Rein Vihalemm teadusfilosoofina

PEETER MÜÜRSEPP

Rein Vihalemm 2012. aastal.

Rein Vihalemm 2012. aastal.

Ove Maidla / Tartu ülikool / Vikipeedia

18. juulil röövis traagiline õnnetus meilt silmapaistva filosoofi Rein Vihalemma. Tegemist oli mõtlejaga, kes oli aastakümneid kujundanud Eesti teadusfilosoofia ja -metodoloogia nägu, seda olulist filosoofiaharu suunanud ja sisuliselt arendanud nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Rein Vihalemm oli silmapaistev uurija, aga ka hinnatud pedagoog-juhendaja ja edukas organisaator.

Rein Vihalemma hariduslik taust oli teadusfilosoofile kõige paremas mõttes tüüpiline. Ta omandas kõrghariduse Tartu ülikoolis keemia alal, siirdus pärast lõpetamist kohe filosoofiasse ja alustas keemiafilosoofia arendamist juba ammu enne seda, kui see filosoofia eriharu rahvusvahelise tunnustuse sai.

Nõukogudeaegses ideoloogiliselt kontrollitud filosoofiakeskkonnas ei olnud Rein Vihalemmal võimalik oma potentsiaali täielikult avada. Originaalne mõte oli tol ajal pärsitud isegi loodusteaduse filosoofia ja metodoloogiaga seonduvalt. Samuti kehtisid ranged piirangud suhtlemisele üle NSV Liidu piiri. Seetõttu avanes Rein Vihalemma talent täiel määral alles lähiminevikus, kui uurija oli juba suhteliselt küpses eas.

Rein Vihalemm oli teadusfilosoof, kes käsitles teadusfilosoofiat ja teaduse ajalugu pidevas vastastikuses seoses. Niisugune vaatenurk on hädavajalik näiteks Ilja Prigožini algatatud iseorganiseerumise metodoloogia mõistmisel ja mõtestamisel, millega Vihalemm on põhjalikult tegelenud, innustades oma järgijaid, siinkirjutaja nende hulgas.

Kui rääkida Rein Vihalemma erialastest saavutustest võimalikult lühidalt, võin öelda, et tema mõte on liikunud konstruktivismilt praktikale. Läbivaks jooneks Vihalemma teadusfilosoofilises loomingus on selle distsipliini põhiprobleemi „mis on teadus?“ lahendamine ja leitud lahenduse täpsustamine. Juba oma varastes töödes kujundas Vihalemm välja seisukoha, et teaduslik-empiiriline maailmatunnetus võib olla põhimõtteliselt kaht liiki: kas konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne või klassifitseeriv-ajaloolis-deskriptiivne. Uudne moment on siin eelkõige teadlase uurimisobjekti konstrueeritus. Selle vaate kohaselt ei uuri teadlane mitte objektiivset reaalsust niisugusena, nagu see on, vaid konstrueerib enesele ise uurimisobjekti, mis sobib tema tunnetusstruktuuriga ja on matemaatiliselt kirjeldatav. Maailm pole teadlasele kättesaadav sellisena, nagu see on, vaid vahendatuna inimese tunnetusvõime kaudu, sõltudes selle võimalustest ja teadusliku meetodi põhiprintsiipidest.

Tüüpiline konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivne teadus on füüsika. Keemia on seda samuti, kuid ainult osaliselt, niivõrd kui see tegeleb loodusseadustega. Tüüpnäiteks on siin keemiliste elementide perioodilisuse seadus. Siit kasvab välja mitu olulist liini Rein Vihalemma loomingus. Kuna füüsika on arenev teadus, siis füüsikasarnasus ei ole piisav kriteerium teaduslikkuse piiritlemiseks. Ilmneski vajadus teoreetilise mudeli järele. Sündis Rein Vihalemma f-teaduse kontseptsioon (ingl φscience). Tegemist on konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivse teaduse idealiseeritud mudeliga. Sellega kooskõlas olev tunnetusviis on teadus kitsamas mõttes. Täielikult vastab sellele mudelile tänapäeval ainult füüsika. Keemia on f-teadus osaliselt. Niisugune tõdemus tegi teadusfilosoofile keemiast kui piiriteadusest eriti huvitava uurimisobjekti. Ühtlasi sai selgeks, et traditsiooniline teadusfilosoofia ei suudagi keemia olemust adekvaatselt mõtestada. Keemiafilosoofiast kujuneski Rein Vihalemma aktiivsel osalusel uus filosoofia osa, olles muidugi teadusfilosoofiale lähedane selles mõttes, et tegeleb ühe teadusharuga, mis on kindlasti iseseisev ega ole redutseeritav näiteks füüsikale. Rein Vihalemm oli Rahvusvahelise Keemiafilosoofia Ühenduse (International Society for the Philosophy of Chemistry) asutajaliige ning sagedane esineja selle organisatsiooni aastakonverentsidel, millest üks toimus tema enese korraldatuna 2003. aasta suvel Tartus ja Käärikul.

Rein Vihalemma vahest kõige silmapaistvam panus teadusfilosoofiasse pärineb lähiminevikust ja jäi algatajal kahjuks lõpuni välja arendamata. Selleks on uut tüüpi realistliku teadusekäsitluse algatamine, nn praktiline realism. Rein Vihalemm toetus praktilise realismi arendamisel oma varasematele saavutustele teaduse olemuse mõtestamisel, aga rakendas uudsel viisil ka Karl Marxi praktikakäsitlust, mis on kokkuvõtlikult esitatud kuulsates teesides Ludwig Feuerbachi kohta. Siiski ei ole praktiline realism marksismi edasiarendus, vaid originaalne lähenemine, mis arvestab tänapäeva juhtivate teadusfilosoofidega, kellega Rein Vihalemm tegi ka vahetut koostööd. Praktiline realism võimaldab vaadelda teadust täiesti uues valguses, teooriatest juhinduva praktilise tegevusena, milles leiab selge väljenduse teaduse vahetu seos eetika ja kultuuriga üldiselt. Loodud on uus tähendus inimese dialoogile loodusega empiirilise teaduse vahendusel, mis viib muu hulgas edasi ka Ilja Prigožini algatatud maailmamõistmist.

Eelkirjeldatud kvintessents Rein Vihalemma saavutustest teadusfilosoofina teeb temast olulise mõtleja selles valdkonnas mitte ainult Eestis, vaid kindlasti ka rahvusvaheliselt. Rein Vihalemma tegevus ei piirdunud erialase uurimistööga. Tema toimetatuna on ilmunud mitu eestikeelset, Eestis tehtavas teadusfilosoofia ja teadusajaloo alases uurimistöös märgilise tähtsusega kogumikku. Ta oli Tartu ülikooli teadusfilosoofia õppetooli looja ja selle töö käivitaja. Rein Vihalemm organiseeris teadusfoorumeid, mis tõid Eestisse maailma mõjukaid teadusfilosoofe. 2011. aasta juunikuus toimus Tartus tema algatusel esimene rahvusvaheline konverents, kus tutvustati praktilist realismi kui teadusfilosoofia uut suunda.

Rein Vihalemm ei unustanud kunagi, kus on tema juured. Ta tundis pidevalt muret eestikeelse filosoofia saatuse pärast, osales järjekindlalt Eesti filosoofia aastakonverentsidel ja seisis selle eest, et needki üritused üldist tendentsi järgides ingliskeelseks ei muutuks.

Mälestus Rein Vihalemmast, oma eriala tippspetsialistist, suurepärasest tagasihoidlikust lihtsast inimesest, kallist kolleegist ja sõbrast jääb meiega. Eesti teadusfilosoofidel ja kogu teadlaskonnal lasub austav kohustus Rein Vihalemma pärandiga väärikalt ümber käia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming