Tallinna tehnikaülikool muutuste tuules

Jaak Aaviksoo: „Oleme võtnud eesmärgiks, et akadeemiliste töötajate palk peab kasvama kaks korda kiiremini kui Eesti keskmine.“

MARGUS MAIDLA

Jaak Aaviksoo

Jaak Aaviksoo

Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix

Selle aasta 1. septembrist sai Eesti olulisimaid teadusasutusi Tallinna tehnikaülikool uue rektori, kelleks uue seaduse alusel ametisse seatud kuratoorium valis akadeemik Jaak Aaviksoo. Seega jätkab oma uue seaduse alusel tegutsev tehnikaülikool ka täielikult uuenenud juhtorganitega.

Olete Tartu ülikooli rektori ning haridus- ja teadusministrina ise praegust teaduse taustsüsteemi kujundanud, palun markeerige põgusalt, kust me oleme tulnud, et nüüd siin olla.

Jaak Aaviksoo: Tagasi vaadates tuleb meil alustada 1990ndate keskelt, kui sai vastu võetud teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus, ülikooliseadus, Eesti Teaduste Akadeemia seadus ning asutatud Eesti Teadusfond. Just nendel aastatel pandi alus meie praegusele kõrghariduse ja teaduse korraldusele ning arvan, et peamised poliitilised otsused, mis toona tehti, on ajaproovile vastu pidanud. Näiteks teaduste akadeemia ja ülikoolide integratsioon (TA instituutide jagamine ülikoolide vahel – M. M.), konkurentsipõhine teadusrahastamine, kõrghariduse kohandamine angloameerika kolmeastmelise bakalaureus-magister-doktor-mudeliga – need sammud on kõik laias plaanis Eesti kõrghariduse ja teaduse rahvusvahelist konkurentsivõimet parandanud. Teaduspoliitilised sammud on aidanud meie teadlastel seada sihte Eestist väljapoole, konkureerida edukalt Euroopa Liidu (EL) rahale ning meie teaduspublikatsioonide tase, viidatavus ja mõjukus on kõikide parameetrite järgi kasvanud. See on positiivne areng ja kui lisada kasutusele võetud ELi struktuurivahendid, võib ilma valehäbita tunnistada, et ka Eesti kõrghariduse ja teaduse infrastruktuur on tugevalt üle ELi keskmise. Loomulikult on asjakohane analüüs, et kas ka kõik üksikotsused ja investeeringud on tehtud otstarbekalt ning kuidas seda potentsiaali edaspidi kõige efektiivsemalt ära kasutada, aga tervikpilt on siiski päris hea.

Võrreldes teie varasemate ametikohtadega olete TTÜ rektorina sattunud hoopis teisele otsustusalale. Kas olete vahel ka mõelnud, et ehk oleksite pidanud HTMi ministrina mõne otsuse teisiti tegema, et oleks oma praegusel ametikohal tõhusam tegutseda?

Kõigepealt tõdegem, et vastutustundlikel akadeemilistel inimestel ongi erinevad, oma positsioonist sõltuvad huvid. Laboris ja auditooriumis on vastutus ja ülesanded teistsugused kui ülikooli juhtkonnas, ministeeriumis, parlamendis või tööandjana, huvide erinevusse peab suhtuma rahulikult ja need on loomulikud. Erinevad huvid tasakaalustavad üksteist ja niisugune vastastikune pinge viibki elu edasi. Loomulikult on Tartu ülikooli rektoril ja TTÜ rektoril vastandlikke huvisid ja kindlasti on ka HTMi ministril ja TTÜ rektoril vastandlikke huvisid, aga võib kindel olla, et ühishuvisid on palju rohkem. Tõsi, olen TTÜ rektorina mõelnud, milliseid otsuseid oleksin võinud ministrina langetada teisiti, soodsamalt TTÜle, aga kas see oleks olnud parem ka ühiskonnale, on küsitav. Kui midagi leida, siis oleks võinud TTÜ seadusesse vähem bürokraatiat sisse jätta, ent toona sai ülikoolis saavutatud kompromissi usaldatud.

Mingem konkreetsemaks. Kas teadusagentuuri hindamisnõukogus peaks tehnikateadustel olema eraldi valdkond või mitte? Kas teie arvates on see vormiline või sisuline küsimus?

Võiks olla, aga ma ei leia, et teadusagentuuris tehnikateaduste osakaalu või tähtsuse formaalne suurendamine oleks kõige põletavam küsimus. Oluliselt tähtsam on, et teised ministeeriumid, eriti majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM), looksid rahastamisinstrumendid, mis toetavad rakendusuuringuid ja koostööd ettevõtlusega. Seda ei saa teha alusuuringute nõrgendamise ja/või vahendite ümberjagamise arvelt, pigem täiendavate ja rakendusuuringutele sobivamate mehhanismide loomisega. Teadusstrateegia näeb sellist suunda ette ja ka uue perioodi struktuurifondide vahendid on selleks kavandatud. Kõige olulisem on, et rahastamispraktika realiseeriks need võimalused.

Praegu jagatakse MKMi süsteemis Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) kaudu tehnoloogia arenduskeskuste programmi alt pikaks ajaks suur osa vahendeid üsna jäigalt formeerunud gruppidele-projektidele ära ja edasi pühib MKM rakendusteaduse arenduses käed puhtaks. Siis imestame uuringutes-analüüsides, miks me edasi ei liigu. Kus näete siin teaduspoliitilisi vigu?

Ma arvan, et meil kipub HTMi teaduspoliitika asendama ühiskonnale laiemalt vaatavat teadus-, tehnoloogia- ja innovatsioonipoliitikat, teaduse rolli mõtestatakse liiga kitsalt, vaid tippteaduse vaatepunktist. Kuna oleme Eestis koondanud enamiku avalikult rahastatavast uurimistööst ülikoolide alla, siis mõtleme alateadlikult, et riiklik teaduspoliitika tegeleb ja peabki tegelema üksnes sinitaeva- või uudishimuteadusega (blue skies või curiosity driven research). Tegelikult moodustab klassikaline ehk ülikooliteadus enamikus arenenud riikides koguteadusest alla veerandi ja riiklikult rahastatavast teadusestki alla poole. Ameerika Ühendriikide Rahvuslik Teadusfond (National Science Foundation, NSF) jagab alla 10% föderaalsest teadusrahast ja ka ELi programmist „Horisont 2020“ on tippteadusele (European Research Council) ette nähtud vaid kuuendik eelarvest. Programmi ülejäänud eelarve on suunatud teaduspoliitiliselt määratletud sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks. Oluline on seejuures, et rahastamise kriteeriumid on otseselt sõltuvad uuringute eesmärgist. Kui eesmärgiks on eelkõige uued teadmised, siis on esmaolulised artiklid ja viitamised, kui aga eesmärgiks on saata inimene Kuule või võidelda tuberkuloosi vastu, siis tuleb kontsentreeruda ka teistele hindamiskriteeriumidele. Rääkimata sõjalistest või tööstusuuringutest, kus avaldamine on sageli üldse välistatud.

Seega võib öelda, et vajame ka Eestis erinevatest eesmärkidest ja kriteeriumidest lähtuvaid rahastamisinstrumente. Selles mõttes tuleb EASi rahastatavaid meetmeid tervitada, ehkki paljud kurdavad, et nendes nn TAKides on tegelikku ettevõtlikkust ikka veel liiga vähe ja alusteadustel on määrav roll. Ma loodan, et oleme senisest kogemusest õppinud ja sellel eelarveperioodil õnnestub silda ülikooli teaduse ja tootlikkust kasvatavate tööstuslike rakenduste vahel paremini ehitada.

Eelmise aasta konverentsil „Teaduselt ühiskonnale“ osalesite arutlusringis ja väljendasite veendumust, et tellijakeskset teadust peaks Eestis oluliselt suurendama võrreldes tänase uudishimu- ja/või õhinapõhise teadusega.

Jah, võib ka nii võtta. Vaadakem sellise nurga alt – alusteaduse tellijaks on ju peer review, eelretsenseerimine ehk teised teadlased. Need teised teadlased ju ütlevad, et me tahame rohkem uuringuid, mida saaksime lugeda ja tsiteerida, et nende tegemine on hädatarvilik ning ilma nende uuringuteta ei saa teadus areneda. Seda võib pidada teadusemäe säravaks tipuks. Aga peale selle särava tipu on teadusmaailmas veel väga palju muud. Kui alusteadust rakendab eelkõige teadus ise, siis rakendusteadusel peab olema teadusväline tellija – rakendusteadus, mida keegi ei rakenda, on nonsenss. Rakendusteadus sunnib teadlast väljuma oma mugavustsoonist, tulema vastu tellijale, suutma lahendada tema probleeme. Loomulikult saab ta ka midagi vastu – saab „elus“ probleemi, mis parimal juhul tagab edu nii teaduslikus kui ka majanduslikus mõttes.

Enne kui oluliselt nihutada teaduse sisemisi piire, tuleks muidugi jahutada ka liigset entusiasmi – (rakendus)teadus ei pruugi alati anda oodatavat tulemust, võib osutuda kordades kallimaks, kui algul kavandatud ja nii on pettumus kerge tekkima. Ometi on just teadlaste-inseneride-ettevõtete tihe koostöö see, mis riigi majandust edendab, mitte niivõrd teaduskulutuste tase või isegi tippteaduse osakaal.

Tulgem nüüd oma jutuga TTÜ juurde. Kumba võimekust peaks TTÜ kasvatama, kas kirjutama rohkem tsiteeritavaid artikleid või võimekust inimest Kuu peale saata?

Mõlemat on vaja ja kindlasti on ekslik arvata, et rakendusteadusele kehtiksid mingid madalamad kvaliteedinõuded. Tehnikaülikool peab päris kindlasti oma akadeemilist nähtavust ja publitseerimist suurendama. Kui meie lähimad tehnikaülikoolid – Aalto ülikool, Stockholmi, Chalmersi ja Taani tehnikaülikool – seda suudavad, siis peab seda suutma ka TTÜ. Samal ajal peame päris kindlasti suurendama oma teadustöö mahtu ja kvaliteeti ka rakendusteaduslikus suunas, olles partner nii kodu- kui ka välismaistele ettevõtetele ning ühiskonnale laiemalt. Peame tõesti olema suutelised andma oma panuse nüüd juba inimese Marsile saatmisse.

Kasvuambitsioonide valguses lubage mulle lihtne ja salakaval küsimus: kas plaanide teostamiseks liigub (rakendus)teadussüsteemis ikka raha piisavalt?

Raha on alati vähe. Teisalt teame, et raha pakkumine on maailmas praegu suurem kui nõudlus, mis loob ka ülikoolidele häid võimalusi. Eestis tuleks esmalt viia baasrahastamine lubatud tasemele (selleks kulub ca 30 miljonit eurot lisaraha aastas) ja siis kasvatada eelkõige tehnoloogilisele innovatsioonile suunatud rahastamist. Muidugi, kõige suurem kasvuruum on osalemises rahvusvahelises tööjaotuses. Kahjuks eeldab see sisemaist konsolideerumist ja selle vastu on üsnagi häälekas osa teadlaskonnast. Lihtsam näib kodutanumal nappide vahendite pärast kiselda selmet koos laia ilma minna. Meie väikesele riigile on ELi fondid peaaegu ammendamatu rahaallikas, kui me ainult oleme konkurentsivõimelised. ELis on väga palju rakendusliku suunitlusega programme ja peame neid võimalusi koos oma ettevõtluspartneritega suurimaks TTÜ kasvu allikaks.

Jätkates juttu praegu arutuse all olevast TTÜ strateegiast, siis nüüd on avalikkusele teada antud, et TTÜ liigub nelja teaduskonna (inseneri-, arvuti-, loodus- ja sotsiaalteaduse) suunas ja kahandab instituutide arvu. Peamine vastasseisu põhjus, miks venis rektor Aaviksoo rektoriks kinnitamise saaga nii pikaks, oli just nimelt hirm tulevase struktuurireformi ees. Peab tunnistama, et võrreldes kõigi teiste avalik-õiguslike ülikoolidega oli TTÜ struktuur ajale jalgu jäänud ja eelmised rektorid koos akadeemilise perega olid vajunud mugavustsooni. Kas uus kuratoorium ja rektor on haaranud härjal sarvist?

Ma ei julge arvata, et praeguse plaani suhtes valitseks konsensus, aga arusaamine struktuurireformi vajalikkusest on küll üsna laialdane. Kuni viimase ajani oli esil ka ettepanek, et teaduskonnad kaotatakse üldse vahelt ära ja peamisteks struktuuriüksusteks saaksid uurimisinstituudid (40–100 inimest), edumeelsemad ülikoolid liiguvad selles suunas. Arutelude käigus leiti siiski, et selline samm oleks ülikooli arengus liiga pikk ja järsk ning nelja valdkonda ühendavad teaduskonnad oleks mõistlik kompromiss. Tundub, et nii ka läheb, kuigi otsustamine on kuratooriumis ja nõukogus veel ees. Kõige olulisem pole siiski mitte teaduskondadega seonduv, vaid vajadus moodustada piisava suurusega ja teaduslikult tugevad instituudid, kes suudaksid iseseisvalt hankida uurimistoetusi, kavandada oma tulevikku ja mida ei kõiguta mõnest grandist ilmajäämine. See on TTÜ puhul põhimõtteline muutus liikuda õppetooli- ja professorikesksest süsteemist üle uurimisgrupi- ja teaduskesksele süsteemile. Ma väga loodan, et selline käsitlusviis leiab ülikooli liikmete seas toetust ja mõistmist, et selline teadusliku kompetentsikeskne arengumudel võimaldab tõsta ka õpetamise taset, mis on ju ühe ülikooli kõige olulisem ülesanne.

Kui töötajate ja akadeemiliste õppejõudude arv on suuresti optimeerimisülesanne, siis kas praegune 12 000 üliõpilast on teie arvates Eesti ainukesele tehnikaülikoolile optimaalne arv?

Kõige olulisem on tugevate lõpetajate, sh teadusdoktorite arv. Seepärast leian, et lõpetajate arv, eelkõige loodus- ja tehnikateaduste valdkonnas, peaks kasvama. Ja seda tulemust on võimalik saavutada ka väiksema üliõpilaste koguarvu juures. Praegu on meil ca 2000 lõpetajat, mis tähendab, et lõpetamiseni jõutakse keskmiselt kuue aastaga, aga võiks jõuda viiega, ideaalis suisa neljaga. Selline efektiivsuse kasvatamine on kindlasti üks meie arenguteid. See aitab kokku hoida kulusid ja tõsta õppejõudude palka. Teine lahendamist vajav ülesanne seisneb selles, et meie rahvastik väheneb, aga vajadus kõrgeltharitud spetsialistide, eelkõige loodus- ja tehnikateaduste vallas, pigem kasvab. Kust leida motiveeritud üliõpilasi, eriti kui üha enam noori läheb õppima välismaale? Peame muutuma atraktiivseks ka välisüliõpilastele ja looma tingimused, et siin õppiv välisüliõpilane jääb pärast lõpetamist kas või mõneks ajaks meie riiki tööle. Kui me nende ülesannetega toime tuleme, suudame kasvatada nii lõpetajate arvu kui ka Eesti majandust, ja seda hoolimata demograafilisest suundumusest.

TTÜ on esimene ülikool, kes tahab sätestada teadlase karjäärimudeli.

Jah, kindlustunnet pakkuv akadeemiline karjäär on äärmiselt vajalik heade teadlaste leidmiseks ja paraku on nende probleemide riiklikul tasemel käsitlus jäänud heitlikuks. Erinevalt suurest osast muust maailmast on meie ülikoolides kahe erineva kategooria akadeemilisi töötajaid – teadlased teadus-arendustegevuse korralduse seaduse alusel ja õppejõud ülikooliseaduse alusel. Lisaks muudeti kõigi akadeemiliste töötajate töölepingud ühtäkki tähtajalistest tähtajatuteks. Arutame, vahest võiks teiste maade eeskujul juurutada ühtse akadeemilise karjäärimudeli, kus oleksid ühtsed akadeemilised töökohad ja tenuuril põhinev karjäär. Nimetagem ülikooli õppejõud professoriteks – vastavalt täis-, kaas- ja abiprofessor (full,associate ja assistant professor). Neil oleks tenuur ehk alaline töökoht, mida rahastatakse stabiilselt läbi aastate ja need moodustavad ülikooli selgroo. Sinna lisanduvad tähtajalistel töökohtadel nooremteadlased ehk doktorandid (mitte üliõpilased tänapäeva käsitluse alusel), kellel on töötajatega võrdsed sotsiaalsed tagatised ja mõistlik sissetulek vähemalt Eesti keskmise tasemel. Teine tähtajaliste töötajate kategooria on järeldoktorid, kes võivad teatud tingimustel taotleda ka alalist töökohta. See on üks põletavamaid küsimusi ning lahenduseni tuleks jõuda koostöös teiste ülikoolidega ja seaduse tasemel.

Räägime teaduse populariseerimisest. Tartu ülikoolis tegutseb rahvusülikooli kuvandi loomise ja ülikooli tegevuse tutvustamisega, sh avalike suhetega, ca 30 inimest. TTÜs vaevalt käputäis ja ausalt öeldes ei meenu mulle ühtegi TTÜ teadusasutust, kes oleks vaevunud ise mõnda avalike suhete spetsialisti tööle palkama. Kuidas see tehnika- ja loodusteaduste populaarsuse kuvand ja TTÜs tehtava suurepärase töö kuvand peaksid teie arvates ühiskonda jõudma?

Kõlab ehk mõneti ketserlikuna, aga ka akadeemilise enesetutvustuse töö, enda nähtavaks tegemise töö on asutuse kohus. Mitte ainult saapavabrik või õlletehas ei pea oma olemasolu mõtet ja kasulikkust ühiskonnale selgitama, vaid ka ülikool. Me oleme siin sellega mõnevõrra hiljem alustanud kui Tartu ülikool, aga ärgem unustagem ka edulugusid, kas või Euroopa suurimaks robotite omavaheliseks võidukatsumiseks kujunenud „Robotexi“ üritust TTÜ kaubamärgi all või ettevõtluskeskuse Mektory tegevust. Ülikooli struktuurne ümberkorraldus võimaldab käivitada hulga ideid, kuidas TTÜ nähtavust ühiskonnas parandada.

Intervjuu alguses rääkisime Eesti teaduse infrastruktuuri seisust. Kas TTÜ on nüüd valmis? Kas selle eelarve raames suuremaid ehitusi ja/või renoveerimisi enam ei planeerita?

Peaaegu. Ehitusteaduskonnale oleks veel vaja ehitada katsehall, mis eeldatavasti rahastatakse struktuurivahenditest. Arutatud on ka Mektoryle uue korpuse ehitamist. Suures plaanis aga on tellisesse ja betooni ressursse piisavalt varutud, me peame eelkõige investeerima inimestesse, tõstma palka. Personalikulude osakaal kogukuludest peab kasvama. Oleme võtnud eesmärgiks, et akadeemiliste töötajate palk peab kasvama kaks korda kiiremini kui Eesti keskmine, see on põhimõtteline muutus. Ilma heade inimesteta ei sünni head teadust. Küll aga loodame jätkuvat arengut teadus- ja tehnoloogiaparkide vallas, ehkki see kinnisvaraarendus ei saa tulla ülikooli eelarvest, vaid peab tuginema ettevõtlusele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar