Kuidas Kristian Gullichsen tegi minust juudi

Leonhard Lapin

Aastal 1990 helistati mulle Hollandist Groningeni linnast ja kutsuti osalema üritusel, kus maailmas tuntud arhitektid ehitasid linna ja selle piiridele objekte ja installatsioone. Groningen on Hollandis tähtis ülikoolilinn, nagu Tartu Eestis ja Turu Soomes, ning tähistas tol aastal oma 650. aastapäeva. Mind saadi kätte viimasel minutil ning esimesed eskiisid saatsin ära faksiga. Internetti siis veel ei olnud, faksegi Tallinnas vaid mõned, seepärast võtsin kaasautoriks arhitekt Enn Laansoo, sest tema sõbral oli vastav riist. Eskiiside saamise järel saabus kohe Tallinnasse Groningenist paar härrasmeest, kes täpsustasid jooniseid, ja et asjaga oli kiire, otsustati, et inseneritöö teeva hollandlased. See oli kavalus, nagu hiljem selgus.

Töö kujutas endast kõrget platvormiga konstruktivistlikku objekti, millel sai mediteerida. Objekt paiknes raudteekolmnurgas, kus ühinesid Saksamaalt ja Prantsusmaalt linna suubuvad raudteed. Kui tornile lähenes rong, tõusis valgustatud objekt pimedusest esile, mis oli küllaltki efektne. Kui kohale jõudsime, pidin infarkti saama: kohalikud insenerid olid objekti totaalselt moonutanud ning platvorm oli pisike alus, valgusidee oli siiski realiseeritud. Idee esitlus kataloogis ja näitusemakett kesklinna galeriis olid aga autentsed.
Arhitektuuriprojekti juhtis Daniel Libeskind, kes oli sellal veel tuntud rohkem kui õpetaja ja dekonstruktivismi teoreetik ning polnud peale mõne paviljoni veel midagi suuremat projekteerinud. Olen hiljem kohanud nii mõndagi tema õpilast, kes on nagu väiksed Libeskindid: ilmselt oligi tema õppemeetod taotleda endasarnaseid järgijaid, mitte arendada õpilastes individuaalsust – minu õpetusmetoodikale täiesti vastupidine suund.
Üritus maailmanimedega arhitektide ja tuntud kunstiteadlastega oli suurejooneline ning lõpuks liituti Groningeni pidustustega raekoja platsil. Esimesel igaõhtustest vastuvõttudest veini ja heade söökidega rääkis Libeskind mulle, et nüüd hakkamegi neis Euroopa linnades, millel on tähtpäev, järjepanu korraldama selliseid arhitektuurifestivale, kus igamees saab teha oma objekti. Teisel õhtul panin tähele, et umbes 80% kogu seltskonnast oli välimuselt kuidagi juudilik. Eks teisel õhtul sai Libeskindilegi selgeks, et üks jaapanlane, sakslane Müller ja ehk minagi oleme teistsugused, kui tema suguvennad. Neil on midagi spetsiifilist – ja siinkohal ei taha ma sugugi juute halvustada –, mida meie ei taba, nii nagu on oma iseäralikud jooned soomlastel, eestlastel, venelastel ja teistelgi. Näiteks ameeriklase, olgu ta pärit mis tahes rahvusest, tunneb kohe ära.
Kolmandal õhtul küsis Libeskind mult otse: „Kas sa oled ikka juut?” Oleksin ju võinud valetada, aga teades, et juudi kogukond tunneb täpselt ühe või teise perekonna päritolu, vastasin ausalt: „Ei”. Toimus märgatav suhete jahenemine nii sel õhtul kui ka kogu Groningenis veedetud päevadel. Meil oli ka hiljem kirjalikke kontakte, ent lõppkokkuvõttes suhted hääbusid ja Libeskind oli hakanud projekteerima ning hõivatud. Ka mina olin neil ajul arhitektina hõivatud, tehes töid eri maadele.
Läks mööda 15 aastat, kui ühel öisel peol tunnistas mulle Kristian Gullichsen, et Libeskind olla talle helistanud ning palunud tal leida Ida-Euroopast ühe hea juudi arhitekti. Gullichsen oli nördinud, et jälle need juudid korraldavad kõike omavahel, ning Libeskindile väikse vigurina soovitas juudina hoopis mind. Olin sellal pikkade mustade juuste ja habemega keskealine mees ja kui suveks ema heegeldatud murumütsi pähe panin, võisin tõesti juudi moodi välja näha. Aga ometigi olen ma eestlane, kuigi ka nimi pole eestipärane, sellega saab nii venelasi, lätlasi, prantslasi, aga miks mitte ka juute alt tõmmata. Aga kolmeks päevaks sai minust tõesti juut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming