Kuidas sekkuda lõpetamata Lasnamäesse?

MARIA DERLÕŠ

„Lasnaviljamäe“ projekt räägib linna ja looduse vastandamisest ning tutvustab alternatiivhaljastuse viisi; viljakülvamisega seostub aga ka Lasnamäe ajalugu – just seal rajati kunagi Eesti esimesed viljapõllud.

„Lasnaviljamäe“ projekt räägib linna ja looduse vastandamisest ning tutvustab alternatiivhaljastuse viisi; viljakülvamisega seostub aga ka Lasnamäe ajalugu – just seal rajati kunagi Eesti esimesed viljapõllud.

Ann Press

Linnakunstiteos „Lasnaviljamägi“, autorid Andrea Tamm ja Ann Press. Avatud Pallasti sillal oktoobrini.

Lasnamäed eristab Tallinna teistest mägedest linnaehitusliku visiooni lõpetamatus, mis kerkib paratamatult teemana esile Lasnamäed puudutavais diskussioonides ning on jätnud sellesse linnaruumi silmanähtavaid tühimikke ja poolikuid lahendusi. Lasnamäe lõpetamatusse võib suhtuda kui linnaosa häbiplekki, aga selles võib näha ka hoopiski ruumilist kapitali (sellist retoorikat kasutas ka Lasnamäe linnaosavanema asetäitja Jaanus Riibe oma kõnes linnakunstiteose „Lasnaviljamägi“ avamisel). Tõepoolest, just Lasnamäel on võimalik alustada (vähemalt osaliselt) justkui puhtalt lehelt ja juhatada linnaosa kujundajad tänapäeva vajadustele vastavasse suunda.

Lasnamäe isetäituvad tühimikud

Kuidas see kapital ikkagi kasutusele võtta? Kui paljus peaks järgima 1970. aastate planeeringut ja kuivõrd tuleks hüljata vana visioon, et panna linnaosa terviklikult funktsioneerima? Kas nelikümmend aastat vana linnaehituslik nägemus on iganenud või siiski mingil määral veel kasutuskõlblik?

Lasnamäe tühimikke täidetakse viimasel ajal üsna usinasti, keskkonda planeeritakse ja ehitatakse nii väikses kui ka suures mõõtkavas. Nimetada saab märgilisi rajatisi nagu õigeusu kirik, Tondiraba jäähall ja selle ümber loodav kompleks, uued nüüdisaegsed kortermajad, pargid ning hulgaliselt poodlemisangaare hambutute parklatega (Maximale, Grossile, Selverile jt on Lasnamäe eriti hea kasvupinnas). Viimase kümne aasta tegemistest kumab omaaegne planeering küll läbi, kuid seda peamiselt ühiskondliku ja ärilise funktsiooniga hoonete ning elumajade vahekorra ja paiknemise osas.

Paljud Lasnamäe n-ö tühimikud on täitunud uue sisuga ka loomulikult, ilma detailplaneeringu ja suurema kureeritud sekkumiseta. Näiteks Lasnamäe tühermaad, alad, mida ei jõutud täita mikrorajoonide, avalike hoonete ja parkidega, on praegu kasutusel looduslike puhkealadena. Seega ei saa neid paiku tegelikult ei tühjaks ega ka kasutuks pidada. Pigem tuleks neid käsitleda linna looduslike rohealadena, mille elanikud on omamoodi omaks võtnud, tallanud seal sisse meelepäraseid teeradu ja leidnud tegevust.

Nendel aladel on omaette väärtus ka linnaosa arendamise seisukohast. Kui tahetakse uute arenduste planeerimisel juhinduda tänapäeva arusaamadest, on oluline osata õigesti määrata inimeste tegelikke vajadusi. Lasnamäelaste vajadustest annabki aimu ennekõike just spontaanne tegevus neil tühermaadel.

Seesugust lähenemist ja planeerimismeetodit ei osata kahjuks linnavalitsuses veel piisavalt rakendada. Näiteks pole Tondiraba tühermaa arendamisel maa-ala senise kasutusega osatud arvestada: planeeritav munitsipaalgolfiväljak sulgeb praegused aktiivselt kasutuses ja loogilised ühendusteed Tähesaju City ja Katleri elurajooni vahel. Pealegi saab selle plaani teostumisel avatud rohealast aiaga piiratud ala, kuigi golfiväljak on planeeringujoonisel määratletud kui ühiskondlikus kasutuses maa-ala.

Iseorganiseeruv linnaruum on tekkinud ka Priisle keskuse ümbrusesse ja selle betoonkaarte alla. Priisle betoonkaared pidid 1970. aastate planeeringu järgi kõrguma jalakäijate promenaadi kohal ja olema mikrorajooni keskväljakuks. Ümbruskonna ühenduste ja arenduste lõpetamatuse tõttu laienes 1990. aastatel, pärast Priisle kaubanduskompleksi valmimist, kauplemine ka väliruumi ning kaarte alla tekkis Balti jaama turu ja Tallinna keskturuga sarnane Priisle turg. Kuna linnaruum võeti kasutusele kohe pärast ehitust ja sujuvalt, ei ole algne plaan kunagi ei lasnamäelaste ega laiema avalikkuseni jõudnud. Seetõttu on see piirkond ja betoonkaared linnaelanikele alati seostunud just Priisle turuga, kuid nüüd laiub Priisle keskuse asemel Tallinna suurim Maxima. Ka siinkohal kerkib Lasnamäe praeguse linnaruumi väärtuste äratundmise, kasutamise ja säilitamise küsimus.1

Lasnamäe selgroo operatsioon

Lasnamäe lõpetamatuse ilmselt kõige silmanähtavam ja tuntum sümbol on Laagna tee ja selle eikuhugi viivad trepid. Laagna tee (rahvasuus Laagna kanal), kui mõni üksik bensiinijaam ja parkla välja arvata, pole aga siiamaani alternatiivset ja/või isetekkelist kasutust leidnud ning ootab peaaegu puutumatult 1970. aastate realiseerimata planeeringu elluviimist: jutt Laagna kanali keskel kulgevast kiirtrammiliinist on muutunud juba müüdiks ja linnalegendiks. Samas on just Laagna kanali ümber loodud kõige rohkem lennukaid ja intrigeerivaid visioone. Tegelikult see ei üllatagi, arvestades, et Laagna kanal on Lasnamäele ikoonilise tähendusega ning visuaalselt väga ilmekas linnaruumi objekt. Kui mõnele välismaa sõbrale midagi Lasnamäest näidata, siis kindlasti seda. Laagna tee puhul on lummav ja inspireeriv selle suurus ja brutaalsus, aga ka maalilised vaated, mis avanevad kanali sildadelt. Muu hulgas on see peaaegu ainuke koht, mida tunnevad sealsed elanikud, aga ka Lasnamäed muidu võõraks pidavad inimesed. Laagna kanalit võib vaadata ka Tallinna idapoolse väravana. Usun, et kui Lasnamäele uut imagot ja visuaalselt brändi looma peaks hakatama, siis peaks olema selle alus Laagna kanal koos sildadega.

Arvestades Laagna kanali sümbolväärtust ja tähendusrikkust, tuleks sellele palju rohkem tähelepanu pöörata. Praegu lauale pandud lahendused paistavad silma julguse poolest. Kas võiski midagi vähemat eeldada? Mõõtkavalt võimas Lasnamäe ei kannata poolkõvasid ideid, eepiline Laagna kanal eeldab ka vastavat lähenemist. Toon siinkohal mõned ettepanekud välja.

2010. aastal tegid Villem Tomiste ja Reedik Poopuu Eesti Päevalehes ettepaneku käsitleda Laagna kanalit mitte lihtsalt Lasnamäe transpordi selgroona, vaid peatänavana, mis pulbitseks linnaelust, kus autokesksest magistraalist on saanud jalakäijatele ja jalgratturitele sobiv ruum. Idee juurde käis ka kunagi plaanitud trammiühenduse loomine ning autosõiduradade vähendamine.2

Arhitekt Must avaldas eelmise aasta alguses Postimehes ettepaneku, et lõputu trammiootamise asemel tuleks kanali keskosa alternatiivselt kasutusse võtta ning tegi ettepaneku muuta Laagna kanali keskosa hoopiski aasta ringi kasutatavaks suusarajaks.3 Sellega haakuvalt olen Linnalabori mõttekaaslastega arutanud ka Laagna kanali kiirjalgrattateeks muutmist, mis tooks Lasnamäe hoobilt ka jalgratturite hulgas pildile.

Väga lõbusat ja utoopilist, kuid siiski märkimisväärset ideed märkasin puht juhuslikult internetiavarustest. Livejournali kasutaja 3boi fotokollaaž vihjab Veneetsiale ja edastab unistuse Laagna teest kui Lasnamäe suurest kanalist, mis asendab nii auto- kui ka trammiliikluse veetranspordiga.4

Linnakunsti sekkumiste mõju

Kõige värskem Laagna kanali visioon on aga hiljuti Pallasti sillal Andrea Tamme ja Ann Pressi eestvedamisel teoks saanud „Lasnaviljamäe“ projekt. See pole küll esimene julge omalaadsete seas, kuid see-eest üks väheseid, mis on realiseeritud. Selline mitmeid tähenduslikke seoseid loov linnaruumi sekkumine on väga sümpaatne. Lasnamäed on käsitletud eri tasanditel üheaegselt. Kunsti­projekt räägib linna ja looduse vastandamisest ning tutvustab alternatiivhaljastuse viisi; viljakülvamisega seostub aga ka Lasnamäe ajalugu – just seal rajati kunagi Eesti esimesed viljapõllud.

Lasnamäe ajaloo tutvustamine, eriti selles osas, mis on siin olnud enne paneelelamute ehitamist, on tänuväärne ning tõstab esile ka need linnaosa kihistused, millest teatakse vähe. Andrea Tamm ja Ann Press on katsunud Laagna kanalit visuaalselt ilmestada ning luua kunstiliste vahenditega uut maamärki.

Samalaadsed soovid ja mõtted tulid esile ka paar suve tagasi Lasnaidee aktsioonis „Lasnavärvid“, millega anti elanikele võimalus panustada elukeskkonna muutmisse lihtsa ja silmanähtava lahendusega: Laagna kanali külgmised trepid värviti koos üle ja muudeti keskkond sõna otseses mõttes värviliseks ja ilmekaks.

Linnakunsti aktsioonidesse suhtutakse siiski üsna skeptiliselt ning alati võib küsida, kuivõrd elanikud tehtut mõistavad ning algatuse korras muudetud keskkonna omaks võtavad. Linnakunst on Eestis veel suhteliselt uus nähtus, mille väärtust ja eesmärki linlane alati mõista ei pruugi. Lasna­idee tegemistest ja Suur-Lasnamäe linnakunsti sündmuse kogemusest on tekkinud mulje, et elanike meelelaad on pigem pragmaatiline ning kontseptuaalsed ideed jäävad arusaamatuks. Linnakunst tekitas lasnamäelastes siiski elevust ja leidis vastukaja, mis näitab vähemalt, et ükskõikseks see linlast ei jäta. Kuivõrd mõjutavad suuremad ja väiksemad sekkumised aga tegelikke otsuseid ning muudavad elanike ja otsustajate mõttemalli, on veel vara öelda. Kindlasti panustab iga julge algatus Lasnamäe ümbermõtestamisse, loob iga kord pretsedendi ja algatab diskussiooni, mille pinnalt uusi väärtusi luua. Mida rohkem konteksti mõtestavaid ja argumenteeritud ideid sünnib ja teostub, seda paremini pääsevad uued ideed löögile. Algatuste akumuleerimisele võib järgneda ka läbimurre, mis toob ehk Lasnamäe käsitlemises kaasa süstemaatilisema muutuse. Katsetamise ja seejuures eksimise julgus, oskuslik intrigeerimine ning kommunikatsioon on tulemuseni jõudmiseks esmatähtsad. Arvestades seda, kui palju ainest pakub loominguliselt mõtlevatele tegijatele Lasnamäe ühtaegu inspireeriv ja ärritav linnaruum, loodan ma näha aina rohkem julgeid ja edasiviivaid algatusi.

1 Maria Derlõs, Olla või mitte olla? – Sirp 6. II 2015.

2 Villem Tomiste, Reedik Poopuu, Unistus Lasnamäest. – Eesti Päevaleht 30. III 2010.

3 Arhitekt Must, Trammi on juba oodatud küll. – Postimees 16. I 2015.

4 3boy, А что если … – Livejournal 31. VIII 2015, http://tallinn.livejournal.com/9671860.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar