Olev Viitma 12. III 1945 – 19. IX 2008

 

Mäletan, et kui ma esimest korda stuudio Noorfilm uksest sisse astusin, 1997. aasta varakevadel, oli seal mingi kahtlane seltskond koos: lõikavad laua taga mingeid kujundeid paberist välja, kleebivad neid teise paberi peale ja siis värvivad pliiatsitega. Kuradi lasteaia kunstirühm!? Olev üritas ka meile, uutele (Raxile ja mulle) kääre pihku suruda, mille peale me Antsule häiritult otsa vaatasime, et oot-oot mees, kuhu sa meid tõid ja kes see hull vanamees on (Olev oli just 52aastaseks saanud). Lõime jalaga vastu maad ja nõudsime kaamerat – me ei tulnud siia lolli mängima, me tulime filmi tegema! Olevi kommentaar kõlas umbes nii, et ah soo, nii tõsiste meestega on tegu, andiski kaamera ja kolme- nelja tunni pärast oligi minu esimene mängufilmike sündinud, üles võetud, monteeritud ja tiitrid lisatud, pealkirjaks „Shit Happenss” (oligi sellise vigase pealkirjaga teos, teadmatusest, mitte taotluslikult), sisuks see, et kaadrisse kõnnib Rax, kellele järgneb joostes Kristjan, toimub lühike kaklus, mille peale Rax kukub. Kristjan võtab tema särgitaskust prääniku (Olevil oli ikka Noorfilmis präänikuid) ja hoiatab: minu präänikud jäta teinekord rahule. Juba selle esimese katsetuse valmimise järel rääkis Olev meile midagi, sisust ja mõttest, ja küsis, et miks action? Mille peale me Antsuga veendunult teatasime, et sorry mees, sellise jutuga ära tule, ajast maas oled, vana, filmi tulevik ongi puhas action. James Cameron oli meile jumal ja Schwarzenegger tema prohvet. Esimesele katsetusele järgnesid teised, võttepaigaks Kullo koridorid, sisuks ikka tagaajamine, kaklus ja arveteklaarimine. Mingi muutus tuli õppefilmiga „Eksinud”  (2002), mis näitas narkootikumide kahjulikkust. Sellele järgnes tunnustav õlalepatsutus. Pärast „2pic” valmimist (2006) Olev noogutas ja lisas: lõpuks ometi – ka sina, Brutus. Positiivses mõttes, ikka positiivses.

Jah, ma saan aru, Olev, et sisu peab valitsema vormi üle. Võttis peaaegu kümme aastat, aga jõudis pärale. Aitäh Sulle!

Lühifilmi „Risk” (1998) monteerides tegin tohutu avastuse, et heli muudab pildirea hoopis huvitavamaks. Olev pidas väikese pausi, noogutas: pildiribal on filmi keha, heliribal filmi hing.

Kassetile peab alati kirja panema, mis seal peal on. Meil oli sel teemal palju vaidlusi, kuni ma lõpuks avastasin, et ega tõesti kõik meelde ei jää.

Ka minu otsus lavakasse katsetele minna sündis 2000. aasta kevadel stuudio Noorfilm ruumes.

Kahju, Olev, et Sa mu esimest lavastust ära ei mallanud oodata. Kuigi ma arvan, et praeguseks oled Sa seda juba näinud. Sealpool liigub aeg teisi radu pidi.

Sa olid minu esimene guru ja tõenäoliselt põhjus, miks minust pätti ei saanud.

Hüvasti!

Sinu õpilane Kristjan Sarv

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht