Üks ühele arhitektuur, 10% metsikum

Veronika Valk

Veronika Valgu vestlus arhitekt Sami Rintalaga Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas esines hiljuti Tallinnas soome arhitekt ja kunstnik Sami Rintala, kes rääkis oma loengus „Primitiivne, olemuslik ja ürgne arhitektuur” ehituskunstist kui keelest või väljendusvõimalusest, mis vastab inimese bioloogilisele vajadusele. Sami Rintala lõpetas arhitektuuriõpingud Helsingis 1999. aastal. Tema loomingust õhkub ühiskonnakriitilist meelt, looduslähedust ja praktilisust, töö­vahenditeks on ruum, valgus, ehitusmaterjalid ja inimkeha. 2008. aastal asutas ta koos Dagur Eggertssoniga Põhja-Norras Oslos ja Lõuna-Norras Bodøs tegutseva büroo Rintala Eggertsson Architects.1 Eksperimenteeriva loomuga büroo on pälvinud ülemaailmse kestliku arhitektuuri auhinna (Global Award for Sustainable Architecture) ja on osutunud ka Mies van der Rohe ja Bauhausi preemia nominendiks, samuti on nende töö ära märgitud Europan 7 arhitektuurivõistlusel.2 Suur osa Rintala loomingust on tihedalt seotud tema tööga õppejõuna mitmetes ülikoolides, kus tema juhendatud õppetöö võtab sageli töötoa kuju ning tudengid ehitavad oma projektid kursuse käigus üks ühele reaalselt valmis. Kui päris on päris? Töötuba kui arhitektuuri loomise viis tuleb vestluses Rintalaga taas ja taas esile. Mida arvata tuleviku arhitektuuriharidusest? „Arhitektuuri ei saa edasi anda sõnadega, isegi mitte jooniste või makettidega, arhitektuur tuleb valmis ehitada, et seda kogeda. Lahendusi tuleb katsetada ja seetõttu ei saada heaks arhitektiks üleöö. Katsetades ja üks ühele mõõtkavas oma ideid realiseerides õpib arhitekt mõistma, mis läks õigesti ja mis on valesti,” selgitab Rintala. Nii kultiveerib Rintala oma õpilastes teatud isemoodi loovust ja loomingulisust. Aga kuidas täpsemalt? „Tudengitele tuleb kätte anda päris krunt ja päris tellija, kohalikud materjalid ja ajakava, viia nad tegelikku reaalsesse konteksti, nii et nad elavad sellesse sisse ja hakkavad mõistma asjade praktilist poolt. Nad tuleb viia niikaugele, et unustavad mõneks ajaks kogu muu maailma, arhitektuuriajakirjad ja nähtud lahendused, sest need ei toimi ju niikuinii: pole ju mõtet võtta kusagil Tai džunglis eeskujuks mõnda Zaha Hadidi projekti,” naerab Rintala. „Arhitektuur on sellest ainult tugevam, kui vastab sootsiumi vajadusele ning on ökonoomne.”

Rintala juhatusel Tais läbi viidud töötoa eesmärk oli kahe nädalaga ehitada valmis ühele kareni3 hõimu lastekodule raamatukogu Ban Tha Song Yani külas Birma piiri ääres. „Kõneldes arhitektuuriõppest, saab tegelik uurimistöö päriselt seisneda vaid projekteerimises koos objekti valmisehitamisega, selleks et tunda materjale ja muud, mis ehituskunstis oluline: arhitektuuri loomine on väga füüsiline tegevus ja mulle ei meeldi, kui mõtted jäävad vaid hüpoteetilisteks. Teoreetiline pool võib olla väga vajalik, kuid see pole minu rida,” sõnab Rintala. „Asjad ei muutu sellest kuidagi „vähem targaks” või „vähem intellektuaalseks”, kui need teha valmis oma kätega. Inimene on psühhofüüsiline olend ning objektide valmisehitamine nõuab väga suurt täpsust,” rõhutab arhitekt. „Uurimistöö ja ehituse vahele pole vaja joont tõmmata, need peaksid olema üks ja sama asi.”

Võõra konteksti võlu

Paistab, et see mõtteviis ei kehti Rintala puhul mitte ainult arhitektiõppe vaid ka tema büroo loomingu puhul. Ta on elu jooksul juhatanud mitmel pool maailmas ligi pooltsada töötuba, kus on koos tudengitega valmis ehitanud väiksemad arhitektuuriobjektid. Järgmine tuleb Lõuna-Tšiilis, kus Rintalal on head suhted Mauricio Pezo ja Sofia von Ellrichshauseni arhitektuuribürooga. Arhitekt suutis veenda sealset puidutööstust, et see toetaks nende ettevõtmist ehitusmaterjaliga. „Mulle meeldib panna kokku töögruppe, kus kõik osalised on üksteisele kasulikud, ja luua tööprotsesse, millest võidavad kõik,” kommenteerib Rintala. Ehitanud valmis palju väikeobjekte, millest nii mõnedki on ajutised, on Rintalale objekti või eelarve suurusest olulisemad hoopis lähteülesande eetiline sisu ja nii arhitekti kui tellija siiras pühendumus. Tundmatus kontekstis intensiivselt töötades saavutab ta paremaid tulemusi kui kodus, sest elab olukorda tõsisemalt sisse, keskendub ja fookustab oma tähelepanu täielikult ehitamisele. Ka tudengid õpivad sel viisil Rintalalt seda, kuidas kohapeal tegutseda, oskust näha detaile, kasutada kohapealseid vahendeid ja rakendada sealseid tehnikaid. Kui töötuba kestab näiteks kümme päeva, siis kulub kõige rohkem kaks päeva mõttetegevusele, ülejäänud aeg on mõeldud ehitamiseks. See, et arenenud riikide arhitektid täna Kolmanda Maailma riikidesse appi lähevad, pole sugugi haruldane. Kas Rintala peab sellist trendi ka õiglaseks? „Harilikult teeme utilitaar­seid, ühiskondlikke objekte. Indias töötasime detsentraliseeritud majutusmudeliga kohaliku turismi edendamiseks, ökoloogilised elamis­üksused olid seal seotud kohalike põllukultuuride kasvatamisega. Suure hotelli asemel on toad puistatud igale poole laiali, nii et külalised saavad põlluharimist harjutada, kusjuures iga „tuba” toodab toimimiseks vajaliku energia.”

„Tšiilis on meie krunt tööstusreostusega slummis, kus proovime leida lahendusi elukeskkonna parendamiseks, seda nii füüsilises kui sotsiaalses mõttes. Ükski kohalik Tšiili arhitekt ei soovinud seda tööd vastu võtta,” toob Rintala näite. „Norras oleks lihtne minna ehituspoodi ja osta kõik, mida vaja. Keerulistes võõrastes oludes saame tõugata tudengid otsima loovamaid lahendusi, viime üliõpilased nende mugavustsoonist välja ja seda mitmes mõttes.”

Tuimuse ohud

Mõeldes Rintala ökoloogilisele mõtteviisile, näiteks eespool kirjeldatud eksperimentaalhotellile, kus toad on seotud toidu tootmise ja taastuvenergia allikatega, kerkib küsimus: kas Rintala näebki arhitektuuri tulevikku hoonete autonoomsuses, nii et elamisüksused toimivad autotroofsetena,4 kohanevad muutuvate oludega ja toodavad enesele vajaliku energia ja toidu? „See oleks tõesti väga teretulnud. Kui kõik muud mured on lahendatud, on arhitektuur taas see, mis ta aegade algusest saadik on olnud – varjualune. Mu enda kodul Bodøs on 150meetrise puurauguga maaküte ja teised taastuvenergia, veeringluse ning jäätmekäitluse süsteemid, nii et maja toimib tegelikult iseseisvalt. Selleks pole üldse palju vaja,” veenab Rintala. Teistpidi ka linnastutakse sellise kiirusega, et linnade tihendamine on üha aktuaalsem. „See on sama mündi teine pool. Energiaressursi nappus polegi nii suur probleem, kui just prügi, heitmed. Arhitektuuridebatt käib enamasti linnastumise teemadel, kusjuures Euroopa maapiirkonnad tühjenevad. Indias olen juhtunud piirkondadesse, mida nimetatakse linnadeks, kuid mis on justkui lõpmatud taaskasutusaedade alad, kus inimesed elavad suhteliselt tihedalt koos, kuid käitlevad oma prahi kohapeal ning kasvatavad sealsamas toidu. Suurtes metropolides, kas või New Yorgis, üritatakse taastada kontakti loodusega, luuakse linnakodus võimalusi toidu kasvatamiseks. See suund annab aimu looduse objektifitseerimisest, näitab inimese tegelikku võõrandumist loodusest,” kirjeldab Rintala. Oma kohalikust ilmastikustki ollakse ilmselt üsna võõrandunud, vaatamata kliimamuutuste kartusele. Kas tulevikus on ette näha mastaapset rahvaste rändamist, mille käigus minnakse looduskatastroofide eest rahulikumatesse oludesse pakku? „Ajalooliselt on rahvaste rände ajal tsivilisatsioonid liikunud aastas 200 meetrit põhja-lõuna suunas, kuid 200 kilomeetrit aastas ida-lääne suunas – seda just mikrokliima tõttu, millega inimesed on harjunud ja kus nad oskavad ellu jääda. Tänapäeval on aga inimesed ilmaolude suhtes niivõrd tuimad, et võib-olla ei mängi see enam rolli, et oled loodusoludes, kus võid omale toitu kasvatada ja saad iseendaga hakkama,” on Rintala irooniline.

Humanitaarabi-arhitekt

„Käin Norras ka talumajapidamistes aitade renoveerimise juures abiks: see on riigi tellitud teenus, mille eest maksab alguses maksumaksja, ja kui projekt läheb käiku, siis ehituse maksab juba talupidaja,” mainib Rintala. Mõeldes tema muudele projektidele maailma eri otstes hakkab huvitama, kas mõned rahvusvahelised organisatsioonid nagu näiteks Arhitektuur Inimkonna Hüvanguks (Architecture for Humanity) jpt tegutsevad samas suunas, mis huvitab Rintala ja Eggertssoni büroo arhitekte. Kas Rintala näeb humanitaarabi organisatsioonide tegevuses ja oma arhitektuuripraksises sarnasusi? „Ma püüan end sotsiaalsetest probleemidest eemal hoida ja keskenduda arhitektuurile. Ma ei armu vaesusesse, ma pole sotsiaaltöötaja, vaid arhitekt,” on Rintala resoluutne. Arhitekti isal on ehitusettevõte, kus ta asus varakult tööle, samuti tegutseb ehitusalal Rintala vend, nii et ehitamine ja arhitektuur oli juba varakult veres. „Mul on hea meel, kui tellija on lõpptulemuse üle õnnelik. Siin Skandinaavias tunnetab seda harvem, sest tuginetakse enamjaolt majanduslikele argumentidele. Vaid ühel korral oleme tellija pikalt saatnud,” mainib Rintala erandit oma praktikas, sest harilikult leiab ta tellijaga ühise keele.

Tundub, et tellijatega on Rintalal tõesti vedanud: äsja saabus ta Laosest, kus kavandab „liblikamaja” ja „orhideemaja”. „Ehitajad on kohalikud ja tellija on meil seal tõeliselt põnev tegelane – hollandlasest kuraator ja rahvusvahelise kunstimaailmaga tihedalt seotud intellektuaal, kes on harjunud arutlema kontseptuaalsete ideede üle. Näiteks ütleb ta vahel meie ideid kommenteerides, et hea lahendus küll, aga võiks olla veel 10% metsikum,” naerab Rintala.

„Meie ruumitaju põhineb lapsepõlvekogemustel, sellest majast, kus kasvasime üles. Paljud elavad seda kogemust kogu ülejäänud elu uuesti läbi, üle ja välja. Seetõttu pole just ükskõik, milliseid maju me ehitame. Selles mõttes oleme küll humanitaarabi-arhitektid, et aitame neil pagana kapitalistlikel lääne inimestel end taas üles leida,” muigab Rintala. Muuseas, Rintala planeerib praegu ka Stockholmi kunstimuuseumi juurdeehitust, millega kavatseb raputada meie konventsionaalset arusaamist sellest, mis asi on kunstimuuseum. „Kriitiline kontseptualiseerimine on arhitektuuris ülioluline, et öelda oma loominguga midagi ühiskonna protsesside kohta, mitte neid lihtsalt peegeldada,” on Rintala veendumus. Küllap on arhitektid Eestiski kohanud tellijaid, kes konventsionaalsete mõttekrampide raputamist ning kriitilist kontseptualiseerimist püüavad vältida või siis vastupidi – soosivad alternatiivseid terviklikke lahendusi ja sügavamat kontseptuaalset kandepinda. Edu kõigile erinevate tellijate ja lähteülesannete tuvastamisel.

1   www.rintalaeggertsson.com
2   www.europan-europe.com
3   Kareni hõim on Himaalajas elav rahvusvähemus Birma ja Tai piiril. Tai arvukaima vähemusena on hõimul sageli konflikte Tai ametlike võimudega. Teisel pool Birmas on valitsusväed aastakümneid korraldanud halastamatuid rünnakuid kareni ja teiste vähemuste vastu.
4   Enamik taimi on autotroofsed, samuti on autotroofseid baktereid ja vetikaid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming