Filmimaailm

Aare Ermel

Filmiklubinduse noorenduskuur Prantsusmaa haridusministri Luc Chateli initsiatiivil ellu kutsutud komisjon on viimaks välja nuputanud, kuidas panna teismelised huvituma kõrgkultuurist ja mujal maailmas toimuvast. Vastus olevat imelihtne: uuest õppeaastast käivitub keskkooliõpilastele mõeldud üleriigiline filmiõpe ja iga keskkooli juures hakkab tegutsema oma filmiklubi.  Valikprogramm koosneb 200 klassikafilmist, nagu François Truffaut’ „400 lööki”, Orson Wellesi „Kodanik Kane”, Jean Renoir’ „Suur illusioon” ja Marcel Carné „Ülemise rõdu lapsed”. Lisaks kodumaistele väärtfilmidele kuuluvad kavva Itaalia, Hollywoodi, Suurbritannia ja Aasia meistriteosed. Nähtu üle arutlemisel saab edaspidi konsultatsiooni ja abi netileheküljelt www.cinelycee.fr.       

Hitchcocki „Lindude” järjekordne plagiaat

Rohkem kui pool sajandit on Hollywood kinohuvilisi aeg-ajalt ikka hoiatanud viimsepäeva lähenemise, tulnukate invasiooni, ökokatastroofi  või uue senitundmatu epideemia eest. Hoiatusfilmide raudvarasse kuuluvad nt Alfred Hitchcocki „Linnud” (1963) ja Nicholas Meyeri ulmedraama „Viimasel päeval” (1983). Mõlemast klassikateosest on ammuilma saanud kultusfilm ja suur eeskuju tulevastele katastroofifilmidele. Lisaks lindudele on publikut hirmutatud hiidämblike ja -sipelgate, mõrtsukmesilaste ja moskiitode, piraajade ja tapjahaide ning kõikvõimalike putukaliste  ja närilistega. Üpris sageli osutub viimsepäevakuulutajaks mustmiljon „üleelusuuruses” elusorganismi, kelle rünnakute eest pole keegi kaitstud. 1990. aastate algul ilmusid üksteise järel ekraanile „kolmanda laine” ökošokkerid, mille kandvaks teemaks on looduse ja tsivilisatsiooni ränk kokkupõrge ning vaataja hirmutamine on omaette eesmärk. Nagu maestro Hitchcocki „Lindudes” on neis kinopiltides  kujutatud maailm ettenägematu, kurjakuulutav ja ebakindel, on põhjust karta kõige halvemat ning olla valvel jätkuvalt, isegi pealtnäha rahulikel hetkedel. Viimastel kuudel on palju kõneainet pakkunud James Nguyeni 10 000dollarise eelarvega ornitoloogiline luupainaja „Linnuepideemia: šokk ja terror” („Birdemic: Shock and Terror”, 2008), mida seda laadi „meelelahutuse” fännid on nimetanud sama haigeks  šedöövriks, nagu seda oli Ed Woodi halenaljakas tulnukafilm „Plaan 9 avakosmosest” (1959). Animatsioonitudengite abiga loodud röövlinnud, kes hordidena väikelinna rahulikke elanikke terroriseerivad, pidavat pigem meenutama mõnes 1980. aastate algelises videomängus nähtut. „Sundance’i” filmifestivali programmi pakutud „Linnuepideemia” praagiti kui keskpärane soperdis pikema jututa välja. Alates 28. maist linastub ookeanitagune  kurioosum Londoni kinos Curzon Soho.     

Clint Eastwood ja teised

31. mail tähistab oma 80. sünnipäeva teenekas  kineast Clint Eastwood, kes alles paar aastat tagasi tegi filminäitlejana oma viimase etteaste („Gran Torino”). Mullu detsembris jõudis ekraanile filmiveterani 30. täispikk filmilavastus „Võitmatu” („Invictus”), praegu käib töö kahe järgmise mängufilmiga. 30. jaanuaril jõudis sama verstapostini Eastwoodi hea sõber Gene Hackman, kes mängis vägivaldset šerifit tema auhinnatuimas vesternis „Armutu”. 1930. aastal on sündinud teisigi  tuntud filmiinimesi, näiteks Prantsuse näitleja Jean Rochefort (29. IV) ja tema šotlasest kolleeg Sean Connery (25. VIII), produktiivne hispaanlasest õuduspõnevike lavastaja Jesús Franco (12. V), Tšehhi režissöör Václav Vorlícek (3. VI), ungarlasest USA tippoperaator Vilmos Zsigmond (16. VI), gruusia rahvusest Vene filmilavastaja Georgi Danelia (25. VIII), Šveitsis sündinud Saksa näitleja Mario Adorf (8. IX), heliloojad Eino Tamberg (27. V) ja Veljo Tormis  (7. VIII). Seniajani aktiivselt tegutsevatest maailmanimedest meenuvad esmajoones Prantsuse filmiklassikud Claude Chabrol (24. VI) ja Jean-Luc Godard (3. XII).     

Lähiminevikus lahkunuid

William Lubtchansky (26. X 1927 – 4. V), Pariisis sündinud ja surnud poola-juudi päritolu avangardistlik Prantsuse kaameramees, kes jõudis 1969. aastaga alustades töötada umbkaudu saja kinofilmi peaoperaatorina. Kõige tihedam oli tema koostöö Jacques Rivette’i (14 korda), kineastidest abielupaari JeanMarie Straubi ja Danièle Huillet’ (11 korral), Jean-Luc Godard’i (6 korda) ja maailmakodanikust grusiini Otar Iosselianiga (5 korda). Lubtchansky ja Rivette’i ühisprojektidest on  mainekamad neljatunnine draama „Kaunis tüütus” (1991, koos Michel Piccoli, Emmanuelle Béart’i ja Jane Birkiniga) ja kaheosaline ajaloodraama „Neitsi Jeanne” (1994, Jeanne d’Arci rollis Sandrine Bonnaire). Teisi tuntud töid: François Truffaut’ „Naabrinaine” (1981), Claude Lanzmanni üheksa ja poole tunnine dokumentaalfilm holokaustist „Shoah” (1985), Godard’i „Uus laine” (1990, Alain Delon topeltrollis), Straubi ja Huillet’ mustvalge  draama „Sicilia!” (1999), Iosseliani tragikomöödiad „Liblikajaht” (1992), „Hüvasti, kallis kodu!” (1999), „Esmaspäeva hommik” (2002) ja „Sügisaiad” (2006).