Pärlid metssigade koduõuel

Kaarel Tarand

Mis saaks kultuuri ja kultuurmaastikke armastaval inimesel olla selle vastu, kui maailmas, antud juhul Norras ja Islandil, leidub metseene-heategijaid, kes me laguneva kultuuripärandi päästmiseks lahkelt raha annavad. Aastaid tagasi hurraaga välja hõigatud, kuid oma rahaga katmata „Mõisakoolide programmi” nihutamine abikõlbulikuks oli valitsusest igati kena liigutus. Päästeti idee ja päästeti ehk mõni suurem kivimaja maal. Esimene programmi finantseerimise periood hakkab läbi saama ja lubatakse järgmist. Selle mõttekust oleks hea enne otsust üheksa korda mõõta. Kuna nn mõisakoole (ehk vanades mõisasüdametes kohati juba 1919. aasta maareformist saadik tegutsevaid õppeasutusi) toetatakse kultuuriministeeriumi kaudu, ei lähe raha vahendajale eriti korda majas toimuva elujõud ja kestlikkus. Mälestise kaitse ja säilimise seisukohalt on esmatähtis kest, mitte sisu. Väidetavalt on haridus- ja teadusministeerium omalt poolt kinnitanud restaureeritavate häärberite tähtsust koolivõrgu helges tulevikus. Viimaste aastate sõnade ja tegude valgusel on seda siiski raske uskuda, sest haridusministeerium oskab andmete ja statistikaga ringi käia peaaegu sama emotsioonitult nagu peaminister. Ja on kohustatud olema aus ja ratsionaalne, mitte tundlema ärkamisaegses vaimus, et „kogu maa peab elama”. Kogu Eesti mättad ja mäepäälsed on rahvariides lauljate-tantsijatega ühtlaselt kaetud ainult Hermanni laulelduses, mitte XXI sajandi tegelikkuses. Keskmiselt võib ju Eestis leida 15 murueide tütart ruutkilomeetri kohta, kuid nad jaotuvad ebaühtlaselt ja hiljemalt 20aastaselt liiguvad Tartusse, Tallinna või koguni ära välismaale, mitte ei jää koju esivanemate eluviisi viljelema. Riiklik statistika kinnitab seda ühemõtteliselt. Näiteks Koigi ja Väätsa vallas on 20–40aastaste naiste protsent 18 kõigist selle piirkonna naistest, Pärnus on vastav näitaja 25, Tallinnas 30 ja Tartus 32%. Kus tõenäoliselt sünnivad lapsed, kelle pealt arvestatava rahaga tulevikus maakoole ülal peetakse?

Välisabi kasutamise lepingud sunnivad restaureeritud mõisakooli pidajat ehk omavalitsust hoones õppetegevust jätkama veel kümme aastat. Lapsed, kes selle perioodi lõpuaastail peaksid kooli minema, pole praegu veel sündinud ja nende hulk on nõnda teadmata. Küll on teada õpilaste arvu küllalt järsk langus kõigis neis mõisakoolides, mis viimastel aastatel ehitusraha saanud. Vastupidine oleks ka ime, sest õpilaste arv on teatavasti ju langenud kõikjal riigis. Püüdes ennustada lähituleviku tähtsamaid rahvastikuprotsesse (sünnid-surmad ja ränne), pidagem meeles, et mõne trendi toeks on välismaine eeskuju ja praktika (näiteks linnastumises), teiste puhul asendavad seda ilusad unistused eilse kordumisest. Tulevikku ennustades ei saa midagi lõpuni välistada. Mine tea, ehk osutub just Laupa ja Kiltsi mõisakoolide vastupidamine raskel ajal pöördeliseks asjaoluks maarahva tulevikus. Mina sellele siiski panust ei teeks. Faktid kõnelevad liiga mitmes kategoorias juba praeguseks restaureeritud mõisakooli helge tuleviku vastu, rääkimata siis neist „pisut vähem perspektiivikatest”, mida Norra järgmise rahalaeva lastiga turgutama kavatsetakse asuda.

Esiteks, isegi juhul, kui Eesti halduskorraldus veel kümnendiks peaks muutmata jääma – mis oleks väga hukatuslik –, seisavad kõik omavalitsused, kus peetakse rohkem kui üht haridusasutust, julma valiku ees. Kas mitu lahjat ja närutavat või üks enam-vähemgi nõutavale standardile vastav õppeasutus koolitee pikkuse hinnaga? Kütteraha palgaraha vastu. Maja või buss? Võtame näiteks need üheksa praeguseks abiraha eest korrastatud mõisakooli: rõhuv osa neist ei asu kuigi kaugel suuremast keskusest ja koolist sama omavalitsuse piires. Kiltsist VäikeMaarjasse, Väätsalt Paidesse ja Olustverest SuureJaani on vähem kui seitse kilomeetrit. Juhul, kui praegustesse põhikoolidesse bussivedu ei toimu, siis pikeneks väikestes mõisakoolides käivate laste koolitee ajas kümmekond minutit. 50 õpilast saab vedada ühe bussiga. Transpordikulu sõltub õpilaste arvust, mõisamaja küttekulu mitte. Mõistuspärane on kalduda vedamise kasuks. Kooli „kodulähedus” ei ole ammu tõsiselt võetav argument, sest suuremates linnades on ka väiksemate laste koolitee ajas ehk minutites hoopis pikem maalaste omast, mis ehk kilomeetrites rohkem välja annab. Ilumõisakoolide hulgas praegu perifeerseimast Kõpu põhikoolist on Viljandisse 20 kilomeetrit, ent riigimaanteed mööda rahulikult sõites jõuaksid Kõpu lapsed ometigi hommikusel ajal hoopis kiiremini maakonnalinna kooli kui näiteks Meriväljalt Tallinna südalinna koolidesse tulijad.

Teiseks, haridusstatistika üks tähtsamaid näitajaid on õpilaste-õpetajate suhtarv. Ideaalis kulub iga lapse väljaõpetamiseks üks koduõpetaja, mida tähistab jõuvahekord 1:1. Seda said endale lubada ehk rikkaimad aadlipered paarsada aastat tagasi. Meie kodanlikus tänapäevas arvatakse, et on kuluefektiivne ja tagab tulevikus edu ja konkurentsivõimet, kui üks õpetaja tuleb põhikoolis toime vähemasti kümne õpilasega (linnategelikkus küünib pigem kahekümne kanti). Me armsate inimsõbralike, kodulähedaste ja norrarahaliste mõisakoolide õpilaste-õpetajate suhtarv jääb kohati (Kiltsi ja Kõpu) alla nelja ja küünib parematel puhkudel viieni (Laupa, Vasta, Koigi). See on Yale’i ülikooli, mitte algkooli näitaja. Reservatsiooniks siinkohal olgu, et õpetajad loomulikult ei saa neis õpilasteta koolides normkoormust kätte ja käivad ehk mujalgi tööl, kuid see ei muuda põhimõtet. Me ühiskond jaksab palka maksta õpetajale, kel klassiruumis ikka 24, mitte 4 õpilast. Mõisakoolide erand ei saa pikalt püsida.

Kolmandaks, kooliõpetuse kehtiva rahastamiskorra juures pole meil erilist põhjust loota, et kaunites restaureeritud häärberites õnnestuks sisse seada ja ülal pidada kõik see vajalik vana vaimsuse ja uue kõrgtehnoloogia integratsioonis sündiv keskkond, mis seal askeldavatele lastele-noortele õnneliku elu kindlustaks. Kui pole keskkonda, kust saabub konkurentsivõime?

Usun küll, et kõigis kenades mõisakoolides tehakse tööd, mis parim võimalikest, kuid küsimus jääb õhku: kellele me (omavalitsused) need võõra raha eest korda tehtud mõisamajad müüme ja mis hinna eest siis, kui koolipidamise kohustus lõppenud ja lapsed läinud? Kas see plaan on juba praegu olemas ja ehk ostjagi juba mõttes valmis pandud? Ja mida nad seal inimtühjas ürgmetsas tegema hakkavad? Metssigu küttima?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming