Teadlikud ja teadvustamata arhitektuursed võimuaktid

INGRID RUUDI

Näitus „Face-to-face: Balti börsihoone lugu“ arhitektuurimuuseumis kuni 5. VI. Autorid Maarja Kask ja Ralf Lõoke (arhitektuuribüroo Salto), Neeme Külm. Näituse on teostanud Kaarel Eelma, Villem Säre, Dénes Farkas, Tõnu Narro, Margus Passer, Mihkel Säre ja Raivo Väliste.

Arhitektuurimuuseumi teatraalselt hämardatud saalisügavuse rambivalguses seisab Londoni laevandusbörsi Baltic Exchange 1903. aastal ehitatud ja 1992. aastal iiri terroristide poolt õhku lastud hoone fassaadi frontoon.

Arhitektuurimuuseumi teatraalselt hämardatud saalisügavuse rambivalguses seisab Londoni laevandusbörsi Baltic Exchange 1903. aastal ehitatud ja 1992. aastal iiri terroristide poolt õhku lastud hoone fassaadi frontoon.

Anu Vahtra

Veidi aja eest jälgisin ühismeedias elavat diskussiooni teemal, kas Eesti arhitektuuris saab diagnoosida seisakut. Kas büroode orienteerumine korporatiivsetele tellimustele, arhitektide tegevuse professionaliseerumine ja institutsionaliseerumine tähendab normaliseerumist moel, millega läheb kaduma igasugune poliitiline agentsus? Siinsamas Sirbis samalaadsete tendentside üle kunstis südant valutanud Airi Triisberg näeb probleemina liigset keskendumist professionaalselt produtseeritud ja kaubastatud näitustele, mille võrra sekkutakse avalikku ruumi vähem.1 Arhitektuuri- ja kunstimaailma pealtnäha sarnastest tendentsidest leidub ilmselt erinevaid väljapääsutaktikaid. Kuigi ka arhitektuuris on küsimus näituseformaadi võimalustest ja õigustatusest alati aktuaalne, eriti kui arhitektuurinäitus tegeleb enamasti mitte nähtuse enda, vaid info ja vahendamisega, siis selle mõju kaubaringlusele on võrdlemisi väike. Seepärast võib loota, et näituse potentsiaal seisukohavõtuna ühiskondlikus diskussioonis pole ammendunud. Balti börsihoone näitus just sedalaadi agentsust taotleb.

Punane nupp

Näituse idee on iseenesest lihtne ja hoolega puhastatud kõigest liigsest. Arhitektuurimuuseumi teatraalselt hämardatud saalisügavuse rambivalguses seisab Londoni laevandusbörsi Baltic Exchange 1903. aastal ehitatud ja 1992. aastal iiri terroristide poolt õhku lastud hoone fassaadi frontoon. Nupuvajutuse peale liigub selle keskmine fragment mööda rööpaid külastajani, kes saab võimaluse vaadata tõtt selle juba kummituslikuks peetud maja mitmetonnise kivitükiga. See on lähivaade arhitektuuriplastikale moel, milleks see ülal hoonefassaadil tegelikult kunagi mõeldud polnud: siruta käsi välja ja katsu, see on tõesti kivi, mitte vahtplast. Lugu sellest, et Eesti ärimehed maja Londonist siia tõid, on tõesti tõsi. Aga sellel kineetikal on muidugi suurem kaal kui tõendusmaterjali toomine sensatsioonijanuste nina alla. Uuesti kokku pandud frontooni fragmentide vahele on jäetud vahed ning asjaolu, et vaatajani liigub neist vaid osa, teeb sellest petlikult süütu surinaga liikumisest piinarikkalt aeglustatud ja lõputult korduva plahvatuse. Vaatajale jääb detoneerija nauding: kes poleks soovinud endalegi „Zabriskie Pointi“ lõpustseenist tuttavat võimet hooneid pilguga plahvatama panna! Seekord siiski pilgust ei piisa, kuid soolalao saali punase nupu retrodisain ei jäta kahtlust, et samavõrd börsihoonega seotud tõsiste teemadega on installatsioon dialoogis ka popkultuuris ja kollektiivses kujutlusvõimes ringlevate lugudega punastest nuppudest, James Bondidest ja vandenõuteooriatest. Viis ühiskondlikult ja poliitiliselt kaalukaid küsimusi väikese ambivalentse irooniaga balansseerida on väga saltolik.

Terrorismi arhitektuur

Installatsiooni tuum on siiski küsimus arhitektuurist ja võimust. Läbi aegade on ehitamine olnud üks võimu kehtestamise viise, materialiseerinud kellegi ettekujutust ihaldatud, vajalikust ja ideaalsest elamise viisist, oma koha nõudlemine maailmas, sellele tähenduse andmine. Uue tegelikkuse loomine, mis on ühevõrra nii ruum kui ka märk. Balti börsihoone valiti IRA terrorirünnaku sihtmärgiks ühtaegu kui aktiivses kasutuses argine büroohoone, aga ka Briti kolonialismi ajaloo ja konservatiivide valitsusaja majanduskeskse valitsemisviisi sümbol. 1992. aasta, mil börsihoone plahvatuses purunes, oli Londonis IRA terrori kõrgaeg. Aasta jooksul õhiti linna eri osades ligi nelikümmend pommi, kohati paarinädalaste igapäevaste seeriatena. Peale ootuspärasemate valitsusasutuste ja metroojaamade olid sihtmärgid teadlikult seotud majanduse ja rahandusega: Balti börsile oli kaks aastat varem eelnenud suurem plahvatus Londoni börsihoones, aasta hiljem tekitasid Bishopsgate’i plahvatuse hiiglaslikud kahjunõuded tõsise kriisi Londoni kindlustusturul. Enamasti hoiatati inimelude säästmiseks plahvatustest ette telefonikõnega. Eesmärk oli Berliini müüri langemise järgses tugevnevas Euroopa Liidus destabiliseerida Briti valitsusele olulisimat ehk majanduslikku võimu. Eesmärgi saavutamise vahendiks oli arhitektuur – mitte ehitamise, vaid hävitamisena.

Tänapäeva ülikiires hüpermodernses ühiskonnas ongi arhitektuur võimu vahendina pöördunud: arhitektuur kui ehitamine on küllastunud ja olevikukeskses olukorras löögile pääsemiseks liiga aeglane. Mõjusamalt saab end kehtestada hävitusaktidega, mis annavad silmapilkse ruumiefekti ja mitmekordistuvad meediakajastuses. Pole üllatav, et 9/11 rünnakute üks juhte Mohamed Atta oli hariduselt arhitekt, õppinud araabia maailma parimas arhitektuurikoolis Kairos ja hiljem urbanistikat Hamburgis. Tema „teos“, kaksiktornidest järele jäänud hiiglaslik tühik sai kiiresti vaateplatvormi katastroofituristide mahutamiseks. „Teose“ „loomisprotsess“ muutus aga kindlasti kümnendi levinuimaks kujutiseks. Täiesti uued mõõtmed on terroriarhitektuur võtnud mõistagi seoses Islamiriigiga: süsteemselt on ehituspärandit hävitatud Malis Timbuktus, Süürias Mosulis, Palmyras, Ninives, Hatras, Liibüas Tripolis ja mujal. Kuna hooneplastika, kujude ja muude arheoloogiliste väärtuste smugeldamine moodustab kõigest hoolimata siiski vaid väikese osa Islamiriigi sissetulekust, on selge, et sellel kustutamisel on peamiselt ideoloogilised põhjendused. Üht ja ainuvõimalikku ideoloogiat kehtestades on eesmärgiks kaotada muude kultuuride jäljed ja rahvusvaheline meediakajastus on siinjuures lisaboonus. Anonüümsete hukkunute hulgast tuimastatud lääne meedias reageeritaksegi sageli märksa ägedamalt tuntud – seega mitte anonüümsete –, maailma kultuuripärandisse kuuluvate „meie omaks“ peetavate templite, kirikute, linnamüüride ja muu hävitamisele – veel üks postkolonialistlik moment, kus paljastub arhitektuur kui võim.

Järelelu ja enesekolonisatsioon

Ühes kultuurimälestiste terrorismi eest kaitsmise uuringus jõuti järeldusele, et valitsuse kindlalt väljendatud valmisolek hävitatu taastada on kõige efektiivsem (ja ühtlasi odavam) kaitsemeede2: mida tõenäolisemaks peavad terroristid hoone või mälestusmärgi uuesti ülesehitamist, seda vähem kaaluvad nad seda sihtmärgina. Ka Suur­britannias nõudis muinsuskaitse pikka aega Balti börsihoone taastamist, kuid kahjustuste ulatuse tõttu ei olnud see võimalik. Hoone lammutati ning mõne vangerduse järel kerkis krundile arhitekt Norman Fosteri praeguseks veelgi märgilisemaks muutunud Swiss Re büroohoone ehk Londoni kurgike (Gherkin) – linna viimase kümnendi hullumeelse ehitusbuumi ehk olulisim tähistaja, milles Charles Jencks on näinud meie aja jaheda ja ahvatleva ikoonilise arhitektuuri kvintessentsi. Börsihoone detailid jõudsid aga hoolikalt lahtivõetuna, nummerdatult ja pakitult Salvo vanavaradetailide messile, Seidla kila-kola laada mõnevõrra ulatuslikumale analoogile, kus börsihoone masti materjal oli siiski pretsedenditu. Sealt leidsid selle äri­mehed Heiti Hääl ja Eerik-Niiles Kross, kel tärkas mõte uhke fassaad ja börsisaal Tallinna kesklinnas üles ehitada.

Oportunistlikku, tõelist 1990. aastate alguse vaimu kandvat ideed katsetati paaris projektlahenduses ka vastavalt fassadistlikus vormis, kuid tunnistati sobimatuks nii Estonia puiesteele kui ka Ahtri tänavale. Üks nüanss, mille arhitektuurimuuseumis näidatav installatsioon esile toob, on klassikalisse ehituskunsti puutuv kaduma läinud kirjaoskus. Idee kleepida börsihoone fassaad korporatiivse klaasarhitektuuri ette käsitles seda kui ilusat ja uhket, kuid anonüümset ajaloolist butafooriat. Soolalaos frontooniga silmitsi seistes saab aga kiiresti selgeks, et see ei ole geneeriline klassitsism – sellist õieti polegi –, vaid konkreetse ikonograafilise programmi ja sõnumiga lahendus. Kõige imposantsemal keskmisel detailil istub kiivri ja lõviga sõjakas Britannia, Rooma-aegne jumalanna, kelle kasutamine Suurbritannia kaitsja ja sümbolina hoogustus eriti impeeriumi viktoriaanlikul kõrgajal XIX sajandil. Tema ühel käel on Thamesi jõe kaitsja, teisel vikati ja viljavihuga küllusejumalanna, koos kindlustamas nii kohalikku kui ka koloniaalset küllust; käsipõsakil näkineid tähistab kõiki valitsetavaid meresid ja ookeane. Muidugi oleks sellise pika ajaloo ja läbimõeldud sõnumiga hoone istutamine olulisele Tallinna kesklinna krundile märgiline liigutus – see oleks vabatahtlik enesekolonisatsioon. See on soov ehitada ennast üles välise hegemoonilise mudeli alusel, läbikukkumisele on määratud iha saada seeläbi ehtsamaks, õigemaks ja iseendast paremaks. Hoone, mis lammutatuna ja osade kaupa eri kohtadesse müüduna on kaotanud oma ruumilise terviklikkuse, saab edasi kesta ainult märgina; selle tähendus ja väärtus on liikuv, kontekstist sõltuv ja mitmesugusel moel kaaperdatav.

1 Airi Triisberg, Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp 29. V 2016.

2 Bruno S. Frey, Dominic Rohner. Protecting Cultural Monuments Against Terrorism. – Defence and Peace Economics, 2007, Vol 18(3) juuni, lk 245–252.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar