, ütleb rahvasuu. Kas ikka on? Naiste ja meeste vananemise ning ühiskonnas levinud hoiakute üle arutlevad kirjandusteadlane Tiina Ann Kirss ja folklorist Mare Kõiva.

Tartu armastusfilmide festivalil näidati mõni suvi tagasi Šveitsi režissööri Christoph Shaubi filmi „Julia kadumine“ („Julia’s Disappearance“, 2009). Filmi peategelane on oma 50. sünnipäeva peole suunduv Julia, kes elektrirongis istudes märkab, et ta on muutunud justkui nähtamatuks: talle ei pööra enam tähelepanu ei mehed ega ka naised. Kuivõrd seda nähtamatuks muutumist seoses vanusega on tunda Eesti ühiskonnas ja kas olete seda mingil moel ka ise kogenud või näinud oma lähiringis?

Mare Kõiva: Meie kolleegid on ju mõnes mõttes meie jälgimisel kui lähimad antropoloogilised vaatlusobjektid. Mäletan, et kui olin noor tudengihakatis, kurtis akadeemik Arvo Krikmann, et kui ta on samas seltskonnas noorte ja kenade meestega, siis mitte keegi teda ei märka. Krikmann kirjeldas, kuidas ta käis puhkamas ja noorematel meestel olid ilusamad supelpüksid ja ilusamad kehad ja nad mängisid paremini palli. Sain siis aru, et mehi on mitut tüüpi. Osa on nagu Paul Ariste, kes oli juba siis, kui mina tudeng olin, väga vana, kes oli sale, käis noorte poistega korvpalli mängimas ja kellel ei eksisteerinud vanuse dimensiooni: et keegi on mentor ja keegi on tudeng, et on professorid ja üliõpilased. Ta suhtles kõigiga ühesuguses toonis ja võrdväärselt. Nii et minu esimesed kogemused olid hoopiski vananevate meestega, kes avastasid, et noored poevad noorematele meesprofessoritele või pead olema tähtsal positsioonil, et oleksid pildil ja sinuga räägitaks.

Tiina Ann Kirss: Räägin siia kõrvale loo, kuidas mina end esimest korda nähtamatuna tundsin, tõesti nähtamatuna. Olin just doktorantuuri lõpetamas, veel ei olnud kaitsnud, ja kolisin oma tolleaegse abikaasaga Ameerika lõuna­osasse – Kanada piiri äärest Georgia osariiki. Läksin koos abikaasaga tema kabinetti vaatama ja meile tuli vastu üks tema auväärne kolleeg. Ta teretas noogutusega, aga kogu tema jutt käis minu abikaasaga. Mind ei eksisteerinud. Ei kõnetatud, ei vaadatud korrakski otsa, silmsidest rääkimata. Avastasin, et see ei olnud ühe mehe ebaviisakus, vaid sealne tava. Kui olid mehega koos, oli tema see, kellega räägiti.

Järelikult tuleneb selline suhtumine mitte ainult vananemisprotsessist, vaid ka soorollidest, mis on kultuurkondliku erinevusega kaasas.

Teine asi, mida märkan, ja mis on jubedam kui nähtamatuks tunnistamine, on kompenseerivad võtted, mida naised on sunnitud kasutama. Kui ma liigun Tallinnas – ja võõrana ilmselt märkan neid asju rohkem –, siis kesklinnas on peaaegu igal teisel tänaval ilusalong, aga mitte traditsiooniline, vaid ilukirurgia salong. Kui palju raha läheb ühel naisel, kes tajub, et on nähtamatu, et ta oleks jällegi nähtav? See ajab mind iiveldama. Mitte et ma seda hukka mõistaksin, tehku igaüks nii, nagu soovib, ent ilukirurgia kasutamine on reaktsioon naise tundele, et ta ei saa olla selline, nagu on loomulikult kujunenud. Ma ei tea, kui palju oli seda 25 aastat tagasi.

Ilukirurgide teenuste kasutamine on vahepeal hüppeliselt kasvanud.¹

Kõiva: Eesti on näiliselt patriarhaalne ja meestele orienteeritud ühiskond juba pikki aegu olnud. Aga seal on siiski olnud ka see naiste nähtamatu võim ehk kaelafenomen: pea keerab sinna, kuhu kael tahab. Mäletan kummastavaid kogemusi, et kui olen läinud naisena täispatriarhaalsesse ühiskonda, siis minuga ei arvestata üldse, ükskõik kui vana ma olen. Ja siis see vastaspoole kohutav ehmatus, kui selgub, et tegelikult olen ülemus ja ta on rääkinud peamiselt assistendiga, jättes ülemuse tähelepanuta.

See ei ole tõesti ainult vananemise küsimus, vaid meie silmis ka paljudes progressiivsetes ühiskondades ei osata arvestada sellega, et naine võib olla ülemus, arvestatav isik, looja, kellega tuleks rääkida.

Hiljuti ütles isegi üks kõrge riigiametnik, et inimesed, kes on vanuses 45+, kaotavad arenemisvõime – tõsi, hiljem ta vabandas.² Kas vanuse edenemine on takistuseks ametialasel edenemisel või ei ole see akadeemilises maailmas nii?

Kõiva: Tegelikult on. Ma ei oska öelda, kas see on naiste puhul vanusest tingitud või mingit muud laadi allaandmine. Kõik need seisukohavõtud laadis „aga miks ma peaks keskenduma tööle või vaimsetele väärtustele, kui tegelikult loeb ainult see, kui hea ema või vanaema ma olen“. Kas see on enesekaitse, sest on teada, et tegelikult tõrjutakse sind väga mitmelt positsioonilt eemale? Ja siis sa võtad endale vähemalt looduse poolt antud rolli.

Kirss: Minu erialal, mis on humanitaarne, on pigem tohutu eelis olla nii palju rohkem aastaid lugenud, seedinud, testinud oma ideid, saanud õpetamiskogemust. Ja ometi, pärast 50. eluaastat hakatakse ütlema, et see-ja-see lõpetas doktorantuuri, sul oleks nüüd aeg hakata vaikselt minema.

Loominguliste inimeste puhul on väga sagedane, et nende loominguline tippvorm tuleb alles küpses eas, võtame või Beethoveni. Ütlus, et 45+ on arenemisvõimetu, on nii sotsioloogiliselt kui sisuliselt täiesti vale. Minu isa koondati, kui ta oli 53. Ta varjas oma doktorikraadi ja sai ainult selle tõttu tööd, aga ta töötas veel 20 aastat. Järelikult pärsib selline suhtumine võimalust, et põlvkondade vahetudes toimub hea kogemuste üleandmine. Ja see on ka igatepidi nonsenss.

Kõige selgemalt väljendab hoiakuid siiski keel. Kuidas öelda vanema inimese kohta, ilma et see kõlaks halvustavalt? Eesti keeles ei ole kuigi palju häid võimalusi. Alates iseseisvuse taastamisest on sõna „pensionär“ omandanud teatud varjundi kui majanduslikult kõige kehvemini toime­tulev, kuid kõige häälekam grupp; „vanamutt“ ja „vanamees“ ei kõla just lugupidavalt ja „vanur“ öeldakse juba väga eaka inimese kohta. Praegu tundub, et poliitiliselt korrektne ongi öelda „vanem inimene“.

Kõiva: „Penskaril“ võib olla solvav, aga sageli ka humoristlik tähendus, see on ambivalentne, paljud nimetavad ennast ise naljatades penskariks. Arvatavasti kehtib vana kirjutamata reegel, et teatud asjade üle on õigus naljatleda ennekõike siseringis olles. On väljendeid, mis on ühtaegu solvavad, tunnustavad, halvustavad, ka vana tegija või vanuse määratlejad – nad töötavad väga laial skaalal ja kontekstisidusalt. Üks selliseid universaale on „vana peer“.

Kõiva: Teise rühma termineid ja rolle saab humoristliku mängu ja enese­nimetusena kasutada seni, kuni ei ole ise jõutud sellesse vanuseklassi või sotsiaalsesse rühma. Nii et teatud vanuses pole enam paeluv olla eit või taat. Küsimus on pigem selles, et sõnad, mis kehtivad meeste kohta, ei libise mees­poliitikutel kuigi kergesti üle huulte, näiteks ätt, taat või papi mõne teise tüütu meespoliitiku kohta. Naiste sisemine kood ei luba aga selliseid sõnu tarvitada ja seetõttu jääb prevaleerima meeste jõulisem sõna­kasutus naiste aadressil. Hoorajäägrist ei räägi enam keegi, aga hoorade või litside kohta on ikka tahtmist teha mõni film või midagi muud. Võib olla, et need on käitumise nüansid.

Kirss: Minu meelest on üks hullemaid sõnu „penskar“. Aga üks sõna, mida minu kodus kasutati pigem hellitavalt, oli „vanamehenäss“, sest neid vana­mehenässe oli seal väikeses väliseesti ühiskonnas palju. Ätt ja taat tulid hiljem.

Hiljuti käisin Tartu Uues Teatris vaatamas „Praktilist eesti ajalugu“, kus on üks selline stseen, et laval on ema ja poeg, poeg marsib sisse ja teatab: „Meheks olen saanud, eideke!“ See oli väga armas ja naljakas. Minu lapsepõlves oli sõna „eideke“ ilus, seda ei kasutatud halvustavalt, sest minu põlvkonnas oli tasakaal oluliselt nihkunud vanemate inimeste poole. Mul on siin majas [kirjandusmuuseumis – T. K.] üks armas kolleeg, kes ütleb, et sõna „mutt“ on pigem austav: mitte iga naine pole ära teeninud, et teda mutiks kutsutakse, sinus peab olema mingi isepära.

Õigupoolest sain impulsi teiega kohtumiseks Tartu ülikooli eetikakeskuse korraldatud volbriöö sümpoosionilt „Naised, nõiad ja volbri­öö lumm“.³ Miks öeldakse „igavene nõid“ pigem vanade naiste kui meeste kohta?

Kõiva: Ka meeste kohta on palju halvustavaid hinnangulisi nimetusi, võimalik, et neid on isegi rohkem kui naiste kohta. Mitmesse on kehalisus, iseloomuomadused ja vanus kodeeritud – näss, nässakas, lödipüks, pastlapaik –, aga paljude väljendite avalikku kasutamist näivad tänapäevani piiravat kirjutamata reeglid.

Mis naistesse ja nõidadesse puutub, siis sellest hetkest peale, kui ma seda Madis Kõivu suust kuulsin, on mind vaimustanud tema ütlemine, et naised, kes on nelikümmend ja peale, tuleks ära tappa, sest nad on nii… targad.

Selle põhjus on jumala selge. Tõepoolest, elu jooksul tekib teadmine, sa tunned, kuidas asjad käivad, tead, kuidas neid õigesti teha. Ja äkitselt toob elu su ette kiired muutused – ja siis sa oledki üks vanakuradi nõid, kes on oma seisukohtadega ees. Me kindlasti räägime Ameerikast liiga palju, aga nüüd käib seal diskussioon kujude mahavõtmise ja monumentide ümberhindamise teemal. Raske on leida teist ühiskonda, kes oleks muule maailmale järjekindlamalt peale surunud võltslojaalsust ja -tolerantsust. Ameerika on seda peale surunud nii ekspansiivselt seetõttu, et probleemid on tema enda ühiskonnas.

Ajad on muutunud: me saame meeste kohta öelda seda, mida möödunud sajandil öeldi ainult naiste kohta.

Kirss: Ometi kehtib sõna „nõiduslik“ ilmselgelt ainult nende naiste kohta, kelle vanus on alla tapmispiiri. Kuid tõeline ravitsev tarkus on võimalik alles pika elu jooksul, kui paljud asjad on läinud ka rappa, viltu, untsu. Ajalooliselt ei kujutletud ämmaemandaid noorena, nad olid kogenud naised, kes teadsid, mida sünnitusel teha ja olid ka ise mitu last ilmale toonud. XIX sajandil käis neile nõiajaht, arstide gildid sõid nad välja, keelustasid ämmaemandate tegevuse, sest nad tahtsid meditsiinilist autoriteeti endale hoida, ja siis käis sellesama nõiduse metafooriga löömine.

Kõiva: Mõelgem kasvõi sellele, millisesse positsiooni on rahvasuus sattunud ämm: talle omistatakse selliseid iseloomujooni nagu kadedus, õelus, enda maksma panemine, noorema naise tõrjumine. Kui me aga mõtleme sellele, et traditsioonilises pulmas andis ämm rituaalselt oma kulbi ja põlle üle miniale, siis nõnda ta andis tegelikult terve külarahva ees tunnistust, et tõmbab oma mõjuala koomale.

Võib-olla on see toores ja jõhker folkloor põhjustanud ka seda, et paljud naised on oma sisimas otsustanud: aga selline ämm ma kindlasti ei ole. Praegu, ükskõik kui palju on perekondades vahetatud naisi ja mehi, ämm ja minia on tihti jäänud parimateks sõpradeks ja toetavad teineteist.

Sel päeval, kui mõtlesin vestlusringi teemadele, vaatasin huvi pärast, millised pildid on ühe eesti ajalehe veebiküljel: keda presenteeritakse? Ootuspäraselt keskealised ja vanemad mehed, sh poliitikud; naised, keda näidati, olid noored, ilusad ja täitsid pigem illustratiivset funktsiooni; ainuke vanem naine, kelle leidsin, oli Hillary Clinton.

Kuhu need vanemad inimesed, vanemad naised kaovad? Üks asi on võib-olla esteetiline moment, kuigi vanad inimesed võivad olla väga ilusad, nende näojooned muutuvad skulpturaalseks ning näkku tekkivaid jooni ja mustreid püüavad jäädvustada maailma parimad fotograafid. Küsime siis nii: miks me ei taha näha vanadust ja seda tõrjume? Kollokviumil ütlesite, et me ei taha näha vanadust, sest see meenutab omaenese surma ja surelikkust.

Kirss: Ma ütleksin praegugi nii. Aga me ei karda mitte ainult surma ja surelikkust, vaid ka füüsilist nõrkust. Ma olen pidanud tervise pärast kokku puutuma ametiasutustega ja kui ma vaatan Eesti valitsuses noori ja terveid inimesi, paneb mind lihtsalt imestama, milliste asjade eest end kiidetakse. Nad pole ilmselgelt kunagi pidanud tervisele mõtlema ja neil puudub seetõttu igasugune kaastunne või empaatia teiste vastu. Minu meelest kardetakse vanaduse puhul omaenda võimalikku nõtrust, oma saamatust, oma sõltuvust teistest inimestest.

Kõiva: Tegelikult me isegi ei tea, kuidas vananemine käib. Juba nõukogude sõjameditsiin, mida ka humanitaar omal ajal ülikoolis pidi õppima, algas vanusega 25-26 ja lõppes 50aastastega. Mis edasi, sellest ei räägitud. Väga paljude probleemiks on teadmatus, kuidas vananetakse, mis ees ootab. Seal on kindlasti alateadlikult ka segadust ja hirmu.

Teine asi on üldistamine: pensionärid üldistatakse nimetuks ühetaoliseks massiks. Ma tulin just Valge Vennaskonna kogunemiselt, mis toimub üle 3000 meetri kõrgusel mägedes.⁴ Üles mäkke tuli minna toidu, seljakoti, telgi ja muu tarvilikuga, ja ma olin rabatud, kui nägin tee ääres eakaid inimesi, kes puhkasid kahe kepi najal. Väga palju sõltub inimese enda pealehakkamisest. Sa võid olla väga vilets, aga võid jätkata isegi väljakutsuvamat eluviisi kui noored seda teevad. Mõtlesin sellele mitu korda, vaadates väga vanu inimesi vee järele minemas ja üldse ringi liikumas.

Mäletan ekspeditsioone, mis algasid alati sellega, et hommikul valas Erna Tampere, ükskõik, milline ilm ka oli, end jääkülma veega üle.⁵

Kirss: Oluline on ümbritsev võrgustik. Võib-olla see on nähtamatum, aga ma tean paljusid inimesi, kes on loonud telefonivõrgustiku: kord nädalas helistavad kõik inimesed oma võrgustiku läbi. See tähendab ka seda, et kui midagi on tervisega, saab ehk midagi päästa, aga see on ka rõõmus moment.

Poliitilist aktiivust eakate inimeste puhul ei ole ma märganud.

Kõiva: Küll aga on halvustavaid väljendeid mõne partei toetajate kohta, kus vanemad inimesed prevaleerivad.

Praxis on 2015. aastal avaldanud uuringutulemused,⁶ kus väidetakse, et Eesti elanikud vanuses 55–74 on kõige haritumad, võrreldes Euroopa keskmisega. Kuid erinevus on selles, et kui mujal Euroopas töötab vanem elanikkonna kiht seetõttu, et neile meeldib nende töö, siis Eestis töötatakse kaua peamiselt majandusliku surve tõttu. Ja vanemad inimesed ei tee vabatahtlikku tööd seetõttu, et peavad leiba teenima.

Kõiva: Eri ajastud annavad vanaduse kohta erisuguseid kogemusi. Nõukogude ajal võis vanadus olla verivaene ja piinav, osa pidi äraelamiseks surmani töötama. Mäletan samuti oma välitöid miljonärkolhoosides 1980. aastate alguses – sealsete kolhoosnike pensionid olid noore teadlase palgast ligikaudu poole kõrgemad. Selles olukorras sa ei mõtle, et kõik saadetakse ühe seaduse järgi 55–60aastaselt pensionile.

Nn puhta töö tegijatel oli edaspidi täispalgaga erialal töötamine piiratud kahe kuuga aastas. Seega ilmusid töötubadesse äkitselt legendaarsed isikud ja kogu õhustik muutus, põlvkonnad sidestusid, aga ka eristusid.

Mulle andsid need välitööd muidki mõtlemapanevaid kogemusi. Kirjanduspreemiat väljaandvas Vilde kolhoosis näiteks: missugusesse majja sa ka sisenesid, inimesed olid läbi lugenud kogu värske ilukirjanduse ja soovisid sel teemal arutleda. Neil oli uhkusega näidata ka vanu trükiseid, ajalooraamatuid, Vabadussõja ajalugusid, nad võisid olla Vuolijoe austajad, uhked Kalju Saabri üle või puudutatud Madde Kalda äsjasest romaanist. Nad olid lähemas mõisas käinud parimatel klassikalise muusika kontsertidel. Küll on kahju, et tookord oli salvestamiseks vähe linti (ausalt üteldes sai sedagi vahel kingituseks või laenuks perest, kuhu läksin küsitlema). Nende arutlused, nn rohujuure kirjanduskriitika oleks äge uurimisallikas.

Teine teema on see, et tööelust arvatakse välja, sest sa oled vana, kuigi sul oleks vaimset võimekust jätkata. Üks piinlikumaid perioode on olnud aeg, mil ülikoolis tehti väga rumalaid otsuseid ja näiteks Marju Lauristin jäi professorikohast ilma, sest ta oli „vana“.⁷

Kirss: Kuigi ta oli ka üks, kes võitles selle [võimaluse töötada – T. K.] tagasi, ja mitte ainult iseendale.

Kui ka oled noorem inimene ja vaatad sellist suhtumist kõrvalt, aimad perspektiivi: ühel hetkel oled ka sina vana ega kõlba enam. Igal juhul jääd kaotajaks.

Kõiva: Kui ollakse sunnitud töölt lahkuma 55-60aastaselt, siis – kuna ei töötata ametlikult – ei toeta ka institutsioonid. Aastaid tagasi kultuurkapitali komisjonis olles pidin selgitama, kes on Ants Viires ja miks ta on eesti etnograafia alussammas, miks oleks vaja toetada Viirese tegevust. Siis öeldi mulle: me ei saa teda toetada, sest tal pole töökohta.

Sa oled ära lõigatud ja kogu lugu. Kui isegi sellised fondid nagu Kultuurkapital ei tohi toetada, siis – mida teha?

Ka niisugused juhtumid loovad halva perspektiivi, nagu juhtus Jaan Einastoga, kes saadeti ülikoolist ära. Tõravere võttis ta palgale. Millised avastused on selletõttu tegemata jäänud, et me ei hinda akumuleerunud teadmist?

Kirss: Veel üks asi, miks me ei taha vananemisele otsa vaadata, on hirm kognitiivsete võimete taandumise ees, ma räägin siinkohal kas või Alzheimerist. See tähendab inimese kontaktsuse ja identiteedi kaotust palju hullemal moel kui siis, kui ta on haige või näiteks jalutu.

Kõiva: Ja üldse need haigused … Äkitselt on nii, et kolleeg või kunagine kolleeg ei ole enam võimeline teistega endisel moel kaasa mõtlema, ta ei tule enam järele. Me kogeme seda ka oma eakaaslaste ja sõprade puhul. See tähendab, et suhtlemisring kitseneb.

Ja jällegi tuleb öelda, et tänapäeval on vanad inimesed väga õnnelikud. On nutitelefonid, Skype, arvutid ja kõik muu. Sõprusring püsib kauem koos, on võimalik leida ka uusi sõpru ja ennast arendada, kuna saadakse kellegagi vähemalt veebi kaudu kokku, kuuldakse kellegi häält.

Rahvasuu ütleb küll, et hallpead austa, kulupead kummarda, aga leidsin ka sellise vanasõna: vana olgu vait, sant seisku paigal. Mida ütleb pärimus? Kas eakaid tõepoolest austati ja neist peeti lugu või sõltus see ikkagi oludest ja inimestest?

Kõiva: Küllap on see nii ja naa. Mäletamatute aegade taga on mitmed ühiskonnast välja arvamise võtted. Mõtleme jaapanlaste peale: seesama püha Fuji mägi, kuhu eakad inimesed lähevad surema, kui nad leiavad, et nad on liiga vanad ja teistele koormaks. Halastuse poolt – ma arvan küll, et see on ka rahvusvaheline motiiv, aga ikkagi – väljendab üks vana eesti rahvajutt. Ajad on rasked, üldse ei ole süüa ja poeg hakkab oma isa ära viima. Üsna jaapanipärane motiiv ja tuntud tegelikult kõigi rahvaste seas. Ja siis sel teekonnal äkitselt – nad ajavad tee peal juttu – keerab poeg oma saani ümber ja viib isa koju tagasi, leides, et küll kuidagi ikka saab, kuskilt ikka leiab suutäie, mida jagada.

Kuna need lood on olemas ja väga tõsises toonis, siis see ei ole ainult didaktika, see on ikkagi ka praktika: inimesed võtsid end kokku ja jagasid seda, mis neil oli.

Mis puudutab ütlemist, et vana olgu vait ja sant seisku paigal, siis küsimus on ilmselt selles, et kas sa annad vanas eas oma volitused ära ja lased noortel otsustada või sa nurised nurgas ja kritiseerid igat asja, eriti kui sa elad samas majapidamises. See ütlus nõuab ka noortele õigust midagi arendada.

Kirss: Minul oli Eestisse kolides – see oli 2006, kui ma siia päriselt kolisin – sotsiaalses plaanis kaks üllatust. Lähen lastega bussi peale, et neid kooli viia, ja kuulen, kuidas penskareid kirutakse. Ja mitte keegi ei tõuse püsti ega anna istet inimesele, kes on vana ja väeti. Seetõttu hakkasin tähele panema fenomeni, kuidas kujuneb selline lastetuba, et õpitakse kulupead kummardama. Mitte ainult oma ema, vanaema ja vanaisa, vaid üleüldse.

Teise asjana märkasin, et teed olid talviti väga libedad ja mitte midagi ei tehtud, et seal oleks võimalik käia – ei rookimist, ei soola, ei liiva. Nüüd on natuke paremaks läinud. Aga siis kuulsin päevauudistes – igal aastal tehakse seda vähemalt korra – intervjuud Tallinna kiirabi juhiga: „No palju teil sel aastal ka luumurde kukkumiste tõttu on olnud?“ Mu kolleeg selgitas, et seda peetakse normaalseks, et inimene libedaga kukub ja murrab jalaluu. See jahmatas mind: ühiskondlik sättumus ei ole teist inimest aitama aldis.

Millised kirjandusteosed on teid puudutanud, kui kõnelda vananemisest, küpsusest elukogemusest, aga ka elu viimasest veerandist kõige selle kaasnevaga? Mulle turgatasid ilma mõtlemata pähe Raimond Kaugveri „Vana mees tahab koju“, Veera Saare „Ukuaru“ ja muidugi Shakespeareʼi „Kuningas Lear“.

Kirss: August Gailiti „Ekke Moor“ ja „Karge meri“. Minu meelest on Ekke Moor väga sümpaatne tegelane, aga teda ei nunnutata. See on midagi, mida ma märkasin umbes kolm kuud tagasi: kuidas äkitselt on hakatud mind nunnutama. Ma hakkan küll teatud sünnipäevale lähenema, aga minuga ei ole midagi juhtunud, ja ma ei ole laps!

Kui mu tütred lugesid „Tõe ja õiguse“ esimest osa, tulid nad minult küsima: kuidas oleks läinud Krõõda elu, kui Andres oleks natukenegi teda aidanud? See trotslik läve kõrgeks ehitamine ja nii jätmine! See lihtsalt rabas mu tütreid.

Kas ei ole mitte nii, et vanainimese vaev on suurem, kui kultuuris ei ole sees niisugust palvet, et tule aita mind. Aita mind esimesele trepiastmele, siis ma saan ise hakkama.

Gailit lõi väga väärikad vanemad naised ja need on olnud ka laval. Ka Veera Saare „Ukuaru“ on klassika.

Kõiva: Minule on eesti kirjandusest samuti väga sügava mulje jätnud Gailit. Ta on osanud avada nii elu ilu, valu kui ka õudust. Ükskõik, kas need on tema novellilaastukesed või romaanid. Kui Tiina rääkis oma tütarde küsimusest Vargamäe Andrese kohta, siis traditsioonid võivad olla kohutavad: sa võid olla nende käes vangis ega saa aru, mis on valesti. Sest Andres on ju heakskiidetud peremehetüüp: ta oli töökas, jumalakartlik, ta ei mänginud ega teinud lollusi, või kui tegi, siis ainult vastulollusena. Aga oli traditsioon: maja oli selline ja pidi selline olema, soorollid olid sellised … alles siis, kui ta midagi kaotas, sai ta aru, et on valesti teinud. Meid kasvatatakse traditsiooni sees ja see on suur inimene, kes suudab neid murda.

Võib-olla viimase poolesaja aasta eelis on see, et väga palju on liikunud üldise humaansuse suunas.

Kui tulla tagasi alguses mainitud filmi juurde, siis tegemist oli humoorika sissevaatega vananemisse – leebet nalja visatakse mälu- ja seksiprobleemide üle. Kangelanna loobub lõpuks oma juubelipeole minemast, jätab sõbrad pidutsema ning läheb ise hoopiski spontaansele romantilisele randevuule.

Meil kaldutakse noorust idealiseerima ning vanadust a priori käsitama kui allakäiku ja mandumist, mis ei pruugi igal üksikjuhul kaugeltki tõsi olla. Ehk peaksid küpses eas inimesed selja sirgu lööma ja ise väärtustama oma vaimset pagasit? Näiteid juba on. Näiteks on osa endisi tippjuhte moodustanud klubi, et oma kogemusi jagada.

Kõiva: Näitasin kolleegile oma keskkooliaegse üürikorterikaaslase kirja, lihtsalt niisama, kiusu pärast, kui mu noor kolleeg oli öelnud, et ainult noored kasutavad emotikone. Kirja autor on vanem daam, tema poeg on tsiklimees, talle meeldib, kui tema koju saabub tsiklimeeste jõuk ja ta on nii õnnelik, et tema poeg leidis endale tsiklinaise, kellega neil on ühine huvi. Ma olen aru saanud, et peale selle, et ta on suurepärane lillearetaja, on temast saanud, nagu ta ise ütleb, tsiklimamma.

Näitasin emotikonidega varustatud kirja oma noorele kolleegile ja küsisin, kellelt see kiri pärineb. Ta muidugi ei suutnud ära arvata, et tegemist on lubamatult kõrges vanuses provintsinaisega.

Mulle tundub, et alates 90ndatest on värvikamaks muutunud nii arhitektuur kui ka inimesed ja inimsuhted. See palett on väga avar. Kõik sõltub sellest, milline on põlvkond keskmiselt. Kardan, et minu eakaaslased surevad varem elupõletamise tõttu nooruses. Mida rohkem on ühes põlvkonnas erinevaid inimesi ja suhtumisi, seda parem.

Ja mida rohkem on ühiskonnas eri vanuses inimesi ja põlvkondi, seda kirevam ja põnevam on see maailm.

Kirss: Üks kallim inimene minu elus on 95aastane naine, kes elab Torontos. Ta on 15 aastat olnud lesk ja väliseestlaste kitsast ringist eemal, aga sinna nüüd tagasi tulnud. Iga kord, kui ma Torontosse lähen ja Elsu näen, on mul hea meel. Ta on oma ea tõttu pisike, habras ja Torontos on teinekord väga kõva tuul. Ta oli tänavat pidi kõndinud ja tuul oli vaese Elsu maast lahti kergitanud, sest ta on tõesti väga kerge, nii 45 kilo ringis. Ta jutustas seda nii lõbusalt: „Ja siis kargas üks tore noormees oma ratta seljast maha ja tõi mu maa peale tagasi.“ See Els, kes poolnõiana oli maast lahti tõstetud, suutis selle üle nalja heita!

Vanemad inimesed tuletavad meile meelde, et igast päevast on vaja rõõmu tunda, ja ka seda, et kõik on ajutine.

1 Virge Haavasalu, Ilukirurgidel järjest õitsvam äri – Äripäev, 31. III 2016.

2 Tiina Kaukvere ja Karin Kangro, Riigi Kinnisvara juht: mul on kahju ja ma vabandan – Postimees 5. V 2016.

3 http://www.eetika.ee/et/sumpoosion-naised-noiad-volbrioo-lumm-0

4 Valge Vennaskond, täisnimega Universaalne Valge Vennaskond, asutaja oli XX sajandi alguses Bulgaarias Petar Dunov. See on originaalne uusfilosoofia, mida on nimetatud ka kristlikuks esoteerikaks. Levis kiiresti Prantsusmaal, Austrias, hiljem Ameerikas jm. Dunov oli mõjutatud Steinerist ja paljudest humanistlikest ideedest, sh pidas peamiseks edasiviivaks võimaluseks vendlust ja ühtsust loodusega (nn päikese joogat), olulisel kohal on meditatsioon, laulmine. muusika, loovuse arendamine, hingamisharjutused, vaikuses söömine, vaimsed harjutused, paneurhyth­mia. Paneurythmia toimub alates 1929. aastast 19. augustil Rila seitsme mägijärve ääres platool u 2600 m kõrgusel. Muusika saatel liikudes otsitakse ühendust loodusega. Tantsijad moodustavad sümboolseid kujundeid – ringe, lilli, pentagramme jm).

5 Erna Tampere (1904–1978) oli folklorist.

6 Haritud eakad rügavad kehva tervisega tööd teha. Praxis, 2015.

7 Lauristin jääb eapiiri tõttu professorikohata. – Posti­mees, 8. IV 2005.