Ääremärkusi linnaloodusest

Maja käest päästetud puu tagant ei paista linnalooduse mitmekesisus välja.

ANNA-LIISA UNT

Kultuurikatla aia toidulabor 2014. aasta suvel.

Kultuurikatla aia toidulabor 2014. aasta suvel.

Anna-Liisa Unt

Linnaloodus mõjutab linlast määratu jõuga. Looduslikkus on kvaliteet, mida ihaldada ja säilitada, linn oleks selleta elamisvääritu. Siiski tõstetakse kaks korda mõtlemata käsi selle kvaliteedi vastu, nõudes linnalooduselt siledust ja selgust, mis talle on loomuvastane. Mis on linnalooduse tegelik pealisülesanne?

Linn on seotud keeruka süsteemiga, ehitatud korraga, kus juhusel on vähe kohta. Me elame linnades, sest siin on hea ja mugav, soe ja sillutatud, metsik maastik on alistatud. Rangusele sekundeerivad pehmemad väärtused, elamisväärse ruumi loob infovahetus meid ümbritsevaga – oma keskkonda sisseelamine, märkamine, ruumi kasutamine ja kohandamine oma tegevusele. Keskkond on tõesti meeldiv alles siis, kui sellel on kasutaja tunnustus. See eeldab rohkem juhuslikkust – kohtumisi, ootamatusi, meelemuutust. Siin tuleb mängu poorne linnaruum – auklik kude, kus jäiga materjali vahelt paistab midagi muud. Selles on tühimikke mitteplaneeritu lubamiseks. Pooride osakaal on suurem nullist, väiksem ühest, suurus ei saa kunagi olla üks või null. Äärealadel on poorsus harilikult suurem, keskustes pole seda peaaegu märgata, aga võiks olla palju rohkem. Poorne ruum on tolerantne. Mittesotsiaalne, ignorantne, jäik ruum ei ole päris ruumiline, vaid on kahemõõtmeline, paljust on puudu, see ei toimi. Selline ruum võiks jääda paberile, see on lihtsalt tehnosüsteem, mitte särtsuv linnakeskkond.

Juhuslikkusest kasvab välja ka päris linnaloodus – teoreetiliselt, sest arusaam linnahaljastusest on väheke vildakas. Looduslikkus kipub linnakeskkonnas olema kohatu. Seda kahes mõttes. Inimene ei saa alistamata. Ümbritsev tuleb korras hoida, sirgeks seada, tagasi lõigata, otseks ajada, telgedega siduda. Metsikusel ei ole süsteemis kohta. Teisest küljest on liigirohked, tavasilmale sisutud ahermaad enamasti kusagil eemal, nagu ääremärkused, kodanik ei satu nende juurde peaaegu kunagi. Linnaplaanil neid parkidena ei tunta, nomenklatuuris ei ole neid olemas, nad on niisama leidmiseks. Kaartidel valged või hallid kohad on aga linnalooduse oaasid – need on kohad, kus linnaloodus hoiab oma õigustust, see on tema pank ja kindlus.

Hõlmikpuu

Haljasruum on võistlev ruum, hinnangud õige ja vale vahel on pidevalt konfliktis. Linnapuud on eriliselt rahutu valdkond, mis tekitab isegi sõprade ja mõttekaaslaste vahel paksu verd ning paneb parimad inimesed avalikult lahmima. Kas puu on linnas püha või tohib tema arvelt suures skaalas paremale lahendusele ruumi teha? Mõnel puhul on puud pooldavad põhjendused omal kohal ja hõlmikpuu sündroom* au sees. Liiga tihti jäävad õigustused emotsionaalseks ega mõju argumendina – ilmselt teab iga lugeja meenutada mõnda sellist juhtumit. Mürkrohelistel tuleb püüda mõista, et tihedad linnad on igati otstarbekamad kui hõredad. Selliste lahkhelide juures tuleb ikka ühe kasuks otsustades hääletada teise vastu. Kõige armsamate hoonete asemel (lemmikkohviku, oma kodu, uhke printsessilossi) asemel on ikka kunagi kasvanud puu või kaks, keegi on tihanud langetada karmi otsuse ja nüüd on, mida armastada.

Ent puud ei seisa üksinda hea linnaõhu ja meeldiva elukeskkonna eest. Tegelikult tuleks uskuda mitte ainult ehitatud keskkonna, vaid ka eluslooduse tihedusse: mida rohkem liike väiksemal territooriumil, seda parem. Aga just see haritakse teadmatusest linnast välja ja selle vastu ei tõsteta mässu.

Loomad elutoas

Umbrohu ja võsa jutt ei ole uus. Karune loodus on ideaalne mudel linnakeskkonna tasakaalustamiseks. Nurgatagustes kehtib see juba praegu, sest juhuslik metsikus tekitab ennast ise ilma inimese sekkumiseta (maastikuarhitektuur light!) ning see iseenesest ongi asja tuum. Pärishaljastus on maailma linnadesse ennast vaikselt sisse seadmas, enamasti isekeskis ja salamisi, harvem sihilikult. Eestlasele kummitab käest lastud linnaruumis aga pigem tähtaja ületanud materiaalsus: et loodus saab vabalt kasvada, viitab millegi puudumisele. Vaba ruumi asemel on olnud (või on kunagi edaspidi) midagi hoopis muud. Puuduvat asja tähistab tema kere kujuline auk. See on üks põhjustest, miks näiteks Tallinna mereääre endisel tööstuslikul tühermaal on vilets maine: selle kere on Nõukogude okupatsiooni kujuline (Vene aeg – fuih!). Linnade kahanemine – elanike südalinnast lahkumine ja linnaserva põldudele kolimine – on ülemaailmne tendents, mis on toonud keskustesse tühimikud ja nüüd ollakse sellega pigem harjunud. Sellised kohad võimaldavadki pärishaljastust, uusmetsikust, mis osale mõjub mittemaaliliselt, aga keskeltläbi on muutumas normiks. Mõistlikkus ja tasakaalustatus, kuigi need ähvardasid vahepeal kaduda, on õnneks jälle hinnas.

Kellele sa projekteerid?

Linnas ei ela üksinda inimesed. Ruumitolerantsust oleks rohkem vaja, tükikesele võsastunud kopitusele tuleks siin-seal koht leida. Mis tahes asukohta lopsakad lahendused ei sobi, suure kasutuskoormuse puhul saaksime haljastuse asemel hoopis kivikõvaks tallatud maa. Teisalt klapib nudimata haljastus kesksele kohale hästi, sest silmad muudavad ta ohutuks.

Elujõuline, aga vildakas linnaloodus tuleks äärealadelt sissepoole aidata. Kõik, kes suudavad, võiksid selle nimel rohkem musklit pingutada. Kui see on lohutuseks, siis pole jutuks päris metsik loodus, vaid kultuurmaastiku alaliik – see pole saanud üksi areneda, see pole loomulik, vaid on ikkagi inimtekkeline. Linnaökoloogia on kõigest hoolimata vaegprotsess – loomulike ringluste tagasihoidlik püüe, mis aitab linnakeskkonnal iseendaga paremini hakkama saama. Haljaselemendil võiks vähemalt lubada täita oma õiget rolli. Mõne uuspito­reskse maastikuvaremega oleme juba sina peal (High Line’i lineaarpark hüljatud linnaraudteel, varalahkunud Kultuurikilomeeter, ERM Raadi lennuväljal). Korratusega mulgustatud keskkond on kasutajale väljakutse, mitte tarbeese. Liiga täpsed funktsioonid (üleüldse) ning liialt rangetes raamides hoitav õueruum vähendavad selle tegelikku kasutuspotentsiaali. Palju otstarbekam, vastutustundlikum ja odavam on väliruumi lihtsate võtetega suunata, jättes osa kasvama ja muutuma. Stimuleeriv ruum ootab kasutajalt dialoogi, isiklikku suhtumist, ruumi kodustamist, isikustamist. Ruum kui valmis tarbekaup soodustab aga anonüümsust ning kasutaja eemaldumist oma õuekeskkonnast.

Lõpuks polegi peaküsimus kallutatuses ühele või teisele poole – korra või kaose, majade või puude poole. Mõlemad ikka koos. Otsustamisel tuleb täielikult põdurad tahes-tahtmata ümber lükata ja uued kiiresti asemele panna. Seda rohkem jääb uutel aega aastate väärikuse kogumiseks.

* Eelmise sajandi kaheksakümnendatel suutsid looduskaitsjad ühes kultuurirahvaga argumenteerida Süda tänava ja Pärnu maantee vahel paiknevate hoonete ja liigirikka aia kasuks, mida ähvardas buldooserplaneerimine. Majad jäid püsima tänu haruldasele hõlmikpuule. Sellest ajast kasutatakse väljendit „hõlmikpuu sündroom“, et tähistada olukordi, kus justkui ebaoluline takistab pealtnäha palju olulisema teostamist.

Kasutatud allikad

Gandy, M. (2013) Entropy by design: Gilles Clement, Parc Henri Matisse and the Limits to Avant-garde Urbanism. International Journal of Urban and Regional Research, 37.1(2013), 259–278.

Rink, D. (2009) Wilderness: The Nature of Urban Shrinkage? The Debate on Urban Restructuring and Restoration in Eastern Germany. Nature and Culture, 4(3), Winter 2009:275–297.

Stavrides, S. (2007). Heterotopias and the experience of porous urban space. Loose Space: Possibility and Diversity in Urban Life, 174–192.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar