Arhisaurus

Clorindo Testa – XX sajandi Argentina brutalistliku arhitektuuri tähtteoste looja

Mariliis Lilover

Clorindo Manuel José Testa (10. XII 1923 Napoli – 11. IV 2013 Buenos Aires) oli itaalia päritolu Argentina arhitekt, kes lõpetas 1948. aastal Buenos Airese ülikooli arhitektuurikooli. Clorindo Testa oli üks Argentina brutalismi teerajajaid, kelle tuntumate tööde hulgas on Argentina rahvusraamatukogu ja Londoni ja Lõuna-Ameerika panga hoone. Elulugu täpsemalt www.arquitectura.com/arquitectura/latina/obras/testa/indextesta.asp.

Ta näitas oma avastust ühele ringihulkuvale dešifreerijale, kes ütles talle, et need leheküljed on kirjutatud portugali keeles; teised jälle ütlesid, et jidišis. Möödus peaaegu sajand, enne kui suudeti kindlaks teha, et see on guaranii-samojeedi-leedu dialekt mõningate klassikalise araabia keele sugemetega.

Jorge Luis Borges „Paabeli raamatukogu”.

Buenos Aires, neli aastat tagasi. Olin just kolinud linna, mis näis ja käitus nagu keelesegaduses Paabel. Häbematu.

Suurejooneline, segavereline, ebatavaline. Euroopast kokku laenatud, hübriid, derivaat, immigrantide buumilinn, kohisev keelekatel, linnapada, kus kõik stiilid lubatud, jaatatud. Ja mitte ainult ühes kvartalis, vaid lausa ühes majas, ning mitte ainult stiilid, vaid stiilide koopiad ja koopiate koopiad, tõlgendused, töötlused, võltsingud ja viited. See on linn, kus eklektika on sama kirglik kui tango ning mis arhitektuuri majavärdjad ja -krantse täis. See kindlate piirideta lame linn Hõbedajõe ebastabiilsel alamjooksul polnud häbelik.

Oli lihtsalt häbematu: parlamendihoone Torino kirikukuplid Berliini Reichsdag’i otsas, presidendipalee prantsuse mansardkatuse ja nii itaalia renessansskaarte kui ka barokksammaste galeriiga. Buenos Airesest leiab Viini peapostkontori, Rooma panteoni, Garnier’ ooperimaja, Louvre’i paviljoni, Milano Vittorio Emmanuele’i galerii, koopiad muidugi, maailma suurima edvardiaanlikus stiilis raudteejaama ja flaami kontorihooned. Arhitektuurimotiivid varieeruvad saksa juugendist hilise viktoriaanlikuni, terved linnajaod nagu La Boca või San Telmo on otsesed Itaalia ofsetid. Kogu see eklektiline kaos ja käestläinud eksperiment on kokku surutud neljasaja aasta tagusesse konkistadooride-aegsesse jäika ja paindumatusse tänavaruudustikku. Nagu Paabeli torni ehitajad polnud jumalakartlikud, nii polnud ükski kombinatsioon selles hübriidses linnas liiga tagasihoidlik.

Ostan paari kuldseid kingi Paabeli auks – kui tango, siis tango! – ning lähen, põlvini tolmune, Buenos Airese tänavaid vallutama, kvartal kvartali haaval, lootuses dešifreerida see segatud keel, segatud arhitektuurikeel, dekodeerida dialektid, metsikus taltsutada, loomad kataloogidesse panna, koostada oma manuaal, linna lugemisjuhend. Loomulikult jõuan ma raamatukokku.

Raamatukogu. Biblioteca National de Buenos Aires, seitse aastat tagasi. Häbematu. Betoonelajas, jahmatan. Nagu hiiglaslik eelajalooline monstrum kõrgub toorest betoonist koorikloom oma neljal jalal keset peenemast peenemat parki, aristokraatse ning frankofiilse, lausa Lõuna-Ameerika Pariisi (XIII arrondissement, koopia) epitaafi välja teeninud Recoleta linnajao servas. Iseenesestmõistetavalt. Nagu oleks seal kogu aeg olnud, aegade algusest, ning alles hiljuti väljakaevamistel välja tulnud. Kuidas muidu seletada nii brutaalse ja robustse, radikaalse ehitise sattumist kohale, kus enne oli asunud Peronide mõis?

Sotsiaalne künism? Brutaalne ausus? Ilustamata kole, alasti tõde? Otsekohene avaldus, mitte viisakuste vahetamine?

Autor välja, mõtlesin. Kes näitas neoklassitsismi ja beaux-arts’i vaimustuses Argentina koorekihile keskmist sõrme? Kes projekteeris selle XX sajandi brutalistliku arhitektuuri tähtteose ajal, kui Argentina arhitektuur polnud tundmatu mitte ainult maailmas, vaid ka identiteedikriisis vaevlevas Argentinas endas? Samas brutaalses käitumises saab süüdistada autorit ka teise hoone, Londoni Panga (Banco de Londres) puhul, mille ekstravagantne lõhkikäristatud betoonkeha lajatab sama sobimatult kitsal barokktänaval, uusklassitsistlikus kontekstis, kiviviske kaugusel Casa Rosadast –
presidendipaleest.

Ideest kohtuda selles metsiku metropoli kaoses esimesena selge joone leidnud arhitektiga sai aja jooksul kinnis­idee.

Buenos Aires, märts, kolm aastat tagasi. Arhitürann. Clorindo Testal oleks väga hea meel teid näha, saabub e-post, kui olen talle saatnud oma Babel Airese, ei, Buenos Airese aupaklikud-kuldkingad-jalas-avastamise loo.

Kuldkingi oleks praegugi vaja. Aukartus – Clorindo Testa, brutalismi pioneer, Argentina ning üldse Lõuna-Ameerika tunnustatumaid arhitekte, kuulus samasse nn heroilisse põlvkonda Niemayeri (Brasiilia) ning Diestega (Uruguay) … lisaks Reidy, Soto y Rivarola, Bayardo, Porro, Garatti, Gottardi, Carlos R Villanueva, Candela, Ramirez Vasquez –,
põlvkonda, kes ihkas monumentaalsust ja rahvuslikku uhkust.

Clorindo Testa oli radikaalne (ladina keeles radicalis – juurest, juurelt), esimene, kes keeras selja kõigele vanale, just neile eklektiliselt kokku kuhjatud koopiatele, mille lugematud eurofiilid olid endaga Vanast Maailmast kaasa toonud. Ajal, kui monoliitne betoonarhitektuur reostas sõjas kannatanud Euroopa linnu, täitis need üksluiste plokkidega ning devalveeris betooni kui materjali, oli Testal võimalus samast materjalist välja võluda Londoni Panga õhulised betoonkardinad, mis sulgusid hoone ümber nagu efektsed silmalaud või Buenos Airese raamatukogu pehmed voolavad jooned.

Kontor, kuhu mind kutsuti palaval ja higisel suvepäeval (märtsis kestab veel suvekuumus) asub Avenida Santa Fe ja Callano nurgal: üllatus, üllatus, üldsegi mitte brutaalses (või ratsionalistlikuski, por favor!) hoones, vaid vastupidi suurejoonelises elegantses valges tordis. Entroopilises segaduses paberipilvede, raamatuvirnade, maketiskelettide vahel tervitas mind ääretult õrna pilguga vanahärra, kelle hapraid luid katsusin käepigistamisel mitte murda. Tema selja taga oli elusuuruses kipsist koorikloom, eelajalooline glüptodon, kelle pea vedeles just minu jalge ees. Kaks saurust korraga, mõtlesin. Uus vanasõna.

Õrn Toores. Lomo a punto. Kas tõesti see õrn mees projekteeris need keskmist sõrme näitavad ümbruskonnaga mitte arvestavad hooned, vulgaarsed karnivoorid, agressiivsed arhitektuursed kannibalid, kes oma liigikaaslased lausa ära söövad, hävitavad? Kas tõesti see vana saurus tegi radikaalseimad ja tooreimad ehitised selles ülekeevas meeli-keeli­segavas megametropolis? Seesama, ligi 90aastane saurus? Mehe vanuseks oleks võinud pakkuda ka 900, isegi 9000, või 90 000 000 nagu glüptodonil, sest temagi oli kadunud ajast, Vanast Maailmast –
ajast, kus äsja Euroopast saabunud immigrantide lapsed mängisid hoovides küll sõda, kuid minu üllatuseks Itaalia-Abessiinia sõda (märk sellest, et suurim immigrantide laine jäi just kahe maailmasõja vahele ning enamik immigrante saabus Itaaliast – Clorindo Testa ise oli sündinud 1923. aastal Napolis).

Tunni aja jooksul seletas saurus, et just pampa ja gautcho’d, ruraalse Argentina ainsad arhetüübid (Argentinas polnud jõulist oma narratiivi ega sümbolit, oma kultuuri ega koloniaalkirikuid nagu Mehhikos või Limas, Argentinal oli vaid teisejärguline staatus Hispaania koloniaalimpeeriumis), tõid maale rikkuse. Lihaeksport finantseeris tervet linnaehitust ning tegi Argentinast rikkuselt kümnenda riigi maailmas ning ühtlasi immigrantide tõmbenumbri (pampa erilist tähtsust ja mõju linnakontekstile võib aimata ka 1926. aastal avaldatud Borgese melodramaatilise pealkirjaga essees „Pampa ja eeslinnad on jumalad” („La pampa y el suburbio son dioses”)).

Gotan. Just koloniaalse linnaplaneerimise ja euroopaliku maitse, gautsho’de ja eurofiilide, pastoraalsete tootemite ja Euroopa esivanemate segu andis Buenos Airesele hübriidse näo ning segatud ja sõlmes keeltega Paabeli reputatsiooni, kus oli lõhutud nii keele kui linnapildi ühtsus.

„Milline keel on Buenos Airese keel? küsisin. Pidasin silmas arhitektuuri.

Lunfardo või cocoliche, vastas saurus. Pidades silmas lingvistikat.

Cocoliche on itaalia keele variatsioon hispaania mõjudega, lunfardo selle nn aafrika laenudega pidžin, kus silpide järjekorra vahetamisega saadi omapärane släng (tan-go = go-tan).

Sama hästi oleks võinud kirjeldada Buenos Airese arhitektuurikeelt, sealgi olid silbid vahetuses … jäin rahule. Mitte tango ei kandnud edasi Buenos Airese vaimu, nagu olin arvanud, vaid gotan. See linn oli üks käestläinud perutama hakanud eksperiment, släng, sain aru.

Peaaegu Teine. Kuid eksperiment stiilide lõputu interpoleerimisega tekitas tugeva identiteedikriisi: Buenos Airesel kui linnal – nagu kogu rahval – puudus oma mina, oma stiil, oma sümbol, ning ilma selleta on linn, ükskõik kui uhke, ükskõik kui grandioosne, paljas hingetu kõrb, paljas peaaegu-keegi-teine, peaaegu-Ameerika, peaaegu-Euroopa. Uhke gautsho’de vaim, ülim häbitus ja julgus, janu, mida väljendab tango, on muutunud kirglikust jultumusest ja häbitusest uustulnukate käes labaseks võltsinguks, lausa argpükslikuks lamendiks, hädakisaks, on kaevanud Borges ühes kirjas sõbrale. Arhitektuuri-identiteeti otsiti paralleelselt rahvusliku identiteediga.

Ise tegi. Selles keerukas transkultuurilises seisus pärast koloniseerimist ja suveräänsust, europiseerumist, immigratsiooni, ekspansiooni, kasvu, polariseerumist, populismi ja natsionalismi, pingutusi selle nimel, et Argentinast saaks moodne rahvus, saabus aeg, kus oli hädavajalik pöörata kõigele konventsionaalsele selg, leida omaenese territoorium, omaenese meetod, originaalversioon, mitte töötlus. Ning Argentina arhitektuuris langes see kokku brutalismi ja ratsionalismi levikuga.

Toored hooned. Viisin jutu anima pealt aine peale. Kas Clorindo Testa brutalism ja betoon oli lahing endise vastu? Reaktsioon välisele? Kas tema sõda? Miks pole arvestatud ümbrusega? Miks on raamatukogul kaitseehitise ümarad nurgad, miks panga kardinas laskeavad? („Betooni tugevuse järgi saab ju mõõta maailma vaenulikkust,” väidan.)

Saurus naeratab. Brutalismi betoon oli argentiinapärasem materjal kui ratsionalistliku arhitektuuri teras-klaas-konstruktsioonid, teras oleks tulnud importida. Ka kohalikul tööjõul käis jõud betoonist paremini üle. Ümbruskond? Just sellepärast on raamatukogu jalgadele tõstetud, just sellepärast on panga kardinad perforeeritud, et alles jätta avatud ruum, et mitte lõhkuda raamatukogu kõhu alla jäävat parki, et pank oleks läbipaistev ja õhuline, osa tänavaruumist. Saurus, tuli välja, oligi õrn.

Mida arvab rahvas tema tooretest betoonhoonetest, ei jäta ma (meenus, et samal ajal Claude Perrault’ ja Paul Virilio projekteeritud punkrisarnase betoonkiriku sisseõnnistamine Prantsusmaal sarnanes rohkem eksortsismiga ning neid süüdistati „oma perverssete isiklike fantaasiate väljavalamises” – betoonivalamises).

„Banco de Londresi avamisele tuli 20 000 inimest,” rääkis saurus. Tänavad suleti liikluseks. Mitu aastat enne seda oli kino ringvaadetes näidatud panga ehitamise kõiki etappe, vundamendist sisekujunduseni. Gautsho’d said tagasi oma jõu, tango oma kirglikkuse, Paabel keele.

Laenanud parima Euroopast, oli Buenos Aires lõpuks valmis uueks identiteediks, selliseks, mis teeks au ta suurusele. Kangelaslikud ehitised, munadega ehitised, mitte kõrvale piiluvad, mitte koopiad. Oma kirglikkuse ja jõuga on Buenos Aires päris kindlasti üks meie aja suuremaid sündmusi, või nagu Borges ütles, Buenos Airese reaalsus on suurem kui meie mõtlemise reaalsus.

Glüptodon. Tunni aja jooksul oli Clorindo Testa joonistanud täis mitu lehekülge. Kõikidele küsimustele vastas ta samaaegselt joonistades. Diagrammid, illustratsioonid, lõiked, plaanid. Tuletasin meelde intervjueerimistehnikat: alguses kuidas-küsimused ja siis kas-küsimused – või oli see vastupidi? Mis see aitas. Minu ees oli kuhi pliiatseid ja vana mees keeras paksus plokis üha uusi lehekülgi. Ta käsi oli vildikatest kriim.

20 000-pealine rahvameri panga avamisel. 40 000-ruumeetrise raamatukogu neli mõnekümneruutmeetrist jalajälge. Käsilolev arhitektuurivõistlus Andides. Joonis joonise järel.

Diktofonile saab jääda ainult hõõrde­jõud, olen segaduses (ning hiljem konstateerin fakti). Kuidas kirjutada üles seda, mida pole kuulda?

(Mulle meenus Jacques Prévert’i poeem „Kuidas portreteerida lindu”: maalida puur, see puu najale panna, oodata, kuni lind ise sisse läheb, ning elegantse pintslitõmbega puuri uks sulgeda. Kuidas portreteerida saurust? Kuid tegemist polnud ju sürrealistliku poeediga, vaid brutaalse arhitektiga, ja pealegi olid kõik joonistamisvahendid Clorindo käes.)

„Raamatukogu meenutab mulle eelajaloolist looma,” rääkis Clorindo Testa. Nõustun. „Kui kopp vundamendiks maasse löödi,” jätkas ta, „ilmuski välja dinosauruse skelett, glüptodon. Nagu oleks ta meid seal oodanud. Nagu oleks need kaks ainult kohta vahetanud. Igal hoonel olgu oma narratiiv, oma lugu.” Mulle sai selgeks mu selja taga koogutava kipssauruse päritolu.

„Kas te joonistaksite mulle sauruse?” palusin Clorindo Testat nagu Väike Prints. Ta istus mu vastas nagu just seesama eelajalooline sarvikloom – ja joonistas. Autoportree, vaatasin. Arhisaurus.

Kaenlas kokkurullitud glüptodon, astusin tänavale. Minu paleontoloogiline väljakaevamine Paabelis oli
lõppenud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht