Maarjamäe täieneb kommunismiohvrite memoriaaliga

TRIIN OJARI

Võistluse võitnud ideekavand loob memoriaali inimestele, kes koduaeda kunagi tagasi ei jõudnud.Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik, Lidia Zarudnaja

Võistluse võitnud ideekavand loob memoriaali inimestele, kes koduaeda kunagi tagasi ei jõudnud.Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik, Lidia Zarudnaja

„Eestlased ei ole kunagi olnud monumendirahvas. Meie kultuurimälu on hoitud keeles, laulus, suulises pärimuses. Eestlase kollektiivne mälu on loomult mittemateriaalne, kõigest tühine osa sellest on valatud pronksi või raiutud kivisse,“ kirjutavad Marek Tamm ja Pille Petersoo pronkssõduri sündmuste järel välja antud kogumikus „Monumentaalne konflikt“. Monument ja selle mõju, identiteediloome ja mälupoliitika olid ühtäkki kuum teema nii meedias kui akadeemilises sfääris: arutati selle üle, mida ja kuidas me mäletame ning kuidas riik on konfliktis käitunud või peaks käituma. On tõsi, et Eestisse on monumente enamasti püstitanud võõrvõim (suurem osa pärineb nõukogude perioodist), uue iseseisvuse ajal kõrvaldati rahvuslikust eufooriast kantuna suurem osa neist ja taastati arvukalt XX sajandi alguses püstitatud vabariigiaegseid mälestusmärke. Tellimus kaasaegse kunsti vahenditega ühiskonda kõnetava monumentaalkunsti järele on seni puudunud. Vabadussamba juhtum just seda näitaski. Ometi tundub ka meie XXI sajandi õhukeseks lihvitud riigi ja kadunud riigipiiridega e-riik vajavat uusi monumente, sest ajaloost pole neid võtta: riik tahab ruumilisi maamärke ja nõukogude ajal maha vaikitud teemad kehtestamist, monumente, mis on meie inimestele olulised nüüd ja siin.

2011. aastal, mõni aasta pärast Vabadussõja võidusamba valmimist, tuli päevakorda ammune vajadus luua monument punase terrori tõttu langenutele, iseseisva riigi tänuvõlg okupatsioonivõimu ohvritele. Rein Langi juhitud kultuuriministeerium alustas ideevõistlusest, mille esikoht jäi välja andmata. Mõlemas premeeritud töös (Koit Ojaliiva „Mälutulbad“ ning Armin Valteri, Joel Kopli „Vest“) oli pakutud monumendi asukohaks Maarjamäe. Ehkki represseeritute esindusühing Memento soovis järjekindlalt monumendile leida silmatorkavama paiga kesklinnas Hirvepargis, otsustas valitsus möödunud aasta alguses rajada kommunismiohvrite memoriaal Maarjamäele, tuulepealsele maale, kus kõrvuti Nõukogude vabastajatele ja Saksa sõduritele pühendatud mälestusmärgid. Memoriaali ideevõistlus, nüüd juba Riigi Kinnisvara korraldamisel ja justiitsministeeriumi juhtimisel, kuulutati välja tänavu märtsis. 30. maiks laekus kaksteist tingimustele vastavat tööd. Žürii esimees Tunne Kelam on kommunismikuritegude Euroopa Liidu tasandil inimsusevastaseks kuriteoks tunnistamise tuntumaid eestkõnelejaid. Paljusid huvigruppe koondava žürii kokkupanek polnud ilmselt kergete killast. Vältimaks vabadussambaga tekkinud pingeid, olid komisjonis seekord ülekaalus arhitektuuri- ja kunstivaldkonna esindajad.

Vastuolulist asukohta oli võistlus­ülesandes tasandatud üldsõnalise sooviga luua Maarjamäel mälestusala, mis on pühendatud eri ajastute vägivalla ohvritele: „Rajatav kompleks peab looma uue konteksti Maarjamäe mälestusalale nii ideoloogilises plaanis kui ka ruumiliselt. Uus lahendus ei või mõjuda Maarjamäe memoriaali laienduse ega juurdeehitusena“. 1975. aastal avatud, arhitekt Allan Murdmaa ja skulptor Matti Variku kavandatud Maarjamäe memoriaaliga ongi peaaegu võimatu võistelda: Eesti kõige uhkem maastikuline monumentaalteos on lõpetamatusele vaatamata (valmis vaid esimene järk, Lasnamäe paekaldani kõrguv skulpturaalne osa jäi ehitamata) terviklik objekt, mis ei salli vahelerääkimist. Oma abstraktses maastikuga mängivas vormikeeles on see siiski piisavalt vabalt tõlgendatav ning pakub literatuurse punaideoloogia asemel ka võimaluse lihtsalt jalutada ja merevaateid nautida. Kui nõukogude võimu eest langenute säilmete olemasolu Maarjamäel on siiani ebaselge ja memoriaal rajati pigem riigi mütologiseerimiseks, siis Saksa sõdurite hauatähised märgivad üle 2000 langenu puhkepaika (kalmistu taastati siin 1998. aastal) ja loomulikult annab see uuele memoriaali kontekstile lisakihi. Vastaspoolel võidelnud suurriikide hammasrataste vahele jäämine sai siinsele maale ja rahvale saatuslikuks, Maarjamäel on ühekorraga kõrvuti näha sõda ning ohvrid, võim ja selle ajutisus.

Juba kommunismiohvrite memoriaali võistluse ettevalmistavas faasis lepiti kokku, et see tuleb nimememoriaal: s.t ära tuuakse umbkaudu 20 000 kommunistliku režiimi tõttu surma saanu nimi, eraldi mälestusmärk püstitatakse Eesti Vabariigi hukkunud kaadriohvitseridele. Üks tuntumaid samatüübilisi nüüdisaegseid monumente on Vietnami veteranide memoriaal Washingtonis (autor Maya Lin, 1982), kus pikk must nimede sein ei rõhuta mitte sõja heroilisust, vaid lihtsate inimeste mälestust – ei kirjutata ette, kuidas täpselt me sõda ja hukkunuid peame meenutama. Ehkki ka Maarjamäele rajatava memoriaali võistlusele esitati mitu elegantset mikrotasandi monumenti, oli seekord oluline monumentaalsus ja tseremooniate läbiviimise võimalus. Lisanduv mälestusrajatis peab pakkuma vastukaalu nõukogudeaegsele memoriaalile, arvestama maastikuga ja kindlasti ka Pirita teelt silma torkama. Arhitektid olid vältinud ka liigset literatuursust ja figuratiivseid sümboleid.

Võidutöö valiti välja üksmeelselt: lihtne monumentaalne vorm ja materjalid ning teekonna motiiv, mis ei suru peale liigset ideoloogilist laetust, sobisid kõigile žürii liikmetele. Pirita teelt, otse Murdmaa monumendi tseremooniaväljaku kõrvalt, algab läbi klindi kulgev aeglaselt tõusev tee. Surutud üle 11 meetri kõrguste mustade betoonmüüride vahele, jätab see külastaja vaatevälja vaid seintele kantud nimed ning käigu lõpus terendava pääsemise – avara õunapuuaia. See memoriaal on inimestele, kes kunagi koduaeda tagasi ei jõudnud. „Teekond on ruumiline kogemus, milles avaldub süsteemi jõud, mis selekteerib, lahterdab ja otsustab inimese saatuse üle. Inimene on selle süsteemi kõrval väike ja jõuetu. Teekond ei ole olemise, vaid kulgemise koht. Teekonna läbimine on rituaal, mis aitab kogeda minevikku,“ kirjutavad autorid. Monument koosnebki ligi 200 meetrit pikast teest ning selle lõpus Maarjamäe platoosse süvistatud väljakust, mida ümbritsevad nõlvadele istutatud iluõunapuud. Betoonmüüri välisseinas, merele avanevas kohas, on leitud koht ohvitseride mälestusmärgile – süngele figuurile, mille ees sillutatud ala mälestusüritusteks. Skulptuur kavandatakse eraldi autoritööna.

Analoogiline lahendus on välja pakutud ka võrdselt teise preemia pälvinud töödes, kuid mõjusat tervikut pole seal siiski saavutatud. „Laane“ lõdvalt voolavat kanjonit meenutaval rajal puudus kooshoidev idee, „Ajavagude“ töös oli elemente ja vorme liigagi palju ning tuules häält tegeva torni kujuline nimememoriaal ilmselgelt ebafunktsionaalne. Ergutuspreemia anti kahele väga hea ideega tööle, kus pole täidetud kõiki võistlusülesandes ette nähtud osi ega püütudki Murdmaa monumendiga võrdväärset efekti saavutada. Kui Kuu arhitektide „Ajas“ on püütud monumentaalsust intiimsemasse vormi valada (sügav istumise ja meenutamise ring üleval platool, kuhu viib alt teelt halvasti märgatav ning ronimisvaeva tõotav trepp), siis Kavakava „Lindude metsaga“ oli nii memoriaali kontekst kui ka ettekirjutused ümber defineeritud: paksu kuusemetsa rajatud ligipääsmatu, müüriga eraldatud neljakandilise metsiku aia motiiviga on välja pakutud tugev valu metsa peitmise emotsioon, ilus lindude ja hingede allegooria sellele lisaks. Lugupidamist, mitte piinlikkust tekitava kunstilise tasakaalu leidmine isikliku ja riikliku mälestamise vahel oli selle võistluse teema laiemalt.

Kommunismiohvrite memoriaal peaks avatama 2018. aastal. Koos Eesti ajaloomuuseumi uue väliala ja ekspositsiooniga saab Maarjamäest veel tihedam ajaloost laetud koht. Protsessi käigus peab jätkuma suuremeelsust korda teha ka nõukogudeaegne memoriaal, millelt ideoloogiline paatos on juba maha kulunud ning asendunud argise kasutusega.


Kommunismiohvrite memoriaali ja ohvitseride mälestusmärgi ideevõistlus

 

I preemia – „Teekond“, Kalle Vellevoog, Jaan Tiidemann, Tiiu Truus, Martin Prommik ja Lidia Zarudnaja (Arhitektuuribüroo JVR)

 

II preemiad – „Laas“ Raivo Kotov, Eleriin Tekko, Alo Sidorov, Jõnn Sooniste, Sirkka Johanna Siimso, Jelena Altmäe ja Tõnis Malkov (Koko Arhitektid)

„Ajavaod“ – Diana Taalfeld, Taavi Kuningas ja Ülle Maiste (At Home)

 

Ergutuspreemiad – „Aeg“, Joel Kopli, Juhan Rohtla, Koit Ojaliiv, Eik Hermann, Liis Juuse ja Riin-Kärt Ranne (Kuu Arhitektid)

„Lindude mets“, Siiri Vallner, Jass Kaselaan, Indrek Peil, Kristel Niisuke, Valdis Linde ja Triin Vallner (arhitektuuribüroo Kavakava)

 

Žürii: Tunne Kelam, žürii esimees (Euroopa Parlament), Norman Aas (justiitsministeerium), Leo Õispuu (Eesti Memento Liit), Hindrek Piiber (Eesti Vabadusvõitlejate Liit), Triin Ojari, (Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing, Eesti Arhitektuurimuuseum), Urmas Kaldaru, (Tallinna linnadisainer), Heino Prunsvelt (Eesti Kunstnike Liit), Karin Bachmann, Katrin Koov, Emil Urbel, Maarja Kask (kõik Eesti Arhitektide Liit)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar