Lilleküla

Holger Kaints

Tallinna asumiajalugude raamatutele taas lisa Robert Nerman, Lilleküla ajalugu 1940. aastani. Toimetaja Inna Saaret. Kujundaja Eneken Moorlat. Robert Nerman, 2011. 344 lk. Vaikselt, ilma et nende ilmumise puhul suuri kiiduavaldusi oleks kuulda olnud – hea, kui pole päris maha vaikitud, aga sedagi on juhtunud –, on huviliste raamaturiiulitele kogunenud päris pikk rida Tallinna linnaosade kujunemiskäigust jutustavaid raamatuid. Kui Nõmme, mis oli ju enne sõda omaette linn, välja arvata, on nende kõigi autor Robert Nerman. (Nõmmest on kirjutanud Leho Lõhmus.) Ühemehetöö mastaap on hämmastav, arvestades seda, kui palju töötunde iga köite taga võib olla. On ju väga suures osas tegemist söötijäetud maa harimisega, sest autoril on olnud väga vähe võimalik toetuda samalaadsetele uurimustele.

Loen siinkohal üles varasemad väljaanded: „Kopli – miljöö, olustik, kultuurilugu 1918–1940” (1995, 320 lk; täiendatud trükk 2002, 503 lk), „Kalamaja ajalugu” (1996, 431 lk), „Lasnamäe ajalugu” (1998, 527 lk), „Pelgulinn – kultuurikeskkonna kujunemine ja areng” (2000, 551 lk), „Süda-Tatari puitasum – haritlaste linnaosa Tallinnas” (2004, 643 lk). Tinglikult võib samasse ritta panna ka raamatu „Aegna” (2008, 311 lk), sest on ju Aegna saar administratiivselt samuti Tallinna alluvuses ning uurimus ise on koostatud samasuguse põhjalikkusega, kui eespool toodud. Tegu pole siiski ajaloolise Tallinna osaga, Rootsi ajast kuni 1975. aastani oli Aegna saar seotud pigem Viimsi vallaga.

Koostatakse 4 köidet

Hiljuti ilmus järjekordne R. Nermani uurimus „Lilleküla ajalugu 1940. aastani”, mis jätkab kapitaalsuse ja koostamisprintsiibi järgi seniste asumiajalugude sarja. Tiitellehe pöördelt võime lugeda, et ilmunud köide on esimene osa neljaosalisena kavandatud mahukamast tööst, mis hõlmab tänase Tallinna Kristiine linnaosa asumite kujunemislugu. Teise köitena on kavas üllitada Lilleküla ajalugu 1940. aastast tänaseni, sellele järgnevad eraldi Tondi ja Järve ajalugu. Täpsustuseks peab ütlema, et nii praegu ilmunud kui peatselt järgnevas köites mahub Lilleküla alla nii ajalooline Lilleküla, mis piirnes praeguse Endla tänava, Paldiski maantee ja laiarööpmelise raudtee tammiga, kui ka Kristiine heinamaa ala, millele Lilleküla nimi laienes hiljem.

Nagu öeldud, kuulub „Lilleküla ajalugu” samasse ritta Kopli, Kalamaja ja teiste Tallinna eeslinnade põhjalike ajalooliste ja kultuurilooliste ülevaadetega. Olgugi et varasemad raamatud ilmusid ühes kujunduses ja moodustavad seetõttu ka visuaalselt ühe kogumi, on igast linnaosast kirjutatud uurimus siiski natuke erinev, millest annavad märku ka mitte täiesti samalaadsed pealkirjad. Põhjus on kahtlemata selles, et igast linnaosast võib leida isesugust informatsiooni. Tööstuse suure osakaaluga piirkondade (Kopli, Lasnamäe) puhul on see teistsugune, kui peamiselt või ainult elurajoonide (Kalamaja, Pelgulinn) puhul, rääkimata sellisest kompaktsest piirkonnast nagu SüdaTatari asum. Varieerub just info laad.

Pikema asustuse ja väljakujunenud identiteediga linnaosade elu kirjeldamisel on autoril olnud võimalik kasutada hoopis rohkem kunagiste elanike mälestusi, n-ö pehmet informatsiooni, mis aga just seda tüüpi raamatutes marjaks ära kulub. Teisal on tulnud enam toetuda kunagistele ajalehesõnumitele ja arhiivimaterjalidele, mis – eriti viimased – on üsna kuiv materjal.

Silma hakkab ka see, et raamat-raamatult on autor läinud järjest põhjalikumaks. Öeldut kinnitab ka Lilleküla ajaloo jaotamine nelja raamatusse. (Ehkki siin võib näha ka muid põhjusi, näiteks soovi töö tulemused rutem huviliseni tuua.)

Noor asum

Lilleküla kõige suurem iseärasus eelmiste uurimistööde objektiks olnud piirkondadega võrreldes ongi asjaolu, et asum on elu- (ja vähesemal määral) tööstusrajoonina neist palju noorem. Kui suvemõisate olemasolu võib seal leida juba XVII sajandist, siis kuni XIX sajandi viimase veerandini oli tegemist linnataguse vähesisustatud ja madala alaga, kus isegi põllumajandus polnud kuigi levinud.

Mõnevõrra paradoksaalselt sai Lilleküla areng esimest korda hoo sisse pärast PeterburiTallinn-Paldiski raudtee käikulaskmist 1870. aastal. Tegelikult eraldas see oma kõrge tammiga Lilleküla ja Kristiine heinamaa alad hoopis linnast ning lõikas mõned siilud varasematesse piiridesse kuulunud alasid ka ära. Ent hoolimata sellest, et nüüd tuli Lillekülla pääsemiseks iga kord üle raudtee ronida, tähendas raudtee olemasolu äkki tekkinud soodsat ühendust peaaegu piiramatute turgudega kõikjal Venemaal. Seetõttu oli raudtee naabrus soodne paik tööstuse rajamiseks. Tööstus aga tähendas seda, et lähedusse tekkisid ka elumajad.

Nõnda oli Lillekülaks nimetatud piirkonna areng paljus sarnane Pelgulinna tekkimise ja arenguga, millele autor on varem pühendanud mahuka teose. Ent Pelgulinn on kolmnurgast Endla-Paldiski mnt-raudtee vähemalt viis korda suurem ning kuigi mõlemal puhul oli peamise tõuke andjaks raudtee, kujunes Pelgulinn välja kiiremini ja kompaktsemalt, eriti mis puudutab elurajooni osa. Vana Lilleküla võib muidugi pidada Pelgulinna nooremaks vennaks või selle edasiarenduseks. Kindlasti polnud Paldiski maantee Hiina müür, mis Pelgulinna ja Lilleküla vahele ületamatu joone oleks tõmmanud. Seetõttu ei saa ka Lilleküla arengut vaadata ilma Pelgulinnata ning vastupidi.

Paldiski mnt 25 asunud kino Koit/Orion / nõukogudeaegne Partisan teenindas vahest isegi rohkem Pelgulinna kui Lilleküla elanikke; Lillekülas asunud Paldiski maantee paaritu numbriga hoonetes asunud poodide arv ja toimetulek sõltus suuresti tänava vastasküljel asunud Pelgulinna piiridesse jäävate kaupluste hulgast, edukusest jne. Seetõttu on natuke kahju, et raamatud info osas omavahel kuigivõrd ei lõimu.

Lilleküla ajaloos leiab haruharva viite mõnele läheduses asuvale, aga teisel pool asumi piiri paiknevale objektile. Samuti ei leia me (kinode näitega jätkates) Pelgulinna raamatus märget, et lisaks sealsele 1920ndail töötanud kinole Säde/Ilo/Lux, oli pelgulinlaste jaoks kiviviskekaugusel ka eespool mainitud Orion. Kahte raamatut kõrvutades tuleb hoopis välja, et pärast aastatel 1923–1928 eksisteerinud Säde/Ilo/Luxi ei õnnestunud Pelgulinnas uut kino avada1 tõenäoliselt just seetõttu, et kohe teisel pool Paldiski maanteed, viadukti kõrval, avati 1931. aastal Koit/Orion.

„Lilleküla ajaloos” on arhiivimaterjalile toetutud kõigist raamatutest eelnevatest kindlasti kõige rohkem. Põhjuse võibki leida linnaosa suhtelises nooruses, perifeersuses ja hõredas asustuses, mistõttu on täiesti loogiline, et väiksema huvi tõttu kajastati kaasaegsetes ajalehematerjalides Lilleküla–Kristiine heinamaa eluolu tunduvalt vaesemalt kui vanemate ja rahvarohkemate linnaosade oma. Usutavasti on oma osa sellest, et puuduvad samasugused linnaosaseltsid, nagu need pärast iseseisvuse taastamist mitmes vanemas asumis tekkisid ja mille liikmete mälestustele ja kogutud materjalile tuginedes on autoril olnud oma varasemates raamatutes lihtne piirkonna üksikisikutasandi miljööd ilmekate üksikasjadega täiendada. Kesisem tundub olevat ka fotode valik – neidki pole olnud selle kauge kandi kohta kuigi kerge leida.

Seega on puhtobjektiivselt võttes olnud Lilleküla raamatu kokkupanemine vahest keerukamgi kui eelmiste raamatute koostamine. Tulemust pole aga tarviski liiga palju seni tehtuga võrrelda. Pealkiri „Lilleküla ajalugu 1940. aastani” ütleb väga selgelt ära, et raamatu sisu on peamiselt ajalugu, ja sealt leiame ka hoopis vähem miljöövaatlusi või kultuurilugu. Seda viimast ei jõudnud Lillekülas enne 1940. aastat lihtsalt kuigi palju veel tekkida. Mis puudutab arhiivitööd, siis seda on tehtud väga põhjalikult. Vaevalt et oleks võimalik Lilleküla kohta palju rohkem materjali välja pigistada.

Kokku on kogutud hulk põnevaid fakte omaaegsete suvemõisate ja nende omanike kohta. Väga täpselt on järge aetud kogu piirkonna kinnistute käekäigus – omanikuvahetused, tükeldamised jne –, alates suvemõisate aegadest kuni 1930ndate lõpuni välja. Põhjalik teave on esitatud kinnistutel asunud ehitiste valmimise aja ja iseloomu kohta, grupeerituna mugavalt tänavate kaupa. Loomulikult pole unustatud vaadeldaval territooriumil asunud tööstust, mis kontsentreerus peamiselt kahte paika: raudtee ja Tulika tänava vahelisele alale ning Kadaka tee (praeguse Mustamäe tee) veerde. Loetletud on siin tegutsenud kauplused, teenindusasutused ja muu inimese igapäevaeluks vajalik, noodki koos omanikega. Ülevaade on antud teede, ühisliikluse ja veevärgi arenemisest ning paljust muust.

Teatmeteos või juturaamat?

Nermani raamatute puhul võib tekkida küsimus, kas tegemist on rohkem teatmeteoste või kaanest kaaneni läbilugemiseks mõeldud kirjandusega. Esimeste raamatute vormistust vaadates ei jää kahtlust, et autor on rõhunud pigem viimasele. „Lilleküla ajaloo” juures võib täheldada tendentsi teatmeteose suunas. Kahtlemata kasutatakse aga ka varasemaid üllitisi päris tihti, võib-olla isegi enamasti, just teatmeteostena, kust võib vastava asumi kohta kõikvõimalikku infot leida. Olen ka ise neist aeg-ajalt huvi korral fakte otsinud. Seejuures on pisut häirinud peatükkide vähene liigendatus. Kõigil Nermani raamatutel on lõpus indeks. Paraku aga ei saa ka kõige paremas indeksis olla viiteid kõige kohta ja nii on tulnud vahel pikalt mööda lehekülgi näpuga järge ajada.

Lilleküla raamat on ses mõttes veidi ülevaatlikum. Lisaks jaotamisele perioodideks leiame igal pool ka alapealkirjad kinnistute planeerimise, tööstuse arengu, elamuehituse, kaubandus- ja teenindusettevõtete paiknemise, tehnovõrkude, miljöö ja olustiku ning kultuuriloo kohta. Ehitustegevust, nagu varem märgitud, on vaadeldud lausa tänavate kaupa. Mõned täiendavad alapealkirjad ei oleks siiski ka siin kahjuks tulnud.

Näiteks iseloomustatakse XX sajandi alguse peatüki esimeses alajaotuses „Üldine areng” (lk 61–64) muu hulgas pikemalt E. Saarineni SuurTallinna projekti ja selle Lilleküla hõlmavat osa, allpool kirjutatakse Peeter Suure merekindlusest ja selle objektidest Lillekülas. Need ja teisedki teemad oleksid võinud parema leitavuse huvides olla üksteisest eraldatud. Samuti sisaldavad alapeatükid „Miljöö ja olustik” iga kord palju erinevat. 1920.-1930. aastate Kristiine heinamaa vastavas peatükis (lk 268–276) on näiteks juttu 1924. aasta 1. detsembri riigipöörde ettevalmistajate tegevusest, nende konspiratiivkorteritest Lilleküla piirides jm. Veidi edasi räägitakse aga kurikuulsast vapside kokkusaamiskohast Kadaka teel ja politseihaarangust seal 1935. aastal. Ka alapeatükkides „Kauplused ja teenindusasutused” oleks võinud näha olla, kuhu maani kõneldakse toidukauplustest, kust algab tööstuskaupade kaupluste, kust teenindusasutuste, kinode osa jne.

Tänuväärne on see, et „Lilleküla ajalugu” illustreerivad asjalikud skeemid, mida on Nermani raamatutes tihtipeale olnud liiga napilt, eriti neid, mis aitaksid kunagist planeeringut ja tänapäeva kokku viia. Mäletan, kui pettunud ma olin, kui avastasin, et Lasnamäe raamatu põhjal pole võimalik kunagise lennuvälja asukohta praeguse uuslinna mikrorajoonide asetusele üle kanda. Lilleküla raamatus on see probleem lahendatud ühe mitmekordset kasutamist võimaldava trafaretse skeemiga, millele on kantud praegune tänavavõrk ühe värviga ning teise värviga parajasti kõne all kunagised objektid. Lihtne minna ja vaadata, kas ja kui palju midagi veel alles on.

Mõned väikesed tähelepanekud veel. O. Kersoni kunstsarvetehasest kirjutatakse pikalt lk 102–108 „Tööstuse” alajaotuses ja hiljem veel lk 165–167 „Miljöö ja olustiku” all. Otstarbekas olnuks kogu info koondada „Tööstuse” alapeatükki. Lk 156 on tõenäoliselt eksitus, kui mainitakse, et tänase aadressiga Paldiski mnt 67 asunud vürtspood maksis omanikule üüri 40 krooni aastas. Ilmselt ikka kuus, sest näiteks Erika Aulik kirjutab, et tema tasus oma kesklinna äri eest alguses 140 krooni ja pärast 250 krooni kuus.2. Nii tohutu vahe kesk- ja äärelinna vahel pole usutav.

Paar märkust

Mõnel pool tekitab segadust kunagine ja tänapäevane majade numeratsioon. Vana Lilleküla kolmnurgas probleeme pole, Kristiine heinamaal on aga hilisemal ajal hoonestust nii palju tihendatud, et paljud omaaegsed aadressid ei ütle enam midagi. Autor on kohati erinevustele tähelepanu juhtinud ja ka uued aadressid ära maininud (nt Paldiski mnt lõunaservast kirjutades lk 234). Paraku mitte kõikjal ja näiteks Nõmme teel ja teistel sealsetel pikkadel tänavatel ei leiaks raamatus toodud aadresside järgi küll midagi üles, isegi kui asjaomased ehitised on säilinud. Näiteks Nõmme tee 24 / Tedre 27 (lk 229) võimalikust asukohast leiame hooned praeguse aadressiga Nõmme tee 34 / Tedre 39, Nõmme tee 26 / Rästa 2 asemel Nõmme tee 46.3 Lühemate tänavate aadressid võivad ka klappida.

Mõningaid termineid oleks võinud seletada. Mida aeg edasi, seda vähem on neid, kes teavad, mida müüdi vürtspoodides ja koloniaalkaupade ärides. Veel salapärasem mõiste on aga (pae)makadam, millega sillutati suurem osa Lilleküla väiketänavaid. Huvitav, kas kusagilt leiab ka makadamiga sillutamise tehnoloogia kirjelduse (päris lihtlabane killustiku mahalaotamine see vist polnud)?

Kõik toodud märkused ja tähelepanekud on üsna vähe tähtsad võrreldes selle töö olulisusega, mida Robert Nerman on teinud. „Lilleküla ajaloo” esimene köide annab meile väga üksikasjaliku pildi selle kandi väljakujunemisest kuni aastani, mil loomulik areng kogu Eestis katkes. Ehkki ma ise pole Lillekülaga palju rohkem seotud, kui sel moel, et kesklinna sõites ei pääse tema piire puudutamata, jään pikisilmi järgmisi köiteid ootama. Usun, et seda teevad ka väga paljud teised, kes on süvitsi huvitatud Tallinna asumite väljakujunemisest.

1 R. Nerman, Pelgulinn – kultuurikeskkonna kujunemine ja areng. 2000, lk 109.

2 E. Aulik, Viru tänav ja teised. 2004, lk 135 ja 143.

3 Regio Suur-Tallinna atlas. 2008, kaart 19.