Esmamulje olgu väljakutsuv ja ekstravagantne

Rail Balticu Pärnu reisijate terminali arhitektuurivõistlus

Karri Tiigisoon

Kui paljudele on Rail Baltic olnud siiani pigem abstraktne joonestik kaartidel, siis Tallinna ja Pärnu reisijate terminali arhitektuurivõistlus lisavad sellele tubli annuse käegakatsutavust. Siinkohal Pärnu terminalist.

Asukohast

Esimese koha töö „Water Strider“ (Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Gunnar Kurusk,  Tanno Tammesson, Holden Vides).

Esimese koha töö „Water Strider“ (Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Gunnar Kurusk,
Tanno Tammesson, Holden Vides).

Mul oleks olnud väga hea meel, kui jaamahoone oleks saanud paigutada kesklinna, sest Pärnu kesklinn on nii geograafiliselt kui ka funktsionaalselt jäämas isolatsiooni ning sinna on igas mõttes vaja paremat juurdepääsu. Pärnu jaamahoone asukohaks jäi siiski Papi­niidu, kuid koht praegusel raudteetrassil annab palju eeliseid ning ainus alternatiiv Kõrsa raba näol ei jätnud palju mänguruumi.

Olgugi et linnakeskusest eemal, pakub Papiniidu omajagu väljakutseid. Siin ristuvad Papiniidu tänav ja uus Liivi tee, millega paralleelselt kulgeb raudtee. Lähedusse jääb jõgi ning jõe ja tee vahel paikneb aktiivsest kasutusest välja lõigatud roheala. Papiniidu tänavast lähtuvalt arenenud linn on seljaga raudtee poole ja transpordikanalite kõrval ilmestavad linna seljatagust ehituspoodide laoruumid. Kui tahetakse praegu ja edaspidi rongi peale saada, tuleb ühel või teisel moel pääseda teisele poole olemasolevaid ja ehitatavaid teid.

Väljakutseid pakkus ka vaidlusterohke võistlusülesande koostamise protsess. Suhteliselt ranged tingimused raudteerajatistele välistasid võimaluse tuua raudteejaam ladude tagant jõe äärde, kus esmamulje Pärnust on sootuks teistsugune kui pakub ehituspoetagune. Hoonestusala õnnestus veidi jõe poole liigutada, kuid neljasajameetriste sirgete perroonide nõue osutus küllaltki jäigaks teguriks. Tasakaalustamaks konkreetseid raudtee nõudeid oli konkursi ülesandes kõik muu jäetud suhteliselt vabaks.

Võistlusega sooviti saada jaamahoone arhitektuurilahendus, aga ka ümbruskonna maastiku põhimõtteline lahendus, mis jäi võistlustöödes küll mõnevõrra tagaplaanile. Võib-olla seetõttu, et tegemist oli sisult liiga erinevate ülesannetega, kuid ilmselt ka põhjusel, et ei olnud piisavalt head lahendust.

Võitjad

Laekus 33 võistlustööd, millega Pärnu Tallinna tublisti edestas. Lõpliku valiku tegemise juures sai minu arvates kaalukeeleks seisukoht, et raudteejaam peaks meelde jääma, sest Pärnu on ikka parasjagu väike koht. Kõige paremini oli see õnnestunud töös märgusõnaga „Water Strider“, mille autoriks arhitektuuribüroo Pluss kollektiiv (Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Gunnar Kurusk, Tanno Tammesson, Holden Vides).

„Water Strider’is“ on saadud suurepäraselt hakkama eelkõige jõulise ja originaalse märgi loomisega. Allaneelatud looma seedivat kuldset madu meenutav jaamahoone võiks mõjuda üllatavalt nii Tallinnast kui Riiast tulijale. Üles tõstetud piki raudteed kulgev maht on (maa)märk nii linna-, auto- kui ka rongiruumis viibijaile ja sunnib küsima, kas äkki pole siin väikelinnas veel midagi isuäratavat. Terminal on piisavalt raudteeliku vormikeelega, et sobida ühtviisi hästi ümbruskonda ja veel olemata tuleviku linnaruumi. Nagu inimeste puhul, on esmamulje loomiseks aega napilt – olgu see mulje siis pigem väljakutsuv ja ekstravagantne.

Mitmetel logistilistel põhjustel soovitati võistlustingimustes kasutada maa-alust tunnelit, kuid selle töö puhul on selge eelis auto- ja raudteest üleminekul. Sujuvalt hooneks üle kasvav perrooni katus on orgaaniline taristu osa, moodustades ühe kimbu koos kaugusse suunduvate rööbastega.

Rohkem tähelepanu oleks võinud pöörata pääsudele Papiniidu tänava poolt ja jõe äärde viivatele teedele. Parklast saab mugavalt nii jõe äärde kui ka terminali, kuid praeguses lahenduses ei ole arvestatud sealse väärtusliku maastikuga.

Teisele kohale jäänud „Komeedis“ (Mikk Meelak, Mari Hunt, Lenka Juchelková, Karin Tõugu, Kalle Komissarov, Kadri Klementi, Aet Ader, OÜ b210) on kujundatud samuti selge ja kompaktne terviklahendus, kus jaamahoone ja perroon on seotud varikatusega lakooniliseks tervikuks. Ühtlasi maamärgina toimiv võimsalt mõjuv perroonide katus on hoonega seotud üheks tükiks, mis kokkuvõttes kujundab väga selge ja lihtsalt toimiva üksuse. „Komeedis“ on lahendatud juurdepääs Papiniidu tänava poolt tunneliga, kust pääseb ka kõigile perroonidele. Juurdepääs tunnelisse on lahendatud väärikalt, avaliku väljakuna.

Töös on teatav sakraalne mõõde, mis pühitseb nii loodus- kui ka raudteeruumi. Minimalistliku vormikeelega terminalihoone on avatud pargimaastiku poole, millega tuuakse loodus jõuliselt siseruumi, vastandutakse selja taha jäävale kiirustamisele ning kutsutakse ka jõe äärde ja parki jalutama. Laieneva perroonikatuse mängu tõttu perspektiiviga saab ilmselt ka rongilt maha­tulekust elamus. Kui töö peaks realiseeritama, siis on väga oluline osa detailidel ja materjalidel.

Terviklikkusest hoolimata jäi töös mõnevõrra puudu särtsust või pingest, et tõusta esikohale. Töö ei ole väga hästi vaadeldav ja mõne külje pealt ei ole ka päris selge, kas tegemist on lihtsuse või igavusega.

Nii „Water Strider“ kui ka „Komeet“ on mõlemad head lahendused. Sellised arhitektuurivõistlused mulle meeldivad, kus ühe koha peale on tehtud mitu tööd, mida sooviks realiseerida.

Perrooni katusega ühenduse loomisega seati mõlemas töös fookus selgelt transpordiruumile ning jäeti ümbrus pigem vaatlusobjektiks. „Water Strider’is“ on flirditud rongiliku vormi tõttu rohkem raudteega, „Komeedi“ siledad tumedad pinnad teevad silma autoteele.

Maastikku ei ole kumbki töö jõuliselt kujundatud, kuid mõlemad tööd loovad selge ja lihtsa sideme jõeruumiga. Terminalist ei pruugi saada ainult rongi peale. Ehk hakkavad inimesed läbi selle ruumi liikuma ka selleks, et minna loodusesse ja jõe äärde? Kergliiklustee Liivi tee ääres on väga populaarne, samuti Jaansoni rada. Palju ruumi jalutamiseks, rattasõiduks või kalapüügiks on vägagi pärnulik ja see maastik ootab juba ammu tihedamat kasutust.

Uute liikumiste lootuses

Viimastel aastatel on Papiniidu piirkond tänu heale logistilisele asukohale ja elamupiirkondade lähedusele arenenud väga kiiresti ning meelitanud ligi omajagu kaubandust ja kliente. Erahuvidest lähtuv planeerimiskorraldus on siiski suhteliselt vilets muutustega kaasnevate laialdaste mõjudega toimetulemisel, kuid raudteejaam toob siia teistsugused inimesed ja teistsugused liikumised, mis võivad linna mõjutada väga mitmel moel. Papiniidust on tänaseks kujunenud keskus, kuid sellest ei peaks saama uut kesklinna. Raudteejaam on ettenägematute protsesside katalüsaator, mistõttu pole järgmised sammud sellest võistlusest vähem olulised. Ehk on terminali ehitamise ajaks ka planeerimistegevuses vähem menetlust ja rohkem loomingut.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming