Individuaalne keeleõpe mentori toel

Juta Hennoste, vene õppekeelega koolide pedagoogide individuaalse eesti keele õppe katseprojekti mentor, Tartu Karlova gümnaasiumi õpetaja

„No milleks sulle seda lisatööd veel tarvis oli?” imestavad mitmed kolleegid. Tõepoolest, miks ma vastasin Briti Nõukogu, Avatud Eesti Fondi ja Integratsiooni Sihtasutuse üleskutsele osaleda individuaalse keeleõppe katseprojektis, läbisin valimisvooru ja 72 tundi koolitust oma vabast ajast? On ju aastane koostöö mentiiga vastutusrikas ja ka küllaltki aeganõudev  ning igapäevane töö õpetajana niigi pingeline. Mõte toetada venekeelsete koolide õpetajaid, kes juba õpetavad või hakkavad õpetama oma ainet eesti keeles, tundus ahvatlevana. See on hea võimalus tutvustada oma mentiile Eestimaad ja meie kultuuri, lootuses, et õpetajad innustuvad ja avardavad ka oma õpilaste silmaringi. 

Võib-olla andis tõuke ka kodust kaasa saadud armastus vene kultuuri vastu või mälestus fantastilistest vene kirjanduse loengutest ülikoolis. Samuti on keeleabi andmine mentorile paras väljakutse – oma emakeel tundub ju nii lihtne, aga kas ma ikka oskan seletada, miks mõnda sõna kasutatakse just nii ja mitte teisiti. Täiskasvanud õppijad on varmad küsima  ja arutlema. Eelneva poole aasta jooksul läbisid meie 40 mentorit „Kultuuridevaheliste seilajate” (Briti Nõukogu rahvusvaheline programm „Intercultural Navigators”) koolitusprogrammis hulgaliselt individuaalseks keeleõppeks vajalikke teemasid. Meie hulgas on lisaks emakeele- ja võõrkeeleõpetajatele mitme teise aine õpetajaid,  lasteaiaõpetajaid, koolijuhte, ametnikke, loovinimesi ja paljude teiste elualade esindajaid. Arutasime küll korduvalt läbi kõik raskused ja tekkida võivad probleemid, aga ootusärevus enne esimest kohtumist mentiidega 22. ja 23. augustil Narva-Jõesuus oli suur ja küllap nemadki olid veidi ebalevad. Mentiideks kandideerinute keeletase on väga erinev ja seda on ka nende eesmärgid ja soovid.

On neid, kes vajavad rohkesti julgustamist, et ennast eesti keeles väljendada, ja kellele meie projekt on algtõukeks edaspidisele eesti keele õppimisele. On mentiisid, kes saavad täiesti ladusalt, teinekord küll vajalikke sõnu otsides ja väikeste vigadega, oma jutu ära rääkida. Projekti lõpus on algtasemel  keeleoskaja edasiminekut kergem märgata ja eduelamus on suurem, edasijõudnu pingutused eesti keelt vabalt vallata ja kultuuri sisse elada on aga sama märkimisväärsed. Väga ilusasti sõnastas oma eesmärgi minu mentii Jane Järv (isa eestlane, sellest eesti nimi): „Ma tahan jõuda selleni, et kui ma räägin, siis ma ei mõtle, kuidas ma ütlen, vaid mida ma ütlen”. 

Kaks koostööpäeva Narva-Jõesuus andsid julgust ja enesekindlust ning kindlasti motiveerisid mentori juhendamisel ja toel eesti keelega pidevalt tegelema. Koos mentiidega sõnastasime ühise visiooni ning koostasime nende eesmärkidest ja ootustest tuleneva tegevuskava. Alates septembrist kohtume aasta jooksul vähemalt  kaks korda kuus, lisaks veel neljal ühisel keelefoorumil Narva-Jõesuus ja Tallinnas. Samuti peame sidet eposti, telefoni ja Skype’i kaudu ning mitmed osalejad on kavandanud ka kahe-kolme mentorpaari ühiseid kohtumisi ning teatri-, kontserdija muuseumikülastusi. Soovitame mentiidele ka huvitavaid ja harivaid saateid televisioonis, milliseid ajalehti  ja ajakirju võiks lugeda ja milliseid teatrietendusi vaadata. Suurendame mentiide eestikeelset suhtlusringkonda, kaasates ühistegevusse ka oma sõpru ja sugulasi. Mentorpaarid täidavad mentoripäevikut, mis sisaldab meie põhieesmärki, konkreetset tegevuskava järgmiseks aastaks ning keeleoskustaseme muutusi, pannes kirja ka kõige väiksemad positiivsed muutused. Lisaks regulaarsetele mentorikohtumistele kavandame ühiseid ettevõtmisi, mis aitavad kaasa mentii keeleomandamisele ja lõimumisele ning meie omavahelisele koostööle, näiteks tutvumine teineteise töökohaga, ühised väljasõidud ning tähtpäevade tähistamine.

Mentoripäevikus kirjutame ka ettetulevatest probleemidest  ja raskustest ning sellest, millised on lahendusvariandid nendega toimetulemiseks. Et kahepoolselt kohtumisi analüüsida ja omada protsessist pidevat ülevaadet, on päevikus eraldi osa kohtumiste kokkuvõtteks, kus kajastub kohtumise eesmärk ja ettevalmistus ning mentori ja mentii refleksioon, mida kohtumine andis ja mida õppisime, samuti vahepealsed  muutused keeleoskuses ja tulemuste analüüs. Lõppanalüüsis kõrvutame ühiselt seatud eesmärke ja õnnestumisi ning ebaõnnestumisi. Samuti analüüsime ühistegevust ja arenguvõimalusi, nende mõju lõpptulemusele ning hindame, kuivõrd mentoril ja mentiil õnnestus realiseerida mentorlussuhte võimalused – mis õnnestus ja mida teeks teinekord  paremini. Nagu igas projektis, on ka siin vajalik ühine aruandlus. Kuna individuaalse keeleõppe projekt on alles algusjärgus, on raske ennustada, millised on meie saavutused ja suhted aasta pärast. Kindlasti täiendame teineteist vastastikku, ka vene kultuurist saab ju vestelda eesti keeles. Mentori roll on olla kogenud nõuandja ja protsessi juhtija  ning toetaja, samas on aga kindlasti valdkondi, kus saame ise õppija rollis olla.

Hea näide on Narva-Jõesuus toimunud DiSC mudeli kursus mentoritele ja mentiidele koolitusfirmalt Inscape Baltic. Seal käsitleti suhtlemisstiile, nende sobivust ja kohandumiskäitumist. Endasse vaatamine võib vahel olla nii üllatav kui õpetlik. Ja vaevalt oleks minusugune  digitaalne immigrant ilma selle projektita Skype’i kasutamise endale niipea selgeks teinud. Loodame, et katseprojekti lõppedes ei lõpe meie omavaheline suhtlemine ja et projekt jätkub juba uute vene koolide õpetajatega ka järgmistel aastatel. Osundades mentii Jane Järve: „Eesmärk peaks olema see, et täna oleme mentiid, tuleval aastal aga juba  mentorid”. Paljude mentiide puhul oleks see täiesti võimalik. Oskab ju inimene, kes on raskustest võitjana välja tulnud, abivajajat kõige paremini mõista ja suunata.